Tere armsad lugejad! Te olete juba kindlasti meie reisikirja unetanud ja aadressigi prügikasti pillutanud. Need aga, kes siiski igal hommikul kangekaelselt veebilehitseja aadressireale idiprugat kirjutavad, saavad nüüd lugeda meie uskumatutest seiklustest Lääne-Austraalia talves.
Alustame säält, kus reisikirja vöö katkes: asusime usinasti Lõuna poole teele, silme ees terendamas viljapõllud ja traktoriroolid. Kohale jõudsime taaskord poolunisena, magades mõnel korral mõnusasti motellides, teinekord autoistmel. Teekonnal nägime taaskord seda, mida ennegi maininud oleme: Austraalia on nii ühtemoodi ja samas iga mõnesaja kilomeetri tagant tundmatuseni teistsugune. Lääne-Austraalia on kõige suurem ja inimtühjem osariik, kõige kuivem ka. Suured kõrbed ja soolajärved laiutavad selle keskel ning elatist pakub peamiselt kaevandamine, sest kõrbeliivas ja mägedes peitub ohtrasti rauamaaki, uraani ning kohati võib koppa maasse lüües ka kullasoonele sattuda.
Lisaks mängitakse siin ka väga suurtele panustele lotot: kasvatatakse nimelt vilja. Lääne-Austraalia lõunaosast jookseb läbi riigi viljavöö, kus suuri alasid katavad viljapõllud. See loterii siis seekord meid palkaski. Esmaspäeva (25.05) hommikul kella kaheksast kohale jõudes leidsime eest juba usinad tööinimesed ning peremees Cameron tõstis meid ilma pikema jututa autoroolist otse traktorirooli. Nüüd annan aga jutujärje üle piltidele ning TraktoKristile.
Lisaks mängitakse siin ka väga suurtele panustele lotot: kasvatatakse nimelt vilja. Lääne-Austraalia lõunaosast jookseb läbi riigi viljavöö, kus suuri alasid katavad viljapõllud. See loterii siis seekord meid palkaski. Esmaspäeva (25.05) hommikul kella kaheksast kohale jõudes leidsime eest juba usinad tööinimesed ning peremees Cameron tõstis meid ilma pikema jututa autoroolist otse traktorirooli. Nüüd annan aga jutujärje üle piltidele ning TraktoKristile.
Kiilsaba kotkas (Aquila audax) on üks suurim röövlind Austraalias, neid on igal pool ja palju.
Tihtipääle tuli tulega raua kallale asuda. Pildil lõikame viljakülviku tünni veodiisli parandamiseks materjali. Vasakul hoiab asjade käigul silma peal Fix.
Tundub, et täiesti tavaline põldvutt (parandage, kui eksin). Siin on väga palju sissetoodud liike ning kui kohalikust linnumäärajast mingit liiki ei leia, siis on tõenäoliselt tegemist sissetalutud liigiga. Ühel päeval leidsime autoga mööda põldu vudides pardkiivitaja (Vanellus ricolor) pesa ning lind kaitses oma pesa väga kiivalt, oleks meile kukilegi karanud. Märgistasime pesa asukoha suure puuroikaga, et külvaja sellest üle ei sõidaks.
On see nüüd metsa- või põllutöömasin? 18 meetri laiune külvikuäke voldib end transpordiks küll pea kuue meetri laiuseks, kuid kuna kokkulapituna on masinal kõrgust pea samapalju, siis transportimisel äestame me teeäärseid eukalüpte päris hoolega.
Valmisolek teeleminekuks. Ees ootab ca. 110 km sõitu, 30 km/t.
Meie Kristi
on kapten külvimasinal
Kõrgelt sillalt säält
kõigil käske jagab ta...
Külvasime nii, et maa suitses.
Tarmo laeb käru vilja täis. Seesama käru pudenes kahel korral külviku järelt ära. Käru tagaotsas näete ventilaatorit, mis tekitab tünni rõhu ning puhub viljaseemne torustikku pidi igasse vakku. Ainult 30-50! kg hektarile, muuseas.
Kas leidub Eestis selliseid põllumehi, kes lubavad meiesugused rändurid ilma pikema jututa oma "milojonimasinatesse" rooli keerama ja usaldavad enda saagi võõrastesse kätesse, tegemata ise pidevat kontrolli? Siinmail on aga lood pisut teistmoodi, sest näituseks Lääne-Austraalias nabistavad kaevandused tööjõu ära ning põldudele jäävadki rändurid. Seda tööd ei ole raske ära õppida.
Kristi ja Steiger.
Võidupüha auks.
Nii pääsesid küülikud üle Küülikukindla Aia © Lääne-Austraaliasse. Autentne taaslavastus. Küüliku rollis Tarmo. Aia rollis aed. Kaameratöö Kristilt. Valgustus Päikeselt. Koht Lääne-Austraalia Rabbit-proof fence rd.
Leia 10 erinevust...või vähemalt üks. Karihiir sai puhta ja edeva generaatori.
Suur mees või väike hobune.
Kuidas küli, nõnda vili
Loodetavasti võrsub meie poolt maasse puistatud viljaseemnetest korralik saak, kuid see sõltub vihmast, mis hetkel ei taha kohe kuidagi taevast alla tulla. Peremees Cameron käib ringi mureliku näoga, kuid oskab ja suudab siiski ka nalja visata. Ta on rentinud mitmete farmide maad, kokku kümnetes tuhandetes hektarites. Hetkel oleme ühes sellises farmis, mille omanikud läinud eelmine aasta põua tõttu pankrotti (rotid sõid pangas raha ära). Kuuri all vedelevad uhiuued John Deere kombainid, Case ja New Holland traktorid. Cameron ise ütleb, et tema võib olla järgmine, siiski lubatakse sel aastal vihmasemaid ilmasid.
Nii nagu meie rännak siin tagurpidi-maal olema peab nii käib ka meie töötegemine pisut tagurpidi. Kui te hästi mälu pingutate või varasemates postitustes tuustida viitsite, siis eelmise aasta oktoobris olime usinad viljakoristajad. Nüüd, juunis aga usinad viljakülvajad. Ah, et kuidas mina, naisterahvas sellega hakkama saan? Saan küll :). Alguses pisut närveerisin aga kõva koolitus Tarmo poolt eelnevates farmides on kasuks tulnud. Rasket ei ole iseenesest midagi, keera aga rooli ja kui masin üürgama kukub, siis kutsu raadiosaatja kaudu abiväge.
Usinaid külvajaid on siin peale meie veel kolm noormeest. Saksast, Prantsusmaalt ja Hollandist. Prantslane-Fix jäi tööõnnetuse tõttu hiljuti väikese sõrme otsast ilma, käis Perthis operatsioonil, kuid tükkis üsna peatselt tagasi traktorirooli endal käsi lahases ja paelaga kaelas. Täna üritas kamikaatset teha ja lipsas tööautoga liikuva traktori ja aia vahelt läbi, millepeale ma talle moraali lugesin. Huh, siin peavad silmad selja taga ka olema. Kui sakslane-Mark ja prantslane-Fix omavahel raadio teel räägivad, siis irvitab Tarmo, et täpselt nagu filmist ´Allo-allo´.
Praeguse seisuga hakkame siin farmis peatselt lõpetama, saavad siinsedki tuhanded hektarid vilja alla. Edasi liigume kuhugi kolmandasse rendifarmi, mis pidi siinsest 90 km kaugusel asuma. Nüüdseks oleme siin juba kaks nädalat olnud. Aeg läheb väga ruttu ning kuidagi tuleb see traktori roolis ka mööda saata. Võite arvata, kui igav see on, kui oled kõik kangid, nupukesed ja lülitid selgeks saanud ning pole muud kui mõõda aga külvikuga põldu. Tarmo tiris oma John Deere-i isegi arvuti ja interneti kaasa, mis tal viga kui isejuhtija suurema osa tööst ära teeb. Mina vudin ringi kõige väiksema ning kõige juustuma masinaga - vana Steigeriga. Ajab tolmu sisse ning müriseb kõvasti, seega on arvuti kaasavõtmine välistatud. Ajaviiteks kuulan pleikust muusikat, raadiosaateid ning vahepeal jälgin linnukeste elu. Põllud on täis vutte ning väga sageli leian enda traktori ümber tiirutamas või kuskil taamal puu otsas istumas mõne pruunpistriku, kes neid vutte, keda ma masinaga lendu ajan, roaks nopib.
Kuna Austraalia on Kuiv Maa, siis töötasime ka meie pidevalt paksu tolmupilve sees ning lisaks sellele veel igasugused mäkerdamised traktoriga ei jätnud riideid ega ennast eriti puhtaks. Siiski imestas Cameron mitmel korral, et kuidas mina saan alati jääda kõigist puhtamaks. Loomulikult olid mul omad nipid, kui midagi oli katki või vaja traktori alla ronida, siis hõiskasin aga raadiosse ja keegi tuli ning aitas naisterahva hädast välja. Väga hädapätakas ma ka ei olnud ning samuti ei tegelenud kõigest roolikeeramisega. Enamasti ikka sain kenasti hakkama, kuid suuremad remontimised jätsin teiste teha.
Viimased seemned said maha pühapäeval (27.06) ning paar päeva tegeleme veel traktorite kordasättimisega, muuhulgas korrastame ka Karihiirt. Tulev nädal võib meid leida juba uuelt tööpostilt.
Austraalia on lisaks kõigele ka Traadimaa. Aiaehituskunstis ei ole austraallastele mujal maailmas ilmselt vastast, kuid lisaks aedadele parandavad nad ka kõike mõeldavat ja mõeldamatut traadiga. Traadikultus. Õppisime meiegi külviku külge voolikuid traadiga kinnitama. Tundub kummaline aga hea veel, et see heinapakkimise nöör ei ole. Kui ühest traadist ei aita, siis tuleb võtta rohkem traati.
Järgmise kirjutamiseni!
Tihtipääle tuli tulega raua kallale asuda. Pildil lõikame viljakülviku tünni veodiisli parandamiseks materjali. Vasakul hoiab asjade käigul silma peal Fix.
Tundub, et täiesti tavaline põldvutt (parandage, kui eksin). Siin on väga palju sissetoodud liike ning kui kohalikust linnumäärajast mingit liiki ei leia, siis on tõenäoliselt tegemist sissetalutud liigiga. Ühel päeval leidsime autoga mööda põldu vudides pardkiivitaja (Vanellus ricolor) pesa ning lind kaitses oma pesa väga kiivalt, oleks meile kukilegi karanud. Märgistasime pesa asukoha suure puuroikaga, et külvaja sellest üle ei sõidaks.
On see nüüd metsa- või põllutöömasin? 18 meetri laiune külvikuäke voldib end transpordiks küll pea kuue meetri laiuseks, kuid kuna kokkulapituna on masinal kõrgust pea samapalju, siis transportimisel äestame me teeäärseid eukalüpte päris hoolega.
Valmisolek teeleminekuks. Ees ootab ca. 110 km sõitu, 30 km/t.
Meie Kristion kapten külvimasinal
Kõrgelt sillalt säält
kõigil käske jagab ta...
Külvasime nii, et maa suitses.
Tarmo laeb käru vilja täis. Seesama käru pudenes kahel korral külviku järelt ära. Käru tagaotsas näete ventilaatorit, mis tekitab tünni rõhu ning puhub viljaseemne torustikku pidi igasse vakku. Ainult 30-50! kg hektarile, muuseas.
Kas leidub Eestis selliseid põllumehi, kes lubavad meiesugused rändurid ilma pikema jututa oma "milojonimasinatesse" rooli keerama ja usaldavad enda saagi võõrastesse kätesse, tegemata ise pidevat kontrolli? Siinmail on aga lood pisut teistmoodi, sest näituseks Lääne-Austraalias nabistavad kaevandused tööjõu ära ning põldudele jäävadki rändurid. Seda tööd ei ole raske ära õppida.
Kristi ja Steiger.
Võidupüha auks.
Nii pääsesid küülikud üle Küülikukindla Aia © Lääne-Austraaliasse. Autentne taaslavastus. Küüliku rollis Tarmo. Aia rollis aed. Kaameratöö Kristilt. Valgustus Päikeselt. Koht Lääne-Austraalia Rabbit-proof fence rd.
Leia 10 erinevust...või vähemalt üks. Karihiir sai puhta ja edeva generaatori.
Suur mees või väike hobune.Kuidas küli, nõnda vili
Loodetavasti võrsub meie poolt maasse puistatud viljaseemnetest korralik saak, kuid see sõltub vihmast, mis hetkel ei taha kohe kuidagi taevast alla tulla. Peremees Cameron käib ringi mureliku näoga, kuid oskab ja suudab siiski ka nalja visata. Ta on rentinud mitmete farmide maad, kokku kümnetes tuhandetes hektarites. Hetkel oleme ühes sellises farmis, mille omanikud läinud eelmine aasta põua tõttu pankrotti (rotid sõid pangas raha ära). Kuuri all vedelevad uhiuued John Deere kombainid, Case ja New Holland traktorid. Cameron ise ütleb, et tema võib olla järgmine, siiski lubatakse sel aastal vihmasemaid ilmasid.
Nii nagu meie rännak siin tagurpidi-maal olema peab nii käib ka meie töötegemine pisut tagurpidi. Kui te hästi mälu pingutate või varasemates postitustes tuustida viitsite, siis eelmise aasta oktoobris olime usinad viljakoristajad. Nüüd, juunis aga usinad viljakülvajad. Ah, et kuidas mina, naisterahvas sellega hakkama saan? Saan küll :). Alguses pisut närveerisin aga kõva koolitus Tarmo poolt eelnevates farmides on kasuks tulnud. Rasket ei ole iseenesest midagi, keera aga rooli ja kui masin üürgama kukub, siis kutsu raadiosaatja kaudu abiväge.
Usinaid külvajaid on siin peale meie veel kolm noormeest. Saksast, Prantsusmaalt ja Hollandist. Prantslane-Fix jäi tööõnnetuse tõttu hiljuti väikese sõrme otsast ilma, käis Perthis operatsioonil, kuid tükkis üsna peatselt tagasi traktorirooli endal käsi lahases ja paelaga kaelas. Täna üritas kamikaatset teha ja lipsas tööautoga liikuva traktori ja aia vahelt läbi, millepeale ma talle moraali lugesin. Huh, siin peavad silmad selja taga ka olema. Kui sakslane-Mark ja prantslane-Fix omavahel raadio teel räägivad, siis irvitab Tarmo, et täpselt nagu filmist ´Allo-allo´.
Praeguse seisuga hakkame siin farmis peatselt lõpetama, saavad siinsedki tuhanded hektarid vilja alla. Edasi liigume kuhugi kolmandasse rendifarmi, mis pidi siinsest 90 km kaugusel asuma. Nüüdseks oleme siin juba kaks nädalat olnud. Aeg läheb väga ruttu ning kuidagi tuleb see traktori roolis ka mööda saata. Võite arvata, kui igav see on, kui oled kõik kangid, nupukesed ja lülitid selgeks saanud ning pole muud kui mõõda aga külvikuga põldu. Tarmo tiris oma John Deere-i isegi arvuti ja interneti kaasa, mis tal viga kui isejuhtija suurema osa tööst ära teeb. Mina vudin ringi kõige väiksema ning kõige juustuma masinaga - vana Steigeriga. Ajab tolmu sisse ning müriseb kõvasti, seega on arvuti kaasavõtmine välistatud. Ajaviiteks kuulan pleikust muusikat, raadiosaateid ning vahepeal jälgin linnukeste elu. Põllud on täis vutte ning väga sageli leian enda traktori ümber tiirutamas või kuskil taamal puu otsas istumas mõne pruunpistriku, kes neid vutte, keda ma masinaga lendu ajan, roaks nopib.
Kuna Austraalia on Kuiv Maa, siis töötasime ka meie pidevalt paksu tolmupilve sees ning lisaks sellele veel igasugused mäkerdamised traktoriga ei jätnud riideid ega ennast eriti puhtaks. Siiski imestas Cameron mitmel korral, et kuidas mina saan alati jääda kõigist puhtamaks. Loomulikult olid mul omad nipid, kui midagi oli katki või vaja traktori alla ronida, siis hõiskasin aga raadiosse ja keegi tuli ning aitas naisterahva hädast välja. Väga hädapätakas ma ka ei olnud ning samuti ei tegelenud kõigest roolikeeramisega. Enamasti ikka sain kenasti hakkama, kuid suuremad remontimised jätsin teiste teha.
Viimased seemned said maha pühapäeval (27.06) ning paar päeva tegeleme veel traktorite kordasättimisega, muuhulgas korrastame ka Karihiirt. Tulev nädal võib meid leida juba uuelt tööpostilt.
Austraalia on lisaks kõigele ka Traadimaa. Aiaehituskunstis ei ole austraallastele mujal maailmas ilmselt vastast, kuid lisaks aedadele parandavad nad ka kõike mõeldavat ja mõeldamatut traadiga. Traadikultus. Õppisime meiegi külviku külge voolikuid traadiga kinnitama. Tundub kummaline aga hea veel, et see heinapakkimise nöör ei ole. Kui ühest traadist ei aita, siis tuleb võtta rohkem traati.
Järgmise kirjutamiseni!