Uus-Inglismaa rahvuspark.

Uus-Inglismaa rahvusparki saabusime kusagil pääle üheksat esmaspäeva õhtal, suures pimedas.

Järgmisel hommikul ärkasime kuukabarrade kisa pääle ning pärast hommikueinet jalutasime mööda mägiteed neli kilomeetrit edasi ja ca. 350 m kõrgemale, 1580 meetri kõrgusele Point Lookout nimelisse punkti, et laskuda mööda Kotkapesa ja Teepuu radu tagasi laagripaika. Kotkapesa rada kulges mööda mõõduka vihmametsaga kaetud kaljuseina alla. Vihmamets andis end kohe tunda, sest minu märjakshigistatud särk lihsalt keeldus kuivamast ning õhuniiskuse ja temperatuuri kombinatsioon meenutas varasügisest Eestit. Sattusime siia mõned päevad pärast suuri torme ning seetõttu tilkus, nirises ning voolas vesi igast puuoksast, kivist ja künkast. Esimesed elajad, keda me kohtasime (tegelikult küll ainult kuulsime), olid konnad, kes andsid vähemasti triona suurepärase koopakontserdi.
Kogu Kotkapesa rada oli selline, mis ei tahtnud hästi pildile jääda ning mille alguses vajus suu lahti ning kinni sai selle alles panna raja lõpus, pärast Gondwana antarktilise pöögi metsa (puuliik, mille 80 miljoni aasta vanust õietolmu on leitud praegusaegsest Antarktikast). Muuseas, sellel rajal põrkasin kokku ka suure lüürasaba emaslinnuga.
Järgmine päev tuustisime veel Lüürasaba jalutusrada, mis meenutas üsnagi Eesti põlismetsi, ainult floora on mõnevõrra suuremamõõtmelisem, eriti sõnajalad. Lüürasabu nägime puude vahel tuustimas päris mitmeid, neid oli sääl niipalju , et olime isegi ühe territooriumikisma tunnistajaks. Kokku nägime sel päeval vähemasti nelja lüürasaba.

Kokandusrubriik.

Kaks puud peavad kohvitassi taga vestlust.

Oi heldeke!

Sõnajalad on... pisut suuremad.

Kesse ütles, et Austraalias orangutane pole?

Vihmamets õigustab oma nime igal sammul.

Mul on puudega mingi eriline suhe.

Mõnus, rõske nagu Eesti suvi!

Lõpuks jõudis meie matk ikka otsaga rappa.

Pärastlõunane idüll laagriplatsil.

Kivid-samblad-kivid...

...Mitu putikat pildilt leiate?

Mängulind meie laagriplatsilt. Kellega on tegu?