Küpsis, kähku!

Pisut vett on jõudnud merre voolata aja jooksul, mil teile viimati kirjutasin. Vahepeal oleme tegelenud taluellu sisseelamisega. Päevad on üsna rutiinsed, ilmestavad seda mõningad külalised, kes maksavad siinviibimise eest ja kolleegid, kellele makstakse siinviibimise eest. Meie "laevateki reelinguks" on maandumisraja aed, taamal hobusekoplid. Elu muudavad vahel põnevamaks koduteel jalutavad veisekarjad, kuid mitte enam niivõrd kui alguses. Perenaine ehitab taas teed talust suure maanteeni, mis on samuti siinne iga-aastane rutiin. Kord nädalas käiakse lennukiga linnas toidu järel, varsti aga veoautoga. Poodlema meie ei pääse, selleks on spetsiaalsed vormid, mida täidame siis, kui tunneme puudust pesupulbrist, hambapastast või mistahes muust endale vajalikuna tunduvast asjast. Kõike muidugi sinna kirja panna siiski pole mõtet, sest rukkileiba ja kilu nad ikka ei leia :).

Viimased paar päeva on kaastöötajad hakanud usinalt eesti keelt tudeerima. On sel nüüd mingi seos kokaga hästi läbisaamisel või mine võta sa kinni? Igatahes oskab meie meeskonnas igaüks öelda: küpsis, kähku! Lendur-Dave eelistab öelda: õlu, kähku! Küpsise-koogisõpru on siin seega rohkem kui üks ja hea on see, et küpsisevalmistamisel saab ka abijõudu kasutada. Nii valmivadki küpsised kähku.

Kalalkäik ja taltsas kotkas

Tundub, et nüüd on siis aeg teha kaotatu tasa ning ohjeldamatult blogi täiendada. Tahtsin teile vahendada muljeid äsjasest kalalkäigust ja kuna on vaba päev, siis pole siin niiehknaa midagi eriti rohkemat teha kui süüa, kalal käia või blogistada.

Põhiliseks liigiks, keda siin vetes jahitakse on barramundi (http://en.wikipedia.org/wiki/Barramundi) ning potti pistmiseks lubatud minimaalne mõõt on vähemalt 55 cm. Püügile minnes tuleb arvestada loodeid ning kõrghetk on kuskil kella seitsme paiku hommikul. Nii seadsime koos Tarmo ja Trevoriga end minekule hoolimata sellest, et on vaba päev ning võiks poole lõunani põõnata. Esimesse kalastuskohta sõites kohtasime teel lugematul hulgal Austraalia trappe (http://en.wikipedia.org/wiki/Australian_Bustard), naljakalt suured ja kohmakad linnud. Selles kohas meil õnne ei olnud ning suundusime parematesse paikadesse, kus minul õnnestus saagiks saada üks ca 60 cm pikkune kalake ning Trevoril vast sama suur. Kalast pilti teha seekord ei õnnestunud, sest vaevalt olid mu mõtted jõudnud liikuda fotoaparaadi juurde, kui Trevoril liikus juba nuga käes siuh-säuh ning kalafileed külmakastis olid. Sellest polnud ka midagi hullu, sest sellele välgukiirusel tehtud kalafileerimisele järgnes mõnus elamus. Ühtäkki tiirles ümber meie üks hele-merikotkas (http://en.wikipedia.org/wiki/White-bellied_Sea-eagle) ning nurus süüa. Viisin fileest järelejäänu kalda äärde ning kotkas korraldas meile väikese saagisööstu etenduse. Maru julge elukas, hää ainult et käest sööma ei tulnud :).
Tarmogi püüdis mitu-setu kala, kuid kõik olid kahjuks alamõõdulised. Viimases kalastuskohas nägime veepiiril soolakroksi jälgi ning isegi paljunäinud Trevor muutus Tarmo sõnutsi pisut rahutuks. Igatahes olime ettevaatlikud, jalgupidi vette ei roninud ning kalastasime pisut kõrgemate kallaste peal. Seega elus ja terved :).
Kuna hetkel on tarvis juba heina teha, siis on Tarmol see ülesanne ka täna õlul. Eks ta sääl heinamaal seda vihma võlub. Tundub, et ilma vihmata me täna ei jää.
Ahjaa, eile juhtus kööki üks pooleteistmeetrine mustpea-püüton. Perepoeg-Ben püüdis eluka kinni nagu kogenud maopüüdja kunagi ning tegi talle eluaseme halli akvaariumis ning treenib teist nüüd iga päev.
Viimaste andmete järgi tulevad uued töötajad homme, mitte täna. Ootame.

Mõned pildid iseloomustamaks siinset elu:


Vahel on sellised õhtud.


Mehed kontrollivad, kas dziibiga saab läbi. Saab küll. Tegemist on sama teega, mis Bullost viib suure maanteeni ning mis hetkel on tulvavete poolt räbalaiks kistud.

Veel üks kahtlane koht kümnete omasuguste seas.

Saab läbi küll, kui pisut labidatööd teha ning õiget massinat kasutada.



Bullo River Station linnulennult (vasakpoolne jõgi on Bullo). Tarmo esimene kopterilend, pilt on üsna terav :P

Künname taas tööpõldu

Paljudel lugejatel on teadmata, et veel enne Uus-Meremaale minekut leidsime endile töö Põhjaterritooriumil asuvas veisefarmis. Tegemist oli vist küll väga õnneliku juhusega, nimelt kohtusime Victoria osariigis pügalas töötades ühe lambaraseerijaga, kes oli varemalt selles farmis töötanud ja kuuldes, et otsime samalaadset kogemust soovitas meil farmi omanikega ühendust võtta. Paari päeva pärast oli meile teada, et peale Uus-Meremaalt naasmist pöörame viivitamatult Karihiire vööri Põhjaterritooriumi suunas ning algab Suur Sõit läbi Austraaliamaa.

Olime endile eesmärgiks võtnud läbida 4000 kilomeetrit nelja päevaga ning see meil ka õnnestus. Tegemist oli peaaegu pideva vahetustega sõiduga, kus üks meist üritas kõrvalistmel silma kinni panna ning teine samal ajal rooli keeras. Suur osa meie teest kulges läbi sisemaa, mis on praegusel hetkel vihmade tõttu roheline. Kui kaks kuud tagasi pisut sisemaal seiklesime, oli pilt hoopis teine - kuivanud ja kollane. Maastik muutus iga mõnesaja kilomeetri järel, teed nii sirged, et meil õnnestus sõita 200 kilomeetrit nöörsirgel maanteel. Muidugi ei saa mainimata jätta üleujutusi, mis nende vihmadega ikka tekivad. Aegajalt kattis teed vesi ning ühes külakeses, kus tee oli suletud pidime mõned tunnid ootama politsei arvamust tee läbitavuse kohta. Ahjaa, lõpuks õnnestus meil ka autoga känksat riivata. Õnneks toimus kõik väga väikesel kiirusel ning känksat jäi meenutama pikk tatiriba auto tagumisel uksel (känksa sai ilmselt sellest kohtumisest peavalu). Kolmapäeva lõunal jõudsime Katherine´i, kus kulutasime oma peaaegu et viimased veeringud. Mõne tunni pärast, kui olime auto parkinud paariks kuuks naabri kuuri leidsime endid pisikesest Cessna lennukist. Nimelt on lood sellised, et maanteelt Bullo Riverisse läheb küll tee, kuid see on ca 90 km pikk pinnasetee, mis kulgeb läbi ca 20 jõe ja oja. Reisiväsimus murdis tol õhtul meid kohe ja korralikult, lisaks muidugi ka 100%-line õhuniiskus ja hirmus palavus. Õnneks pidi see palavus varsti ümber saama ning elamine-olemine pisut mõistlikumaks minema. Praegu küll ei ole vahet, kas käia dushi alt läbi või mitte, hetke pärast on puhtad riided täiesti läbi higistatud. Tarmo igatahes vajab aegajalt prillidele kojamehi-klaasipuhastajaid.
Tänu sellele niiskusele ja palavusele on siin ka päris arvestatav putukafauna. Juba esimesel õhtul tegin lähemat tutvust sajajalgsega (mäletate seda, kelle pilt meil Coomalah´ ajast blogis on putukate piltide seas), kes dushiruumis salaja mu jala peale ronis. Õnneks lõppes kohtumine lihtsalt ehmatusega.
Meie elamine on peamajast paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Korteriks 9 ruutmeetrine toauberik ning naabriteks kõik teised farmi töölised. Kuna elu keerleb peamiselt ümber peamaja, siis pole väljapuhkamiseks ka erilist lossi tarvis. Vähem koristamist ka muide!
Esimesel õhtul hämaras peamajast söögilt tulles ning üle oja jalutades kuulsime mõne sammu kaugusel kopra plärtsatust... ei mis kopra?! Kuskohast need siia said? Nüüdsest peab ümber harjuma, et sellist plärtsatust tekitavad krokodillid. Ärge ülemäära ka muretsema hakake, hoiame end neist eemale ja pealegi suured ning inimesele ohtlikud vedelevad suures jões.
Neljapäev (18.veebruar) anti meile reisiväsimusest väljapuhkamiseks niipalju, kui seda siin leitsakus teha saab :).
Praeguseks on paar tööpäeva ka juba läbitud, minul kokana ja Tarmol farmitöölisena. Algus on väga raske, vähemalt minule. Meeletu palavus ning üsna harjumatu on valmistada süüa kaks korda päevas vähemalt kaheteistkümnele inimesele. Lisaks muidugi peatselt ka turistid. Samas on aga väga huvitav ning uusi asju õpib juurde iga päev.
Niipaljukest veel, et kuna ikka ja jälle küsitakse, et millal me Eestisse tagasi tuleme, siis siinkohal väike selgitus. Tööhooaeg selles farmis kestab novembrini, mis tähendab, et taotleme teise aasta viisa. Peale seda on meil meeles mõlkumas veel mõned reisiplaanid, kuid tagasi me tuleme siiski.

... (mõni aeg hiljem)
Tööpäevad siin algavad kella seitsmest, seega tuleb endale jalad juba varem alla ajada. Tööpäeva algusele järgnevad mitmed kiired tunnid pliidi taga. Lõuna- või õhtusöögi tegemisest vabal ajal tegelen magusa kraami valmistamisega (koogid, küpsised). Seejärel on vahel pisuke hingetõmbeaeg ning siis õhtusöögi kallale. Päev lõppeb kell seitse õhtul, vahel hiljem. Kuna üsna pikka aega ei ole töötanud suuremas köögis, kui väike koduköök, siis on algus üsna kummaline. Kõike peab nii palju valmistama, et vahel jookseb juhe kohe päris kokku. Üldiselt vist tulevad toidud üsna kenad välja, mõni on metsa ka läinud. Kõigest hoolimata pole ma kedagi veel nälga jätnud ja isegi fännklubi on tekkinud.

...(täna)
Homme saabuvad kaks uut töötajat. Tulemas on üks eestlane ja üks austerlane. Selle kõigega seoses loodan, et mul köögis elu pisut helgemaks läheb.
Tarmo on siin vahepeal tegelenud jahituristidele trofeede keetmisega (vesipühvli sarved) ning tuleval esmaspäeval võtab Tarmo senise töötaja Trevori käest tööülesanded lõplikult üle. Mulle lubati eile, et üsna peatselt surutakse mürüstaja kätte ja läheb verevalamiseks, sest neli pulli on vaja kätte saada ja lihaks teha. Ümber farmi hiilib karjade viisi veiseid ning mõned pullid võivad teinekord kole kurjaks ning inimesele ohtlikukski saada. Aeg-ajalt võetakse siis neid tigedusi rajalt maha.
Järgmise kirjutamiseni!

Sageli peatusime ainult tankimiseks. Öösiti olid tanklad täis kõikvõimalikke putukaid ning see pilt meenutas parasjagu õudusfilmi. Pildil on sentimeeter mingeid lutikaid ühel hommikul ühes teeäärses tanklas.


Nii pikka maanteerongi meil näha ei õnnestunud, neli treilerit oli maksimum.

Teed olid nii sirged, et tuli lihtsalt rool otseks keerata ning pea õrnalt roolile toetada, siis sai järgmised 200 km ka juht magada.

Säästuturism Pika Valge Pilve Maal ehk rändrotid annavad aru

Oleme teile võlgu pika selgituse, miks te nii kaua meist kuulnud ei ole. Asi sai alguse möödunud aasta novembris, kui ostsime endile lennupiletid Uus-Meremaale ning planeerisime seal veeta tervelt neli pikka nädalat. Reisi Aotearoa poole alustasime 19. jaanuaril, Karihiir jäi meist maha Sydneysse Kaja ja Dave´i hoolde. Lend, mis kestis kolm tundi, viis meid esmalt Lõunasaarele Queenstowni. See maandumine oli küll maailma kõige ilusam, fjordid, pilvetunnelid, imepisikesed lambad valgete täpikestena rohelistel mägiaasadel. Kes plaanib sellele maale ringi tuustima minna aga alguspunkt veel paika panemata, siis kindlapeale soovitame selleks valida Queenstowni. Linn on küll imepisike, kuid imearmas ning sobiva ilma korral ahhetamapanevate vaadetega.

Lennujaamas läks kõik üsna kiiresti, kui välja arvata see, et nii meilt kui ka mõnedelt teistelt võõramaallastelt uuriti ja puuriti, et miks me Uus-Meremaale tuleme ja kuhu me läheme ööbima, kunas tagasi lendame. Ülekuulamisest vabanemiseks luuletasime, et kimame kohemaid autot rentima ja öö veedame Queenstowni seljakotiränduri hostelis (sellest olen õige põgusalt ka eelmises postituses juttu teinud). Väike aps juhtus ka kottide läbivalgustamisel, kui tollitöötaja väite peale, et kotis on mingi toiduaine kohe mitte kui midagi ei meenunud. Kõik sai ju ometi välja tõstetud. Siiski kotti lahti võttes kargas sealt ninna kohviaroom ja meenus hommikul Kaja antud kohvipakikene. Sellest ei tehtud probleemi ning me sammusime vapralt poodlema.

Olime juba austraalias arvestanud, et matkavarustuse ostame kohapealt, et end lennureisi ajal mitte koormata.
Koha meie seljakottides leidsid gaasiballoon (450 gr 13 raha), gaasipõleti (25 raha), lebomatid (17 raha tükk), väike säästutelk (99,99 raha - allahinnatud), Uus-Meremaa kaart (ei mäleta mitu raha), kahvel ja lusikas (paar raha) ning tulemasin. Seejärel tankisime ka toiduvarud ning sibasime tee veerde. Esimene hääletamine vist oligi üks kõige pikemaid, enne esimese auto tabamist avaldasime tee veeres soovi küüti saada ligi 1,5 tundi. See tekitas algul ka väikese ärevuse, et kui nii edasi, siis kas me üldse Aucklandi kunagi jõuame. Siiski kulges edaspidi hääletamine tunduvalt ladusamalt ning hoolimata sellest, et meid oli tervelt kaks pluss veel kaks suurt seljakotti. Uus-Meremaa on pöidlaküüdiga reisimiseks kahtlemata üks väga tore paik. Kohalikud on ülilahked ning ega turistidki meid tee äärde jätnud. Sealhulgas nii mitmelgi korral korjati meid peale ilma, et oleksime selleks eelnevalt märku andnud, üsna sageli tutvustati kohalikku ümbrust, viidi linnast läbi tee veerde, näidati kauneid paiku, kus polnud väljas viita turistidele ning pluss veel imepakkimised, kui inimesed viitsisid oma kola täis autos meile ja reisikottidele ruumi teha ja palju muud.
Esimesed paar päeva kulusid täielikult sisseelamisele ning tõdemisele, et paraku on pakutavat liiga palju (lisaks sellele, et meil raha liiga vähe oli). Kõigest sellest lähtuvalt võtsime oma reisiseltskonnaga vastu otsuse, et kuna meil on aega rohkem kui raha, siis kuni reisi lõpuni me lihtsalt kulgeme ühest kaunist kohast teise ning ei vaeva oma päid sellega, et kindlasti kõik "kohustuslikud" turismiobjektid läbi käidud saaksid. Reisi lõpus tõdesime, et see otsus õigustas end täielikult, vähem stressi ja rohkem tähelepanu Uus-Meremaale. Samuti tundsime alul väga puudust Karihiirest ning lõpuks tüdinesime pöidlaküüdiga reisimisest täielikult ära. Ahjaa, selle retke nimetasime proovireisiks. Seda sellepärast, et ühel kaunil päeval plaanime sinna tagasi minna.
Järgnevatel päevadel, kui suurem saabumisepohmakas juba mööda hakkas saama, avastasime, et 19. jaanuari hommikul suure kiiruga pakitud seljakotid (sest eelmine õhtu kulus Kaja ja Dave´i meeldivas seltskonnas) sisaldasid endas palju ebavajalikku ja kahjuks ei sisaldanud mõnda vajalikku asja. Mõned ebavajalikud asjad saime prügikasti poetada aga mõnda tuli terve reisi vältel ikkagi endaga kaasas kanda.
Esimestel päevadel saime kätte ka peaaegu kogu vihma terve reisi vältel. Kolmandal päeva õhtupoolikul, kui olime joonud paar tassikest kohvi kohalike juures, kes meid kohvile ja küpsisele kutsusid, jäime minekuga pisut halvale ajale ning väga tugeva vihma kätte, mistõttu tuli ööbimiskoht leida tee veerest suure puu alt. Selleks küsisime muidugi maaomanikult luba, mille ka saime. Valdavalt on kõik maa maksimaalselt tarastatud ning telgi ülespanemiseks ei leia jalatäitki maad. Mõnikord õnnestus hea ööbimiskoht leida hoobilt, kuid teinekord jäime otsingutega päris pimeda peale ning päris mitmel korral telkisime seal, kus seda tegelikult ei lubatud. Aga mis sa ikka hädaga teed. Sellist vabadust nagu Austraalias, et maanteed on palistatud puhkealadega, kus ka ööbimine lubatud, seal ei ole. Praktiliselt igas sellises puhkekohas leidsime ka sildi No camping vms. Üheltpoolt tuleb mõista, et ka kohalikud tahavad oma karavanparkide ja motellide-hotellidega raha teenida, kuid teisalt muutub selline suhtumine lausa häirivaks. Seda eriti siis, kui üsna reisi lõpus ühe karavanpargi perenaine meile resoluutselt teatas, et tasu eest ta meid oma parki pesema ei lase ja et meil ei ole mingit võmalust kuskil metsikult telkida, sest meid viiakse ära. Ei tea kuhu? Meile oli 30 dollarit telgikoha eest tol hetkel liiga palju küsitud ja kuna ka kohtlemine ebaviisakas, siis võtsime asja teadmiseks ja sammusime sõbralikumaid paiku otsima. See tädike oleks võinud vähemalt aimata, et meie näol on tegu maailma kõige paremate rott-telkijatega. Siinkohal selgitame, et ega me kõike tasuta ka ei taha, kuid antud juhul oli teenus ülehinnatud ja teenindus alla igasugust arvestust.
Turismindusega on sealmaal vist üldse inimesed pisut totraks läinud. Kõik müügiks. Austraalias turiste ausalt teenivad I-punktid osutusid Uus-Meremaal aga turismiatraktsioonide tellimise keskuseks. Nimi I-site oli selgelt eksitav. Nii komistasime seal mõnel korral ebaviisaka suhtlemise otsa ning sellest õppides otsisime hiljem ise endile vajaliku (nt. pesumaja). Siinkohal ka üks väike episood sellest. Olime lahkunud Mt Cook´i külakesest ning jõudnud mõnikümmend kilomeetri kaugusel oleva kohviku juurde, kus oli üks stseeniliste liustikulendude tellimise keskus. Hiilisime korra sisse ja müüja-tädi uuris meilt kohe, et kas me oleksime huvitatud ühest stseenilisest lennust, mis maksab ju ometi nii vähe (kõigest üle 300 dollari inimese kohta). Kui oleks ka raha olnud ei oleks lendama läinud aga meie vastuse peale, et meil on 400 dollarit kahe peale ja seagi kaheks nädalaks, vajus tädike näost üsna ära ja tegi hoopis oma kolleegidega juttu, meid tema jaoks enam ei olnud. Sellistel hetkedel igatsesime Austraalia avalaid inimesi ja lahkelt infot jagavaid I-punkte. Mõningate radade kohta infot küsides oldi ka suu peale kukkunud, giidid teavad, tellige neilt matkapäev. Pisut teine teema oli DOC-i (Department of Conservation) I-punktidega kaitsealadel, kus ei olnud õnneks võimalik tellida stseenilisi lende ega muid atraktsioone, kuid väga pädevat matkaraja- või loodusinfot ka ei saanud.
Ah, mis seal ikka. Alljärgnevalt mõned pildid asjalike kommentaaridega :)

Idüll. Kassid, kes sõid õhtueineks suuri ööliblikaid.

Hommikukohvi keetsime ikka suure lähkriga. Manapouri järve ääres tegime esimese tutvuse kurikuulsate liivakärbestega, kes meile suurima rünnaku otsustasid teha alles reisi lõpupoole.

Igasugu imemasinaid peeti meie hääletamise peale kinni. Selda masinat kasutati kõrgete hekkide pügamiseks.


Mt. Cook´i mäe ligiduses on päris mitu liustikku. Üks neist siis ka siin pildil esindatud. Oli teine õige tillukeseks sulanud.

Tarmo kogus õhtuks kokteilijääd.

Kurviliste teede peal oli üsna keeruline hääletada ning alati pidi kohta hästi valima. Mõni sirgem lõik juhtus ikka ka.

Ühe jõe äärde ööbima jäänud, leidsime sealt järgmisel hommikul ühe PÄRIS kullaotsija, kes oma hobi meile lähemalt tutvustas.


Kulda oli ta leidnud paari grammi jagu aga mütanud pool päeva.

Põhjasaarele jõudmine osutus ka omamoodi seikluseks, kui hilisõhtul Wellingtonis maabudes leidsime, et parasjagu on käimas suur ragbimatš ning sellega koos paras karneval. See tähendas, et kõik majutusasutused olid kihiti rahvast täis ja seetõttu otsustasime seada suuna raudteejaama, et põrutada võimalikult linnast välja ning leida parkimiskoht telgile. Jõudsime aga Wellingtoni äärelinna, sest meid korjas raudteejaamast üles karnevalikostüümis pritsimees John. Tema ja abikaasa Sharmaine pakkusid meile öömaja ning takkapihta tutvustasid ka kohalikku tuletõrjekomandot. Igatahes oligi nii, et igal hetkel komistasime võrratute ja lahkete inimeste otsa, keda kõiki ei jaksa siin äragi mainida.

No suisa igasuguste autodega sõitsime.

Maastik meenutas raba. Taamal paistab Ruapehu vulkaan, mis meie sääloleku ajal pilvedesse jäigi.

Teadsime, et kusagil teiste (kommerts) kuumaveeallikate läheduses peaks olema üks priilt kasutatav ning taas kohaliku abiga selle üles leidsime. Vesi oli üsna kuum, väga kaua seetõttu vees olla ei kannatanud. Mõnus paik ööbimiseks, kuigi see oli keelatud ning karistuseks selle eest närisid rotid meie telki augu sisse.

Ikka päris suur rott sehkendas öösel meie prügikoti kallal.