neljapäev, 26. august 2010

Tänupost

Jah, nagu helgemad pead eelmisest postitused ja mõned teist ka ilmutuse põhjal aimasid, oleme oma tallad taas kodumaa pinnale toetanud. 10. augustil startisime Perthi lennuväljalt, Tai kuningriigi suunas, säält lendasime Londonisse, kus päevakese ringi tuustisime, ning 13. augusti hommikul maandusime juba Riia lennuväljal. Kuna aga reede oli 13, siis ilma viperusteta loomulikult ei saanud :) Nimelt lagunes meile vastu tulnud Toivo sõiduk keset Riia linna ning selle arstimise tõttu jõudis ta meid üles korjama alles kella nelja paiku. Meie muidugi ei pannud seda pahaks, vedisime end Riia kesklinna ning lasime pitsal ja Läti õllel heamaitsta :) Ehkki Eesti õllega see võistelda ei suutnud, siis Austraalia ja Inglise kesvamärjukestele tegi ikka pika humalaga ära.

Olulised inimesed, kes meie ilmaavastusele kaasa aitasid ning jõu ja nõuga toetasid:
Emad-isad, õed-vennad
Toivo Ratas
Risto Karro
Perekond Tylissanakis (Peats Ridge, NSW)
Kaks vana ozi Kaputari mäe otsas (Narrabri, NSW)
Perekond Logan (Narrabri, NSW)
Perekond Lillyman (Coomalah, NSW)
Pete (loll-taks)
Jackaroo-Jake
Cornelis Zonneveld
Jan Ibs von Seht ja tema naine Rosie Nater (Moyston, Vic)
Stuart (lambapügaja)
Gerard Morrissey
Stefanie Kauschus
Scott Logan
Villapakkija-Andrew
Sheriff
Rodney ja Kristene Sutton
John and Sharmaine Rowe
Turistid ja kohalikud Uus-Meremaal
Kaja (Hirv) ja Dave Perram
Perekond Ranacher (BRS, NT)
Geoff Small
David Ford (mr Pilot)
Katherine Ofner
Mirjam Siitsman
Anti Paas
Carolina Haubrich
Trevor
Evan
James Gregory Thomson
Mike ja Phyllis Walsh
Tundmatu piloot, kes meid Jak 52-ga lennutas
Cameron ja Sunny Levett (Carnamah, WA)
Fix, Mark ja Simon
Dale
Max ja Fiona Levett (Carnamah, WA)
Ian & Lyn Pulbrook (Greenoil Tree Nursery, WA)


ja kõik teised, kes on meie ja selle reisiga seotud!

Aitäh ja uute rändudeni :-D

reede, 13. august 2010

idiptegiÕ










esmaspäev, 2. august 2010

pühapäev, 1. august 2010

Väike pildipost

Western Australia, the wildflower state. Tarmo hakkas õitsema.


Tarmo vahetab esimese kobestaja rattalaagreid.


Kas pildil on:
a) tuhksuhkur
b) härmatis
c) kokaiin
d) silmapete

esmaspäev, 26. juuli 2010

Кино - Алюминиевые огурцы


Ah et miks? Viimase nädala jooksul ujus lihtsalt arvuti lugudeloendist välja, ja naljakas on. Seepärast.

esmaspäev, 19. juuli 2010

Pühapäev on tore päev, tore päev...

Tere taas! meist on jälle ahelpostitajad saanud ning seekord puistame teie ekraani üle uhkete piltidega jäänukkividest, mida ajahammas pole üldiselt tasase Lääne-Austraaliaga päris tasa
lihvida jõudnud.
Beringboodingi kivi on ümbritsetud kiviaiakesega, mis suunab kogu kivile langeva vee Austraalia suurimasse, 8,5 miljonit liitrit mahutavasse veekogumistünni. Süsteem on rajatud 1937. aastal ning on kasutusel siiani.
Selle süsteemi kaudu saab vastava magnetkaardi omanik suurest tünnist vett niristada. Peamiselt põllumajanduslikuks tarbeks.

Elachbuttingi kivi (aborigeeni keeles "see suur asi, mis siin seisab") on piirkonnas suurim.
Seda suurt kivilõhet nimetatakse Monty läbikäiguks. Selle pikkus on ca. 40 meetrit ja ühest otsast teise saab vaevata jalutada. Lõhe on tekkinud sel kombel, et järgmistel piltidel nähtava "laine" vanema ja vingema venna "hari" on lihtsalt suure kivi küljest lahti tulnud ja otsapidi maha prantsatanud, jättes suure kivi ja mahakukkunud tükki vahele käigu.
Geoloog minus tõstab taas pead.

Elachbuttingi kivi lainemoodustis, pealtvaade (kivi pealispind on ikka hektareid suur) ning üks naljakas kurrutis.
Meenutab mõnda kuulsat puud Eestis?


Seda kahemeetrist känksat nimetame me juba tuttavlikult Vanaks Halliks. Ta elab nendel põldudel ja põõsastikes, mille pääl ja ümber me oma äestamist teeme. Küüned on tal juba aastaid lõikamata.
Talvine rohelus paneb roosakakaduud edvistama ja tantsima. Need küll ei kukerpallitanud nagu Orange linna pargis elavad, aga muid vigureid tegid nad küll.Vaadake originaalsuuruses pilti, tegemist on parve suurte mustade kakaduudega (liiginime täpsustab Kristi hiljem), kelle saba ehivad edevad kirgaspunased laigud.

Talvevihmadega hakkab eukalüpt õitsema.
Sellisest pakendist väljuvad emutibud. Antud muna on pärit mahajäetud pesast ning rebu juba kolises loksutamisel.

pühapäev, 18. juuli 2010

Süsinik ei haise ehk taasmetsasamine

Hõissa! Kuna eelmisest postitusest olete põgusalt teada saanud, et mida me hetkel leiva lauale saamiseks teeme, siis nüüd lisan mõned fotod lühikeste kommentaaridega, et teil asjast parem ülevaade oleks.

Meie käsutuses on traktor Versatile 976, mille järel veetavad kobestajad tekitavad kaks poole meetri sügavust vagu puuistutusmasina jaoks. Tiksume 4-5 hektarit tunnis ning teha on lepingu järgi 1000 hektarit. Tööd jagub.


Tööpõld kaardistatakse.

Selliseid põhja-lõunasuunalisi vagusid me siis veamegi.

Kahel korral tagumine sügavkobestaja järelt ära kukkunud.


Hommikud on külmad ja sooja saamiseks tuleb esmalt pisut maad kaevata.

Kui auk kaevatud, tuleb otsida, mida sinna matta saaks.


Meie mobiilne (põõsa)väliköök.

Kodumaa tuletab end igal sammul meelde.
Meie "pisike punane traktor" sööb ca. 300 liitrit kütust päevas. Seks tarbeks peame talle autoga põllule nosimist tarima. Meie tööautole monteeritud 400-liitrist kütusepaaki täidab Mehhiko lahelt kokkuriisutud naftast tehtud diiselküttega Tarmo.

teisipäev, 13. juuli 2010

Lootusetu looduseblogi.

Heihopsti kallid lugijad! Viimasel ajal on meie blogi pihta tulnud mõningaid etteheiteid, et reisi- ja loodusepäevakirjast on saanud tehnikablogi. Paraku on nii, et meie päevakiri kajastab enamvähem seda, mida me parasjagu teeme ning kuidas aega täidame. Kuid kuna eestimaisele rahvale on töö ilmselt sama tavaline kui hingamine ja söömine, Austraalia loodus aga oma kängurude ja eukalüptustega väga eksootiline näib, siis püüame taas rohkem looduse- ja reisujuttu kribada elik ka päevapilta üles panna.
Nüüdseks oleme viljakülvi lõpetanud ning meie tee on meid toonud Rohelise Õlipuu puukooli, mille peremees Ian tegeles eelmise sajandi kaheksakümnendatel aktiivselt taasmetsastamise poolt ja metsade põllustamise vasta. Nüüd saab meist metsapinnase ettevalmistusmees- ja naiskond, hakkame ühe traktoriga pinnast kratsima, et istutusseltskond saaks lihtsamini puu mulda ja et noor puuke saaks juured alla. Esialgu sätime massinaid valmis, keevitame ja käiame, esmaspäeval aga läheme Mukipudingu külje alla ja alustame 600 hektari harimist. Põllud metsadeks, hurraaa!!!
Mukipuding on meile juba tuttav paik, säälse kõrtsi seinal on ilusti eesti keeles kirjutatud: "Palun üks õlu!". Arvake, kes tegid ;)
Ja nüüd looduserubriik:
Muki vaatab torusse, lihtsalt niisama lusti pärast.

Piirkonnas, kus oma külivitööd läbi viisime, oli palju soolajärvesid. Taamal Bonnie Rock.

Mida rohkem, seda uhkem?

Nisu.
Vaadake, mispidi siin Kuu ripub. Pilt tehtud kella seitsme paiku õhtal.

Jahist Austraalia moodi. Võtke arvesse, et siin on ohtrasti igasugu elajaloomi, kes siin olema ei peaks. Loendi neist esitasime vist juba pärast Pullijõelt lahkumist. Siinkandis valmistavad erilist peavalu küülikud ja rebased. Esimesed söövad saagi, teised lambatallesid. Viimasel päeval viljaloteriitaluniku Cameroni alluvuses õnnestus Kristil lõpuks jahile minna. Cameron andis meie kätesse väikesekaliibrilise Saksa päritolu vintrelva ning andis loa kõmmutada mõned kängurud, rebased ning jänesed. Meie otsustasime känksad rahule jätta ning proovida õnne rebaste ning jänestega. Jänesed kriipsutasime enda loendist peagi maha, sest nende küttimine oleks liiga igav olnud: ettevaatamatu astumisegagi oleks neile viga teinud. Seega: ettevaatust, rebased! Võtsime endaga üten ka sakslase Marki ja hollandlase Simoni. Tulemus? Pärast esimese rebase tabamist (Kristi tabamuse läbi) läks Simon hasarti ning sakslane hakkas kartma. Niisiis, panime poisid magama ja läksime kahekesi tagasi rebastega arveid õiendama. Seekord sai siinkirjutaja "käe valgeks". Minu esimene jahisaak oli Austraalia rebane.

Harjutame kätt liivatünni pihta märki lastes.

Selle repsiga kohtusime Mukinbudini ligidal, kohas, kus me hoolega puuistutusvagusid künname. Juhin tähelepanu vaese loomakese rullis kulmule ja juhmile ilmele. Ilmselt põhjustas selle näoilme kole koerailm, sest taevast sadas hunnikutena vihma ning tuul puhus sada kiltsa (tegelikult ka!) tunnis. Ei pane just naeratama, isegi kui sul on rebasenahast kasukas üll.

Ka sügaval Austraalia pärapõrgus võib leida märke salaeestlusest.

No ei saa ilma tehnikata enam, andke andeks, ei saa lihtsalt...

pühapäev, 4. juuli 2010

Telstra...

Olete midagi sarnast isegi kogenud?.

P.S. Rehkendasime välja, miks austraallased ei armasta WiFit - traati ju pole...

neljapäev, 1. juuli 2010

Aastapäevapost

Täna möödub täpselt aasta päevast, mil meie jalad hakkasid tallama Lõunamandri pinda.

pühapäev, 27. juuni 2010

Lapsed tuppa, tali tuleb!

Tere armsad lugejad! Te olete juba kindlasti meie reisikirja unetanud ja aadressigi prügikasti pillutanud. Need aga, kes siiski igal hommikul kangekaelselt veebilehitseja aadressireale idiprugat kirjutavad, saavad nüüd lugeda meie uskumatutest seiklustest Lääne-Austraalia talves.

Alustame säält, kus reisikirja vöö katkes: asusime usinasti Lõuna poole teele, silme ees terendamas viljapõllud ja traktoriroolid. Kohale jõudsime taaskord poolunisena, magades mõnel korral mõnusasti motellides, teinekord autoistmel. Teekonnal nägime taaskord seda, mida ennegi maininud oleme: Austraalia on nii ühtemoodi ja samas iga mõnesaja kilomeetri tagant tundmatuseni teistsugune. Lääne-Austraalia on kõige suurem ja inimtühjem osariik, kõige kuivem ka. Suured kõrbed ja soolajärved laiutavad selle keskel ning elatist pakub peamiselt kaevandamine, sest kõrbeliivas ja mägedes peitub ohtrasti rauamaaki, uraani ning kohati võib koppa maasse lüües ka kullasoonele sattuda.
Lisaks mängitakse siin ka väga suurtele panustele lotot: kasvatatakse nimelt vilja. Lääne-Austraalia lõunaosast jookseb läbi riigi viljavöö, kus suuri alasid katavad viljapõllud. See loterii siis seekord meid palkaski. Esmaspäeva (25.05) hommikul kella kaheksast kohale jõudes leidsime eest juba usinad tööinimesed ning peremees Cameron tõstis meid ilma pikema jututa autoroolist otse traktorirooli. Nüüd annan aga jutujärje üle piltidele ning TraktoKristile.


Kiilsaba kotkas (Aquila audax) on üks suurim röövlind Austraalias, neid on igal pool ja palju.

Tihtipääle tuli tulega raua kallale asuda. Pildil lõikame viljakülviku tünni veodiisli parandamiseks materjali. Vasakul hoiab asjade käigul silma peal Fix.

Tundub, et täiesti tavaline põldvutt (parandage, kui eksin). Siin on väga palju sissetoodud liike ning kui kohalikust linnumäärajast mingit liiki ei leia, siis on tõenäoliselt tegemist sissetalutud liigiga. Ühel päeval leidsime autoga mööda põldu vudides pardkiivitaja (Vanellus ricolor) pesa ning lind kaitses oma pesa väga kiivalt, oleks meile kukilegi karanud. Märgistasime pesa asukoha suure puuroikaga, et külvaja sellest üle ei sõidaks.

On see nüüd metsa- või põllutöömasin? 18 meetri laiune külvikuäke voldib end transpordiks küll pea kuue meetri laiuseks, kuid kuna kokkulapituna on masinal kõrgust pea samapalju, siis transportimisel äestame me teeäärseid eukalüpte päris hoolega.
Valmisolek teeleminekuks. Ees ootab ca. 110 km sõitu, 30 km/t.

Meie Kristi
on kapten külvimasinal
Kõrgelt sillalt säält
kõigil käske jagab ta...


Külvasime nii, et maa suitses.


Tarmo laeb käru vilja täis. Seesama käru pudenes kahel korral külviku järelt ära. Käru tagaotsas näete ventilaatorit, mis tekitab tünni rõhu ning puhub viljaseemne torustikku pidi igasse vakku. Ainult 30-50! kg hektarile, muuseas.

Kas leidub Eestis selliseid põllumehi, kes lubavad meiesugused rändurid ilma pikema jututa oma "milojonimasinatesse" rooli keerama ja usaldavad enda saagi võõrastesse kätesse, tegemata ise pidevat kontrolli? Siinmail on aga lood pisut teistmoodi, sest näituseks Lääne-Austraalias nabistavad kaevandused tööjõu ära ning põldudele jäävadki rändurid. Seda tööd ei ole raske ära õppida.


Kristi ja Steiger.


Võidupüha auks.

Nii pääsesid küülikud üle Küülikukindla Aia © Lääne-Austraaliasse. Autentne taaslavastus. Küüliku rollis Tarmo. Aia rollis aed. Kaameratöö Kristilt. Valgustus Päikeselt. Koht Lääne-Austraalia Rabbit-proof fence rd.


Leia 10 erinevust...või vähemalt üks. Karihiir sai puhta ja edeva generaatori.

Suur mees või väike hobune.

Kuidas küli, nõnda vili
Loodetavasti võrsub meie poolt maasse puistatud viljaseemnetest korralik saak, kuid see sõltub vihmast, mis hetkel ei taha kohe kuidagi taevast alla tulla. Peremees Cameron käib ringi mureliku näoga, kuid oskab ja suudab siiski ka nalja visata. Ta on rentinud mitmete farmide maad, kokku kümnetes tuhandetes hektarites. Hetkel oleme ühes sellises farmis, mille omanikud läinud eelmine aasta põua tõttu pankrotti (rotid sõid pangas raha ära). Kuuri all vedelevad uhiuued John Deere kombainid, Case ja New Holland traktorid. Cameron ise ütleb, et tema võib olla järgmine, siiski lubatakse sel aastal vihmasemaid ilmasid.
Nii nagu meie rännak siin tagurpidi-maal olema peab nii käib ka meie töötegemine pisut tagurpidi. Kui te hästi mälu pingutate või varasemates postitustes tuustida viitsite, siis eelmise aasta oktoobris olime usinad viljakoristajad. Nüüd, juunis aga usinad viljakülvajad. Ah, et kuidas mina, naisterahvas sellega hakkama saan? Saan küll :). Alguses pisut närveerisin aga kõva koolitus Tarmo poolt eelnevates farmides on kasuks tulnud. Rasket ei ole iseenesest midagi, keera aga rooli ja kui masin üürgama kukub, siis kutsu raadiosaatja kaudu abiväge.
Usinaid külvajaid on siin peale meie veel kolm noormeest. Saksast, Prantsusmaalt ja Hollandist. Prantslane-Fix jäi tööõnnetuse tõttu hiljuti väikese sõrme otsast ilma, käis Perthis operatsioonil, kuid tükkis üsna peatselt tagasi traktorirooli endal käsi lahases ja paelaga kaelas. Täna üritas kamikaatset teha ja lipsas tööautoga liikuva traktori ja aia vahelt läbi, millepeale ma talle moraali lugesin. Huh, siin peavad silmad selja taga ka olema. Kui sakslane-Mark ja prantslane-Fix omavahel raadio teel räägivad, siis irvitab Tarmo, et täpselt nagu filmist ´Allo-allo´.
Praeguse seisuga hakkame siin farmis peatselt lõpetama, saavad siinsedki tuhanded hektarid vilja alla. Edasi liigume kuhugi kolmandasse rendifarmi, mis pidi siinsest 90 km kaugusel asuma. Nüüdseks oleme siin juba kaks nädalat olnud. Aeg läheb väga ruttu ning kuidagi tuleb see traktori roolis ka mööda saata. Võite arvata, kui igav see on, kui oled kõik kangid, nupukesed ja lülitid selgeks saanud ning pole muud kui mõõda aga külvikuga põldu. Tarmo tiris oma John Deere-i isegi arvuti ja interneti kaasa, mis tal viga kui isejuhtija suurema osa tööst ära teeb. Mina vudin ringi kõige väiksema ning kõige juustuma masinaga - vana Steigeriga. Ajab tolmu sisse ning müriseb kõvasti, seega on arvuti kaasavõtmine välistatud. Ajaviiteks kuulan pleikust muusikat, raadiosaateid ning vahepeal jälgin linnukeste elu. Põllud on täis vutte ning väga sageli leian enda traktori ümber tiirutamas või kuskil taamal puu otsas istumas mõne pruunpistriku, kes neid vutte, keda ma masinaga lendu ajan, roaks nopib.
Kuna Austraalia on Kuiv Maa, siis töötasime ka meie pidevalt paksu tolmupilve sees ning lisaks sellele veel igasugused mäkerdamised traktoriga ei jätnud riideid ega ennast eriti puhtaks. Siiski imestas Cameron mitmel korral, et kuidas mina saan alati jääda kõigist puhtamaks. Loomulikult olid mul omad nipid, kui midagi oli katki või vaja traktori alla ronida, siis hõiskasin aga raadiosse ja keegi tuli ning aitas naisterahva hädast välja. Väga hädapätakas ma ka ei olnud ning samuti ei tegelenud kõigest roolikeeramisega. Enamasti ikka sain kenasti hakkama, kuid suuremad remontimised jätsin teiste teha.
Viimased seemned said maha pühapäeval (27.06) ning paar päeva tegeleme veel traktorite kordasättimisega, muuhulgas korrastame ka Karihiirt. Tulev nädal võib meid leida juba uuelt tööpostilt.

Austraalia on lisaks kõigele ka Traadimaa. Aiaehituskunstis ei ole austraallastele mujal maailmas ilmselt vastast, kuid lisaks aedadele parandavad nad ka kõike mõeldavat ja mõeldamatut traadiga. Traadikultus. Õppisime meiegi külviku külge voolikuid traadiga kinnitama. Tundub kummaline aga hea veel, et see heinapakkimise nöör ei ole. Kui ühest traadist ei aita, siis tuleb võtta rohkem traati.
Järgmise kirjutamiseni!