neljapäev, 26. august 2010

Tänupost

Jah, nagu helgemad pead eelmisest postitused ja mõned teist ka ilmutuse põhjal aimasid, oleme oma tallad taas kodumaa pinnale toetanud. 10. augustil startisime Perthi lennuväljalt, Tai kuningriigi suunas, säält lendasime Londonisse, kus päevakese ringi tuustisime, ning 13. augusti hommikul maandusime juba Riia lennuväljal. Kuna aga reede oli 13, siis ilma viperusteta loomulikult ei saanud :) Nimelt lagunes meile vastu tulnud Toivo sõiduk keset Riia linna ning selle arstimise tõttu jõudis ta meid üles korjama alles kella nelja paiku. Meie muidugi ei pannud seda pahaks, vedisime end Riia kesklinna ning lasime pitsal ja Läti õllel heamaitsta :) Ehkki Eesti õllega see võistelda ei suutnud, siis Austraalia ja Inglise kesvamärjukestele tegi ikka pika humalaga ära.

Olulised inimesed, kes meie ilmaavastusele kaasa aitasid ning jõu ja nõuga toetasid:
Emad-isad, õed-vennad
Toivo Ratas
Risto Karro
Perekond Tylissanakis (Peats Ridge, NSW)
Kaks vana ozi Kaputari mäe otsas (Narrabri, NSW)
Perekond Logan (Narrabri, NSW)
Perekond Lillyman (Coomalah, NSW)
Pete (loll-taks)
Jackaroo-Jake
Cornelis Zonneveld
Jan Ibs von Seht ja tema naine Rosie Nater (Moyston, Vic)
Stuart (lambapügaja)
Gerard Morrissey
Stefanie Kauschus
Scott Logan
Villapakkija-Andrew
Sheriff
Rodney ja Kristene Sutton
John and Sharmaine Rowe
Turistid ja kohalikud Uus-Meremaal
Kaja (Hirv) ja Dave Perram
Perekond Ranacher (BRS, NT)
Geoff Small
David Ford (mr Pilot)
Katherine Ofner
Mirjam Siitsman
Anti Paas
Carolina Haubrich
Trevor
Evan
James Gregory Thomson
Mike ja Phyllis Walsh
Tundmatu piloot, kes meid Jak 52-ga lennutas
Cameron ja Sunny Levett (Carnamah, WA)
Fix, Mark ja Simon
Dale
Max ja Fiona Levett (Carnamah, WA)
Ian & Lyn Pulbrook (Greenoil Tree Nursery, WA)


ja kõik teised, kes on meie ja selle reisiga seotud!

Aitäh ja uute rändudeni :-D

reede, 13. august 2010

idiptegiÕ










esmaspäev, 2. august 2010

pühapäev, 1. august 2010

Väike pildipost

Western Australia, the wildflower state. Tarmo hakkas õitsema.


Tarmo vahetab esimese kobestaja rattalaagreid.


Kas pildil on:
a) tuhksuhkur
b) härmatis
c) kokaiin
d) silmapete

esmaspäev, 26. juuli 2010

Кино - Алюминиевые огурцы


Ah et miks? Viimase nädala jooksul ujus lihtsalt arvuti lugudeloendist välja, ja naljakas on. Seepärast.

esmaspäev, 19. juuli 2010

Pühapäev on tore päev, tore päev...

Tere taas! meist on jälle ahelpostitajad saanud ning seekord puistame teie ekraani üle uhkete piltidega jäänukkividest, mida ajahammas pole üldiselt tasase Lääne-Austraaliaga päris tasa
lihvida jõudnud.
Beringboodingi kivi on ümbritsetud kiviaiakesega, mis suunab kogu kivile langeva vee Austraalia suurimasse, 8,5 miljonit liitrit mahutavasse veekogumistünni. Süsteem on rajatud 1937. aastal ning on kasutusel siiani.
Selle süsteemi kaudu saab vastava magnetkaardi omanik suurest tünnist vett niristada. Peamiselt põllumajanduslikuks tarbeks.

Elachbuttingi kivi (aborigeeni keeles "see suur asi, mis siin seisab") on piirkonnas suurim.
Seda suurt kivilõhet nimetatakse Monty läbikäiguks. Selle pikkus on ca. 40 meetrit ja ühest otsast teise saab vaevata jalutada. Lõhe on tekkinud sel kombel, et järgmistel piltidel nähtava "laine" vanema ja vingema venna "hari" on lihtsalt suure kivi küljest lahti tulnud ja otsapidi maha prantsatanud, jättes suure kivi ja mahakukkunud tükki vahele käigu.
Geoloog minus tõstab taas pead.

Elachbuttingi kivi lainemoodustis, pealtvaade (kivi pealispind on ikka hektareid suur) ning üks naljakas kurrutis.
Meenutab mõnda kuulsat puud Eestis?


Seda kahemeetrist känksat nimetame me juba tuttavlikult Vanaks Halliks. Ta elab nendel põldudel ja põõsastikes, mille pääl ja ümber me oma äestamist teeme. Küüned on tal juba aastaid lõikamata.
Talvine rohelus paneb roosakakaduud edvistama ja tantsima. Need küll ei kukerpallitanud nagu Orange linna pargis elavad, aga muid vigureid tegid nad küll.Vaadake originaalsuuruses pilti, tegemist on parve suurte mustade kakaduudega (liiginime täpsustab Kristi hiljem), kelle saba ehivad edevad kirgaspunased laigud.

Talvevihmadega hakkab eukalüpt õitsema.
Sellisest pakendist väljuvad emutibud. Antud muna on pärit mahajäetud pesast ning rebu juba kolises loksutamisel.

pühapäev, 18. juuli 2010

Süsinik ei haise ehk taasmetsasamine

Hõissa! Kuna eelmisest postitusest olete põgusalt teada saanud, et mida me hetkel leiva lauale saamiseks teeme, siis nüüd lisan mõned fotod lühikeste kommentaaridega, et teil asjast parem ülevaade oleks.

Meie käsutuses on traktor Versatile 976, mille järel veetavad kobestajad tekitavad kaks poole meetri sügavust vagu puuistutusmasina jaoks. Tiksume 4-5 hektarit tunnis ning teha on lepingu järgi 1000 hektarit. Tööd jagub.


Tööpõld kaardistatakse.

Selliseid põhja-lõunasuunalisi vagusid me siis veamegi.

Kahel korral tagumine sügavkobestaja järelt ära kukkunud.


Hommikud on külmad ja sooja saamiseks tuleb esmalt pisut maad kaevata.

Kui auk kaevatud, tuleb otsida, mida sinna matta saaks.


Meie mobiilne (põõsa)väliköök.

Kodumaa tuletab end igal sammul meelde.
Meie "pisike punane traktor" sööb ca. 300 liitrit kütust päevas. Seks tarbeks peame talle autoga põllule nosimist tarima. Meie tööautole monteeritud 400-liitrist kütusepaaki täidab Mehhiko lahelt kokkuriisutud naftast tehtud diiselküttega Tarmo.