Et kõik ausalt ära rääkida...

..., siis peame alustama või õigemini jätkama sealt, kus eelmine kord pooleli jäime. Seega siis kohast, et saime endile töö lambapügamise meeskonnas ning tänasega panime selle ameti maha. See tähendab küll seda, et meie telefoninumber on vahendajal teada ning lähikonnas ringi hulkudes saaksime mõningate juhuotstega pisut taskuraha teenida, kuid arvestame siiski sellega, et liigume hoogsalt edasi ja otsime endale uue püsivama töö. Siinkandis on vili enamasti veel koristamata ning ehk juhtume jälle kombainirooli, kes teab.

Pisut võiks teid valgustada ka sellest salapärasest tööst mida siin mitu-setu nädalat vihtunud oleme. Tegemist oli Austraalia mõistes üsna suure farmiga (pügati 16 tuhat lammast), kus kasvatati meriino tõugu lambaid. Meriino tõu kohta saate lugeda internetist, kuid siinkohal paar märget selle Austraalias enim kasvatatava lambatõu kohta. Meriino lambad on võimalikult suure hulga villa saamiseks suisa koledalt voldiliseks aretatud. Selliseid voltis lambaid on pagana raske pügada ning igasugused pügamisvigastused vägagi tavalised. Seetõttu ei soovita seda tööd siin proovida neil, kes verd pelgavad ning loomade jõhkrat kohtlemist nähes minestama kipuvad. Pügajatel on tükitöö ning see tähendab, et aeg on raha ja verd ning kõrvu lendab. Lisandub ka ohter vandumine, kui lammas siplema kipub ja vahepeal kostitatakse villakandjat pügamismasina või rusikaga. Meie arvates täiesti mõttetu vägivald, kuid me ei tulnud siia maailma parandama.
Meie tööks oli pügatud vill kokku korjata ning suure kaarega sorteerimislauale lennutada, misjärel servadest koledam vill ära kitkuda ning seejärel korralik vill omaniku kätesse hinnata anda, kes selle villakiu tugevuse, värvi ja lainelisuse järgi omakorda ära sorteeris. Kohati oli sahmimist omajagu ning palavatel päevadel juhtus ka seda, et mõni käitleja (näiteks mina) suisa ära kustus. Ahjaa, rääkides tasust, siis oli meie tunnitasu 19 dollarit, sellest olid maksud juba maha arvatud. Saime pisut Uus-Meremaa reisu tarvis raha kõrvale panna.
Tagasivaadates oli väga huvitav kogemus ning andis üsna hea pildi siinsest tavalisest töölis-elust ning inimestest. Pealegi on meie üks põhimõte, et proovime võimalikult palju selliseid tegevusi, mida me Eestis ei teeks või teha ei saaks. Tõsi küll, kõige uue proovimise tulemusena ei ole me siiani suutnud end sundida Vegemite´ sööma, kuigi selleks on meile suisa survet avaldatud. Elame-näeme.
Meil on homme väike jõulupidu Lake Bolacis. Sakslannast lambapügaja Stefanie kutsus meid külla ning meie võtsime rõõmuga tema kutse vastu. Vastasel juhul vedeleksime ilmselt rannas ja püüaksime kala (ridva teises otsas on tola, teate küll seda ütlust), kuid seda jõuame me alati teha. Häid jõulupühasid siis kullakesed!



Ja nüüd mõttetera tööinimestele: Et ei tekiks kooma, pead sa vett jooma!

Pealkirja ei ole

Ahoi! Oleme viimase nädala jooksul (või pikemalt?) oma tegemisi üsna vähe kajastanud. Põhjus on selles, et pidevalt on liiga palju tegemist :-). Elame Victoria osariigis pisikeses külas nimega Darlington. Külakeses on kõrts Elephant Bridge ning kõrtsi peal hotell. Tööd teeme Darlingtonist mõned kilomeetrid Mortlake suunas ühes farmis, kus tuleb mõne nädala jooksul pügada 16 tuhat meriino lammast. Meie aga ei püga vaid viskame villast ehk siis sorteerime villa. Töö on raske ja liigutada tuleb vahel ülehelikiirusel, kuid kopikas on seevastu viisakas ning jõuluks on niikuinii see möll läbi. Töö leidsime taas oma vana taktikat kasutades, sõitsime muudkui farmist farmi ja lõpuks ikka keegi teab kedagi, kellel on tööd pakkuda ja nii ka seekord. Kokku kulus töö leidmisele vast paar-kolm päeva. Selle aja jooksul tutvusime kümnete toredate inimestega ning saime kuulda palju uut ja huvitavat. Eriti hea on farmist farmi sõitmine just selle pärast, et endal pole siinsest elust-olust ju õrna aimugi, kuid lahked inimesed oskavad väga sageli nõu anda vähemasti suuna suhtes.

Seikluste kestel oleme pisut tundma õppinud siinseid inimesi ning teinud sealjuures tähelepaneku, et millegipärast on austraallased maru kärsitud. Kõik peab tehtud saama kohe ja kiiresti, kuid kas ka hästi ning jätkusuutlikult selle peale ei mõelda just sageli. Lisaks peab kohe ja kiiresti saama tehtud suure kisa ja kära saatel, nii on vist ägedam?! Vahel küsib küll ratsionaalne põhjamaalase mõistus, et kas tegu on Kilplalaga.

Lumi!!!

Loomulikult tegime me lumememme ning leidsime paar jänesepabulat nööpideks!

Tarmo avastas, et kaamera filmib!!!!! from Tarmo on Vimeo.

Austraalia teenindusimed, pisut toimuvast ning toimunust

Tere, kõik suured ja väikesed, pikad ja lühikesed, noored ja vanad lugejad. Oleme taas teel. Taas sellepärast, et tegime paar päeva "tööteraapiat", kuna Tarmo väsis puhkamisest ära ja hakkas pisut virisema. Samas ei tee veidike lisataskuraha iial paha. Peatusime mõned päevad teile juba varasematest postitustest tuttavas talus Gosfordi lähedal, kus meil möödusid esimesed töönädalad Austraalias. Teatavasti on meie auto vöör pööratud lõuna suunas ning sealhulgas seadsime teekonna nii, et saaksime Nick´i perele taas tere öelda. Nüüd tunneme end taas hästi, sest hulk tööd sai ära tehtud :-).
Täna seiklesime nii mõnedki tunnid Gosfordi ülisuures ostukeskuses ja tundub, et mina kustusin ennem ära kui Tarmo. Peale seda suurt seiklust turgutasime end pisut ühes kenas rannaäärses kohvikus maitsva suupiste ja joogiga ning seejärel seadsime sammud ESIMEST korda terve meie siinoleku aja jooksul randa päikesevanni võtma! Kui päris aus olla, siis ei olegi me vist väga suured rannalõvid aga vahel on tore ikka pisut soojal liival pikutada.
Järgnevalt tahaksin jällegi pihtida mõningatest siinsetest korraldustest, mis meile siinses teenindussfääris kohe eriti on silma hakanud. Esiteks tõstaks esile ikka positiivse poole. Siinsed teenindajad on alati väga sõbralikud ja abivalmid. Olen Eestis kuulnud palju arutelusid teemal, miks see teenindaja ikka tuleb ja küsib, et kas ta saab aidata vms., tahaks ise vaikselt asja uurida ja mida see teenindaja siia oma nina topib! Tegelikult on asi väga lihtne. Siin näiteks muudmoodi ei saagi, teenindaja tuleb alati uurima, et kuidas ta saaks kasulik olla. Enamasti saabki aga kui mitte, siis naeratab ikka ja läheb uue kliendi juurde või kuhugi mujale. See tähendab aga seda, et SIND on märgatud, sa oled ärile oluline. Tore, et astusid sisse! Selline lähenemine võiks ka Eestis jõudsalt toimida, rohkem naeratust ja huvi. Teine positiivne asi, millega siin oleme kokku puutunud on paindlikkus. Vot siis.
Aga pole hääd ilma halvata ja siinkohal mõned eriti eredad näited, ka nii saab!
Kui Dorrigo vahva hotelli vahvas pubis toitu tellisime, siis anti meile üks suitsuanduri moodi jubin lauda kaasa. Kui toit oli valmis ja meid letil ootas, siis hakkas see jubin valjusti piiksuma ning kliendil tuli võtta jalad alla ning toidu järele sibada, seda tegid isegi vanurid. Ometi oli seal rahvast vähe ja teenindajal oleks olnud aega maa ja ilm, et need õnnetud toidud lauda tuua.
Teine ja kolmas näide tulevad täna ostukeskuses kogetu põhjal. Lõunat sõime ühes kenas Tai söögikohas, kus oli leti küljes paberilipik No spliting cheques. Jajah, mõnikord komistame ikka päris totrate "reeglite" otsa.
Kolmas ja viimane näide täna pärineb ühest väga suurest poest selles keskuses, kus suunati kliente maksma väga kummalisel moel. Sellega oleme juba harjunud, et näiteks postimajades toimib süsteem, kus klient ootab sildi taga kuniks talle antakse luba letile läheneda. Sellises suures poes peaks klientide vool aga olema pidev, kuid lae alla monteeritud televiisorisüsteem, kus öeldi millisesse letti peab minema ei töötanud hästi. Pidevalt olid toppamised, kuna üks või teine klient jäi unistama, kuid klienditeenindaja oli vägagi kindel eneses kui väitis meile, et see on suurepärane süsteem ja töötab väga hästi. Klient peab ainult ekraanilt vaatama, milline kassa on vaba :-). Vaene klient, sada ülesannet lahendada enne kui oma kaubaga koju saad. Aga vähemalt ei hakka igav.
Hiljem muidugi seiklesime ringi autot otsides, sest ma olin unustanud, et meie parkla oli heleroheline mitte sinine ja keskuse sildid ei olnud ka just eriti suunavad, lihtsalt Carpark ja kogu moos. Kokkuvõttes oli aga jällegi väga tore päev!
Järgmise korrani, kulla lugejad!

I like Chinese?!?

Kuna minu ülesandeks on hoida meie meeskonna kõhud täis (meele hoiab kõrgel tavaliselt Tarmo), siis teen siinkohal väikese postituse taas toidumaailmast. Tõenäoliselt meeldib järgnev rubriik meie blogi naislugejatele, kui meestele pakub huvitavat lugemist Tarmo oma tehnikavaldkonnast.
Nimelt kriibib hinge, et siinmail ei saa mõningal juhul korralikult korralikku toitu. Asi selles, et Sydneyst alates hakkasid meile meeldima toitlustuskohad, kus pakutakse idamaiseid roogasid. Lausa kurvaks aga kiskus asjalugu alates sellest ajast, kui Sydneyst lahkusime. Avastasime äkki, et need söögikohad on avatud täiesti suvalistel aegadel, enamasti ripub uksel silt: Closed. Sestap ongi meil kolme viimase kuu jooksul õnnestunud idamaade roogasid maitsta vaid harvadel kordadel ning sedagi läbi suure juhuse tahte. Siiani ei ole aru saanud, et mis süsteemi järgi need söögipaigad avatud on :( .
Teiseks ja üsna suureks hämmastuseks ei ole sageli võimalik leida ka tavalist lõunat või õhtusööki, kuskil pubis või sarnases asutuses. Tühja kõhuga maanteeäärsesse toidukohta sisenedes võib olla kindel, et menüüst saab lugeda sändvitš, hamburger, tsipsid jne. Korralikust toidust mitte lõhnagi. Näiteks tänagi otsisime endile midagi hamba alla tervelt pool päeva ning lõpuks soostusime ikkagi Woolworth´si pooliku grillkana ja topsitäie salatiga. Kuigi samas juhtub ka õige kummalisi leide meie teele. Näituseks Dorrigos asuv vana hotell, mille all midagi kõrtsi ja restorani vahepäälset. Seal saime lausa uskumatult hääd praadi maitsta kõigest 10 dollari eest. Tuleb ette aga nagu näha, siis ainult läbi suure juhuse.
Järelikult polegi muud, kui ise pann tulele ja roog pannile. Vinguda siin Tarmo sõnutsi eriti ei maksa, sest vingu peale tuleb tuletõrje kohale :). Aga nälg teeb teatavasti tigedaks.

Kivi kui kirik, kaanid kui hundid! (neljapäev, 12. nov.)

Startisime hommikul pool kümme New Englandi rahvuspargist plaaniga suunduda 65 km eemal asuvasse Dorrigosse. Plaani tõkestas teeveerde pandud märk, mis viitas Katedraalikivi rahvuspargile. Otseloomulikult ei suutnud me vastu panna kiusatusele minna vaatama, mis see va Katedraalikivi on. Vudisime siis otsekohe matkarajale, kaasas fotokas, kolm liitrit vett, karp küpsiseid ja rännutahe.

Matk päikselises eukalüptimetsas oli päris kurnav, kuid Katedraalikalju mägironimine oli väärt neljatunnist rännakut. Ronides tuli sõna otseses mõttes kivilt kivile hüpata ning suurte mürakate alt, vahelt ja pealt läbi pugeda.
Ronimisraja lõppu pääses aga ainult julgestuskette kasutades ning Kristi veenmiseks viimase rajajupi läbimisele kulus mitu korda rohkem aega kui tegelikuks ronimiseks. Vaade aga oli võimas. Kogu ümbrus oli ca. viiekümne kilomeetri raadiuses nagu peo peal. Samasse mäetippu jõudsid meiega samaaegselt ca. 50 aastane paar, kellega rääkides jõudsime järeldusele, et ebaharilik või eriline on selle mandri mõistes niivõrd tavaline, et erilisus on siin tavalisus. Allatuleku käigus kohtasime üht seninägemata sisalikuliiki, Cunninghami skinki ( Egernia cunninghami ) .All, parklas vestlesime sama abielupaariga veelkord maast (Austraaliamaast siis) ja ilmast.

Dorrigosse jõudmise hetkel (pisut enne kella nelja) hakati infokeskust sulgema ning kuna väsimus oli kõikehõlmav, siis tankisime end hoopis Pilvepiiri kohvikus suurepäraste kaputsiinodega ning otsustasime vihmametsa rada järgmisel päeval külastada.
Ööbimiskohaks sai Never Never puhkeala, kus kohtusime esmakordselt Austraalias ameeriklastega ja kaanidega. Ameeriklased olid nagu ameeriklased ikka, aga kaanid olid oikui aktiivsed, elutsesid vihmamärjas teekõdus ning püüdsid end möödujate külge haakida. Paarikilomeetrise matka jooksul õnnestus meil kahepääle kokku korjata neli-viis erinevas suuruses isendit.
Siinkohal väike videojäljend eelmainitud kuivamaakaanidest:

Achtung! Achtung! Kaanid teel! from Tarmo on Vimeo.

P.S. Meie Karihiire margiks on nüüdsest Peugeord:

Uus-Inglismaa rahvuspark.

Uus-Inglismaa rahvusparki saabusime kusagil pääle üheksat esmaspäeva õhtal, suures pimedas.

Järgmisel hommikul ärkasime kuukabarrade kisa pääle ning pärast hommikueinet jalutasime mööda mägiteed neli kilomeetrit edasi ja ca. 350 m kõrgemale, 1580 meetri kõrgusele Point Lookout nimelisse punkti, et laskuda mööda Kotkapesa ja Teepuu radu tagasi laagripaika. Kotkapesa rada kulges mööda mõõduka vihmametsaga kaetud kaljuseina alla. Vihmamets andis end kohe tunda, sest minu märjakshigistatud särk lihsalt keeldus kuivamast ning õhuniiskuse ja temperatuuri kombinatsioon meenutas varasügisest Eestit. Sattusime siia mõned päevad pärast suuri torme ning seetõttu tilkus, nirises ning voolas vesi igast puuoksast, kivist ja künkast. Esimesed elajad, keda me kohtasime (tegelikult küll ainult kuulsime), olid konnad, kes andsid vähemasti triona suurepärase koopakontserdi.
Kogu Kotkapesa rada oli selline, mis ei tahtnud hästi pildile jääda ning mille alguses vajus suu lahti ning kinni sai selle alles panna raja lõpus, pärast Gondwana antarktilise pöögi metsa (puuliik, mille 80 miljoni aasta vanust õietolmu on leitud praegusaegsest Antarktikast). Muuseas, sellel rajal põrkasin kokku ka suure lüürasaba emaslinnuga.
Järgmine päev tuustisime veel Lüürasaba jalutusrada, mis meenutas üsnagi Eesti põlismetsi, ainult floora on mõnevõrra suuremamõõtmelisem, eriti sõnajalad. Lüürasabu nägime puude vahel tuustimas päris mitmeid, neid oli sääl niipalju , et olime isegi ühe territooriumikisma tunnistajaks. Kokku nägime sel päeval vähemasti nelja lüürasaba.

Kokandusrubriik.

Kaks puud peavad kohvitassi taga vestlust.

Oi heldeke!

Sõnajalad on... pisut suuremad.

Kesse ütles, et Austraalias orangutane pole?

Vihmamets õigustab oma nime igal sammul.

Mul on puudega mingi eriline suhe.

Mõnus, rõske nagu Eesti suvi!

Lõpuks jõudis meie matk ikka otsaga rappa.

Pärastlõunane idüll laagriplatsil.

Kivid-samblad-kivid...

...Mitu putikat pildilt leiate?

Mängulind meie laagriplatsilt. Kellega on tegu?

No dramas! (kirjutatud 09.11.2009)

Nüüdseks on meie tööperiood taaskord möödas ja Fjodor Karihiir vurab taaskord New Englandi rahvuspargi poole. Eile lõpetasime viimase "ametliku" töö, kapi taastamise.

Mitu erinevust leiate?
Mis pakute sellise kapi esialgseks otstarbeks? Võtke arvesse, et kapp on vähemasti sama vana kui minu ja Kristi vanus kokku (kui vanad me oleme?) ning sarnase konstruktsiooniga kappe tehti ka ca. kahemeetriseid. Vastused saatke avatud kommentaarides selle postituse sappa.

Pärast kapi ametlikku üleandmist istusime veel tükk aega perenaise Auralee-ga köögilaua ümber ning võrdlesime Kanada ning Eesti rahvuskööke, milles leidub üllatavalt palju sarnaseid roogi. Näiteks soust ja kardulas.
Järgmine hommik leidis meid aga taaskord lambakarjamaalt, sest vanaperemes Rex vajas pisukest abi lammaste kokkuajamisel, kuna üks neist oli kärbserünnaku tagajärjel surnud (ei, ei lennanud pikali vaid munesid vaesekesele naha alla). See aga tähendas, et kogu kari vajab kontrollimist.
Igatahes see tööke sai tunniga otsa, vahetasime kõigiga parimad soovid, lubasime vahepääl kaarte saata ja kell pool kaksteist asusime teele Gunnedah' suunas. Kella kolmest istusin ma hambaarsti tooli, parandamaks üht mu esihammast, millest oli eraldunud tilluke killuke. Arstiks oli doktor Bartlett, välimuse järgi viiekümnendates härrasmees. Teenindus oli kiire ja meeldiv, tuimestusega paikamine võttis ca. pool tundi ja vahepääl sain teada, et doktor oli hiljuti rännanud suure tuuri mööda Euroopat ning oskas mu nimest arvata vähemasti Soome-Ugri päritolu. Igatahes läks kogu remont koos tuimestusega maksma 125 AUD ning pärast kindlustusele vastavate dokumentide postitamist ning söögivarude täiendamist olemegi praeguseks peaaegu New Englandis.

Veel mõned pildid Coomalah talu elust-olust:
Vot sihukeste kombainidega käis viljavõtt. See punane on 8 meetrit ja rohelised 10 meetri laiused. Kõik võisid oma turjale kuhjata enne tühjendamisvajadust ca. 7 tonni vilja ning vasakus servas näete massinat, mis vudis kombainide vahet ja tassis vilja põlluveerde, veoaotodesse. Ahjaa, kombainid vuravad ca. 10-12 km/tunnis.

Coomalah lemmikloomad
Kristi sobitab sõprust taks-siga tandemiga. Siga on muuseas saavutanud oma maksimaalsuuruse.

Häbipost

Viideman ja Weske, vabandust selle pärast, mida ma siia kirja panen.
Teate, kui põnev ja uuenduslik on australeesti keel? Me siin vahepääl ikka avastame, et Orkutis ja trip.ee foorumis on sõnaloome õide puhkenud kui lillkapsas südasuvel. Loeme, kuidas edumeelsed noored käivad fruit pickingut ja fruit packingut tegemas, prunemas, tree plantimisega ja stick pickinguga rikastumas ning leiavad rakendust ka näiteks vegetable farmides.
Sellest lähtudes otsustasime, et võiks edaspidiseks uude keelde mõned uued ja toredad väljendid lisada, mis kirjeldavad ka meie tegevusi, keelerikastuseks või nii. Esiteks, meie lemmikuks on loomulikult sheep mustering ja drafting, siis harrastame siin vahepääl ka repairingut ja cleaningut, kibekiirel koristusajal oleme ka header drivinguga ning chaser-bin drivinguga tegelenud. Viimaseks uutväljendiks pakume keerulise, ent väljaütlemisel suurt rahuldust pakkuva lice-repellent sprayingu.
Ahjaa, vaba aja väljendid oleks peaaegu unustanud: road trippinguta, barbecuetamata ning beer drinkinguta ei saa Austraalias kohe kuidagi hakkama.
Hug'ime teid ja thinkime teie pääle, kallid sõbrad ja sugulased!

Suur maalritöö

Miks on lambad kollased?
a) lambad ongi kollased;
b) enne lihavõttepühi muudavad lambad värvi;
c) Kristi värvis nad kollaseks;
d) see on lammaste varjevärvus/kohastumus kuivadel karjamaadel elamiseks;
e) nad on päikese käes kuldkollaseks küpsenud, valmis noppimiseks.

Õigesti vastanute vahel loosime taas välja au ja kuulsuse ning meie suurima lugupidamise.

Vahepeal tegeleme ka kunstkäsitööga

Asjade seisust, tehnikast ja ilmast.

Hoihopsti ja valleraa! Käes on suur suvi ja nagu näete, pole meil bloginduse hapukurgihooajale kohaselt kirjutada muust kui autoremondist, viljavõtust ja töökangelastest.
Täna, viimasel oktoobrikuu päeval, algas pärast vihmapüha (nädala alguses sadas kaks päeva siukest vihma, et oioioi) taaskord hoogne viljakoristustöö. Hoolimata sellest oli meil Kristiga tegevuseks mittemidagi ning seetõttu otsustasime võtta käsile oma neljarattalise sõbra.
Päev varem vahetas meie pardamehhaanik Karihiire roolivarda otsa (avastades seejuures, et alumised käändtelje liigendid tahaks ka vahetamist) ning tegi pidurite "vilistamise" välja arstimiseks tagasilla piduriklotsidega Karlssonit (teate küll, kuidas Karlsson vanaema nõudmisel sokke vahetas...). Samaaegselt toimetas meie ilutegija Kristi aerosoolvärviga ning pilt sai kohe kaunim.
Aga aitab tagasivaatest eilsesse, pöörakem pilgud tänasesse.

Kõiksepäält puhus Kristi remondipäeva avatuks

Esialgne plaan oli lihtne: eemaldada vägisi vastu maad vajuda tahtev põrkeraud (maitea, miks nad seda nii nimetavad, rauda oli selles autokaunistuses ainult poltide jagu), remonteerida selle kinnitusi ja kruvida see tagasi automobiili külge.

Keerasime stange otsi kinnihoidvad poldid-nöörid lahti...

...kogusime mõned koeproovid...

...ja määrasime selle alusel liigiks Acanthiza chrysorrhoa. Uus liik Kristi loendisse, muuseas.

Tegelikkuses juhtus aga nii, et nüüd on meie Fjodoril kängururaud. Diskreetne ja peidetud küll, aga ikka päris raud ja puha. See mõte tekkis poollagunenud põrkeraua õnnetut seisu takseerides ning avastusest, et oih, siia on pooleteist tollise toru ruum jäetud. Mõeldud-tehtud. Otsisime pika jupi toru, keerasime selle otsad kenaste kumeraks ja paigutasime ta põrkeraua sisse peitu, nii et otsad ulatusid pisut tugevamatest kinnituskohtadest mõnevõrra üle.
Igatahes sai tulemus palju parem, parem kui varem, stange ei võbise ega ähvarda oma teed minna ning ehk jääb mõne metsaelajaga kogemata kokku sattudes Karihiire radiaatorikomplekt terveks. Muuseas, alloleval pildil näete te auto mootori jahutusradiaatorist vaid servakesi, see suur radikas selle ees tegeleb nimelt sõitjateruumi mõnusal temperatuuril hoidmisega.

Näotu Karihiir

"Ohhoo, sellesse õnarusse mahub ju pooleteisttolline toru sisse!"

Nii, jupid olemas, asume tegutsema...

Teen tähtsat nägu ja teesklen, et oskan tööriistu kasutada. Vaadake, kui osavasti ma selle toru juba oma kohale sokutanud olen ;-)

Nüüd võib radikas taas rahus vett endas pidada, hüpaku teele kasvõi sada kängurut!

Viimane lihv. Esiplaanil jahutusvedelik, taamal jahutusvedelik.

Oo Tallinn, Sinu kuulsus ulatub ka siiamaile!

Table d'hôte ehk toidunurgake

Nagu pealkirigi ütleb, siis meil toitusid menüüst ei valita. Küll algus oli raske ja vaevaline. Kui ikka ei tea mis ühe või teise paki sees on ja rahaga väga laiutada ei saa, siis on üsna raske midagi peale pannikartulite või makaronide valmis ehitada. Coomalah farmi kolides paranes aga meie rahaline olukord täiesti märgatavalt ning alates sellest ajast oleme heas toitumuses. Tahaksingi teile pisut tutvustada siinseid toiduaineid, mida oleme kasutanud ja kummutada väite, et mujal maailmas ei leidu sama maitsvaid asju, millega oleme kodumaal harjunud. Tõsi ta on, ahjukartulite ja kiluvõileiva vastu ei saa siin vist miski, kuid tänase poetuuri tulemusena on meil jälle kaks rukkileiba sügavkülmas. Jajah, lugesite õigesti - rukkileiba ja pealegi veel põrandaleiba. Reisu algusnädalatel kostitasime end 1,7 dollarilise svammsaiaga, kuid nüüd ei annaks seda isegi Taksile mitte. Meie ostukorvi mahuvad näiteks hapukoor, kodujuust, cheddari juust, piim, jogurt, kanaliha, hakkliha, kartul, makaronid, riis, ohtralt puu- ja juurvilju ning palju palju muud maitsvat. Piimatooted on väga nämmad, kuid nende puhul tuleb väga hoolikalt jälgida, et tootest ei oleks kogu rasv välja võetud. Ilmselt harrastatakse seda kaalujälgimisel, kus konsumeerija tarbib harjunud koguse aga oluliselt rasvavaesemat toiduainet.
Makaronid ja riis on nagu ikka, kuid Eesti Kartulivabariigis aretatud kartulisordid on raudselt maailma parimad. Võtsin peale paari luhtunud keetmiskatset vastu otsuse edaspidi kartuleid ainult ja ainult praadida.
Küsite, palju see hästi elamine meil maksma läheb? Vastan, et laias laastus 10 dollarit inimese pihta päevas. Hetkel ei rõhu niiväga odavuse kui hoopis hääduse pääle. Kohe-kohe algava kiire viljavõtu perioodil saame ilmselt end makaronidest ja tomatikastmest jälle oimetuks süüa.
Nutikamad ostlejad oskavad siin üsna kiiresti poelettidelt leida kõik vajaliku soodsaima hinna eest. Vahel on võimalus haarata soodushindadega köögivilju, mõnikord õnnestub saada soodsamat hakkliha ja nii ikka edasi. Selline oli siis pisike ülevaade meie toidulauast, mis loodetavasti kinnitab, et skorbuut meid ei ähvarda ja nälga me ka ei sure. Jätku leiba!

Läbi kuldse viljalaine liigub lõginal kombaine...

... kesteab, ehk ka sinu sai sellelt põllult võetud sai! (Leelo Tungal, "Sul on teha mehetöö")
Nonii, tervistus taaskord! Vahepääl on olnud kiired ajad, peagi algab saagikoristus ning seetõttu on meie blogipostimised mõnevõrra hõredamaks jäänud. Eelminegi sai nii üle jala lipp lipi pääle kokku klopsitud.

Alustuseks tahaksin ma teile näpuga viibutada ja öelda, et ärge kihutage, sest kihutamine on paha ja nii võib auto ja inimesed katski minna. Siin Austraaliamaal on siukseid hulle ikka kuhjakaupa ning suurematel teedel tee aga nii, et nende eest ära hoitud saaks! Näituseks lugu sellest, kuidas sõitsime tsirka sada kilumeetrit tunnis teeda mööda (see on siin lubatud kiirus, et te teaksite) ning meie auto sappa ilmus üks mitsubitsi. Sõitis kohe nii ligidale, nagu tahaks end meite auto konksu otsa riputada. See oleks igati tubli temp, kui ta sooviks kohe-kohe mööduda (tee oli lage, oleks saanud küll), kuid selle massina juht otsustas, et nõnna on lihtsalt hää sõita. Aeg-ajalt õnnestub pikivahe tekitada mõningase ohutulevilgutamisega, seekord aga mitte. Kõikse naljakam oli aga see, et kui me otsustasime ise pikivahe luua, st. kiirendasime ca. 120 km/h juure, siis see vapper kauboi spurtis meist mööda nigu raketiga ning maandus järgmise auto sappa mõnisada meetrit eespool. Ja selliseid on siin ohtrasti. Lisaks on neil kombeks ootamatult kõrvalteedelt ette keerata või tagantsõitja ees kannapöördeid sooritada ning muidki suitsiidseid trikke teha. Aeg-ajalt saab saatus neid ikka kätte ka ning kui me laupäeva õhtul perekond Loganitele taaskord külla läksime, kuulsime kurba lookest kihutajast, kes maandus oma pisukse sõiduautoga maanteerongi iluvõres.
Aga mitte ainult see polnud meil südamel. Nädalavahes käisime ka Tilkuvat Kaljut vaatamas, mis kuivuse tõttu tilkumast keeldus ning ainult oma muljetavaldavat kaljuseina ning joa hauda demonstreeris. Muuseas, haud oli siiski vett täis, sest päike sinna alla väga tihti ei eksi. Selle ilu edastamise usaldan järgneva pildisegu hoolde.Ahjaa, vahepääl saime me endale naabri, Hollandist, Friisimaalt Austraaliamaale saabunud noormees Cornelius, kes juba kodumaal siiatuleku kokku oli leppinud ning otsemat teed pärast Sidnisse maandumist siia vuras. Cornelius on abistavaks tööjõuks viljakoristuse ajal ning tema kogemused piimafarmides töötamisel kuluvad marjaks ära.
Viljakoristus on siinse sulase (ise ta ütleb enda kohta "jackaroo", mis peaks enamvähem sulase vaste olemagi) Jake-i (eestipäraselt siis Jaak) sõnul kiire aeg, kus tööpäevad venivad kuni kahekümne tunniseks ning nädalavahetuse võib viieks-kuueks nädalaks ära unustada. Korraga on töös neli kombaini, kaks kokkuvedavat traktorit ja mõned veoautod. Eks näis, kuidas asi sujuma hakkab. Tõenäoliselt saame näha uut ja vana. Ja nüüd pildikesi tehnikahuvilistele: massinad, millega me siin mürrame. Loomulikult on neid veel ja veel, aga ega kõiki jõua üles pildistada.
Aga täna (kolmapäev, 21. oktoober) õnnestus fotoaparaadile poseerima panna üks Austraalia ohtlikuima ämblikuliigi esindaja. Kui te sellist kohtate, siis ärge igaks juhuks talle pai teha üritage. Aga nüüd siis pildid:P.S. Isegi Kristi arvas, et see näeb nunnu välja.

Sügav kaastunne teile, kallid kaasmaalased!

http://www.epl.ee/artikkel/480446

Pilliga ja pillita, ülepea ja üldsegi mitte.

Seekordne postitus ei tule pikk ja lõbus lugu vaid hoopis rida pilte ning vajalikul hulgal kommentaare sinna juurde. Oleme vahepeal püüdlikult ümbruskonnas ja kaugemalgi ringi tuustinud ning üht koma teist uut ja huvitavat näinud.
Alljärgnevalt pisike sissejuhatus Tarmo poolt meie 3.-5. oktoobril toimunud turismusele.

Mitu korda olete te maanteel näinud, kuidas eessõitja vihastab muusika pääle sedavõrd, et virutab sõidu pealt plaadi aknast välja?
Aga aitab retoorilistest küsimustest. Tegelikult pean pihtima põhjustest, miks minna tagasi Dorrigo ümbruse (New England) rahvusparkidesse. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada reede õhutl pärast tööpäeva lõpus pähe karanud uitmõttest pakkida viis vajalikku asja Karihiirde ja pöörata vöör ranniku suunas. Enne seda vahetasin viie erineva tööriista, koormarihma ja raudvaia abil Karihiire mootorimahla ning õlifiltri ning paigaldasin uue energiasalvesti, mis suudab hoida piisavalt sähmi ka puhkudeks, kui tahaks seisu ajal raadiot kuulata või kui tuled põlema ununevad. Plaan joonistatud, tegudele! Enne starti raadiost kõlas veelkord lauluviis, et enne vaja süüa meekana ja asuda teele siis... Meie meeskonna (saate aru, tinglikult) kokandusala juhataja Kristi segas oskuslikult kokku mitmeid komponente, tulemus sai hurmav. Ent nautlemiseks palju aega ei jäänud, sest katusele krabisesid esimesed ärevusttektavad vihmapiisad ning pike kõmistas taamal, lubades enamatki. Asjad kibenobedasti Fjodori vööri, Kristi rooli, Tarmo muusikat valima ja läks!

Algne idee rannikul päev või paar päikese käes lesida läks sõna otseses mõttes vett vedama, sest ilm oli vihmane. See meid aga ei heidutanud ning suurepäraste dünaamiliste planeerijatena oli meil ikkagi väärt ja huvitav aeg.






Parempoolsel pildil on sama koht pool minutit hiljem. Tegevus toimub mägedes hommikusel tunnil.


9.-11. oktoobril tutvusime üüratute Pilliga metsadega, mis välimuselt meile kohati kodumaa metsi meenutasid.