laupäev, 31. oktoober 2009

Asjade seisust, tehnikast ja ilmast.

Hoihopsti ja valleraa! Käes on suur suvi ja nagu näete, pole meil bloginduse hapukurgihooajale kohaselt kirjutada muust kui autoremondist, viljavõtust ja töökangelastest.
Täna, viimasel oktoobrikuu päeval, algas pärast vihmapüha (nädala alguses sadas kaks päeva siukest vihma, et oioioi) taaskord hoogne viljakoristustöö. Hoolimata sellest oli meil Kristiga tegevuseks mittemidagi ning seetõttu otsustasime võtta käsile oma neljarattalise sõbra.
Päev varem vahetas meie pardamehhaanik Karihiire roolivarda otsa (avastades seejuures, et alumised käändtelje liigendid tahaks ka vahetamist) ning tegi pidurite "vilistamise" välja arstimiseks tagasilla piduriklotsidega Karlssonit (teate küll, kuidas Karlsson vanaema nõudmisel sokke vahetas...). Samaaegselt toimetas meie ilutegija Kristi aerosoolvärviga ning pilt sai kohe kaunim.
Aga aitab tagasivaatest eilsesse, pöörakem pilgud tänasesse.

Kõiksepäält puhus Kristi remondipäeva avatuks

Esialgne plaan oli lihtne: eemaldada vägisi vastu maad vajuda tahtev põrkeraud (maitea, miks nad seda nii nimetavad, rauda oli selles autokaunistuses ainult poltide jagu), remonteerida selle kinnitusi ja kruvida see tagasi automobiili külge.

Keerasime stange otsi kinnihoidvad poldid-nöörid lahti...

...kogusime mõned koeproovid...

...ja määrasime selle alusel liigiks Acanthiza chrysorrhoa. Uus liik Kristi loendisse, muuseas.

Tegelikkuses juhtus aga nii, et nüüd on meie Fjodoril kängururaud. Diskreetne ja peidetud küll, aga ikka päris raud ja puha. See mõte tekkis poollagunenud põrkeraua õnnetut seisu takseerides ning avastusest, et oih, siia on pooleteist tollise toru ruum jäetud. Mõeldud-tehtud. Otsisime pika jupi toru, keerasime selle otsad kenaste kumeraks ja paigutasime ta põrkeraua sisse peitu, nii et otsad ulatusid pisut tugevamatest kinnituskohtadest mõnevõrra üle.
Igatahes sai tulemus palju parem, parem kui varem, stange ei võbise ega ähvarda oma teed minna ning ehk jääb mõne metsaelajaga kogemata kokku sattudes Karihiire radiaatorikomplekt terveks. Muuseas, alloleval pildil näete te auto mootori jahutusradiaatorist vaid servakesi, see suur radikas selle ees tegeleb nimelt sõitjateruumi mõnusal temperatuuril hoidmisega.

Näotu Karihiir

"Ohhoo, sellesse õnarusse mahub ju pooleteisttolline toru sisse!"

Nii, jupid olemas, asume tegutsema...

Teen tähtsat nägu ja teesklen, et oskan tööriistu kasutada. Vaadake, kui osavasti ma selle toru juba oma kohale sokutanud olen ;-)

Nüüd võib radikas taas rahus vett endas pidada, hüpaku teele kasvõi sada kängurut!

Viimane lihv. Esiplaanil jahutusvedelik, taamal jahutusvedelik.

Oo Tallinn, Sinu kuulsus ulatub ka siiamaile!

0 kommentaari: