Lumi!!!

Loomulikult tegime me lumememme ning leidsime paar jänesepabulat nööpideks!

Tarmo avastas, et kaamera filmib!!!!! from Tarmo on Vimeo.

Austraalia teenindusimed, pisut toimuvast ning toimunust

Tere, kõik suured ja väikesed, pikad ja lühikesed, noored ja vanad lugejad. Oleme taas teel. Taas sellepärast, et tegime paar päeva "tööteraapiat", kuna Tarmo väsis puhkamisest ära ja hakkas pisut virisema. Samas ei tee veidike lisataskuraha iial paha. Peatusime mõned päevad teile juba varasematest postitustest tuttavas talus Gosfordi lähedal, kus meil möödusid esimesed töönädalad Austraalias. Teatavasti on meie auto vöör pööratud lõuna suunas ning sealhulgas seadsime teekonna nii, et saaksime Nick´i perele taas tere öelda. Nüüd tunneme end taas hästi, sest hulk tööd sai ära tehtud :-).
Täna seiklesime nii mõnedki tunnid Gosfordi ülisuures ostukeskuses ja tundub, et mina kustusin ennem ära kui Tarmo. Peale seda suurt seiklust turgutasime end pisut ühes kenas rannaäärses kohvikus maitsva suupiste ja joogiga ning seejärel seadsime sammud ESIMEST korda terve meie siinoleku aja jooksul randa päikesevanni võtma! Kui päris aus olla, siis ei olegi me vist väga suured rannalõvid aga vahel on tore ikka pisut soojal liival pikutada.
Järgnevalt tahaksin jällegi pihtida mõningatest siinsetest korraldustest, mis meile siinses teenindussfääris kohe eriti on silma hakanud. Esiteks tõstaks esile ikka positiivse poole. Siinsed teenindajad on alati väga sõbralikud ja abivalmid. Olen Eestis kuulnud palju arutelusid teemal, miks see teenindaja ikka tuleb ja küsib, et kas ta saab aidata vms., tahaks ise vaikselt asja uurida ja mida see teenindaja siia oma nina topib! Tegelikult on asi väga lihtne. Siin näiteks muudmoodi ei saagi, teenindaja tuleb alati uurima, et kuidas ta saaks kasulik olla. Enamasti saabki aga kui mitte, siis naeratab ikka ja läheb uue kliendi juurde või kuhugi mujale. See tähendab aga seda, et SIND on märgatud, sa oled ärile oluline. Tore, et astusid sisse! Selline lähenemine võiks ka Eestis jõudsalt toimida, rohkem naeratust ja huvi. Teine positiivne asi, millega siin oleme kokku puutunud on paindlikkus. Vot siis.
Aga pole hääd ilma halvata ja siinkohal mõned eriti eredad näited, ka nii saab!
Kui Dorrigo vahva hotelli vahvas pubis toitu tellisime, siis anti meile üks suitsuanduri moodi jubin lauda kaasa. Kui toit oli valmis ja meid letil ootas, siis hakkas see jubin valjusti piiksuma ning kliendil tuli võtta jalad alla ning toidu järele sibada, seda tegid isegi vanurid. Ometi oli seal rahvast vähe ja teenindajal oleks olnud aega maa ja ilm, et need õnnetud toidud lauda tuua.
Teine ja kolmas näide tulevad täna ostukeskuses kogetu põhjal. Lõunat sõime ühes kenas Tai söögikohas, kus oli leti küljes paberilipik No spliting cheques. Jajah, mõnikord komistame ikka päris totrate "reeglite" otsa.
Kolmas ja viimane näide täna pärineb ühest väga suurest poest selles keskuses, kus suunati kliente maksma väga kummalisel moel. Sellega oleme juba harjunud, et näiteks postimajades toimib süsteem, kus klient ootab sildi taga kuniks talle antakse luba letile läheneda. Sellises suures poes peaks klientide vool aga olema pidev, kuid lae alla monteeritud televiisorisüsteem, kus öeldi millisesse letti peab minema ei töötanud hästi. Pidevalt olid toppamised, kuna üks või teine klient jäi unistama, kuid klienditeenindaja oli vägagi kindel eneses kui väitis meile, et see on suurepärane süsteem ja töötab väga hästi. Klient peab ainult ekraanilt vaatama, milline kassa on vaba :-). Vaene klient, sada ülesannet lahendada enne kui oma kaubaga koju saad. Aga vähemalt ei hakka igav.
Hiljem muidugi seiklesime ringi autot otsides, sest ma olin unustanud, et meie parkla oli heleroheline mitte sinine ja keskuse sildid ei olnud ka just eriti suunavad, lihtsalt Carpark ja kogu moos. Kokkuvõttes oli aga jällegi väga tore päev!
Järgmise korrani, kulla lugejad!

I like Chinese?!?

Kuna minu ülesandeks on hoida meie meeskonna kõhud täis (meele hoiab kõrgel tavaliselt Tarmo), siis teen siinkohal väikese postituse taas toidumaailmast. Tõenäoliselt meeldib järgnev rubriik meie blogi naislugejatele, kui meestele pakub huvitavat lugemist Tarmo oma tehnikavaldkonnast.
Nimelt kriibib hinge, et siinmail ei saa mõningal juhul korralikult korralikku toitu. Asi selles, et Sydneyst alates hakkasid meile meeldima toitlustuskohad, kus pakutakse idamaiseid roogasid. Lausa kurvaks aga kiskus asjalugu alates sellest ajast, kui Sydneyst lahkusime. Avastasime äkki, et need söögikohad on avatud täiesti suvalistel aegadel, enamasti ripub uksel silt: Closed. Sestap ongi meil kolme viimase kuu jooksul õnnestunud idamaade roogasid maitsta vaid harvadel kordadel ning sedagi läbi suure juhuse tahte. Siiani ei ole aru saanud, et mis süsteemi järgi need söögipaigad avatud on :( .
Teiseks ja üsna suureks hämmastuseks ei ole sageli võimalik leida ka tavalist lõunat või õhtusööki, kuskil pubis või sarnases asutuses. Tühja kõhuga maanteeäärsesse toidukohta sisenedes võib olla kindel, et menüüst saab lugeda sändvitš, hamburger, tsipsid jne. Korralikust toidust mitte lõhnagi. Näiteks tänagi otsisime endile midagi hamba alla tervelt pool päeva ning lõpuks soostusime ikkagi Woolworth´si pooliku grillkana ja topsitäie salatiga. Kuigi samas juhtub ka õige kummalisi leide meie teele. Näituseks Dorrigos asuv vana hotell, mille all midagi kõrtsi ja restorani vahepäälset. Seal saime lausa uskumatult hääd praadi maitsta kõigest 10 dollari eest. Tuleb ette aga nagu näha, siis ainult läbi suure juhuse.
Järelikult polegi muud, kui ise pann tulele ja roog pannile. Vinguda siin Tarmo sõnutsi eriti ei maksa, sest vingu peale tuleb tuletõrje kohale :). Aga nälg teeb teatavasti tigedaks.

Kivi kui kirik, kaanid kui hundid! (neljapäev, 12. nov.)

Startisime hommikul pool kümme New Englandi rahvuspargist plaaniga suunduda 65 km eemal asuvasse Dorrigosse. Plaani tõkestas teeveerde pandud märk, mis viitas Katedraalikivi rahvuspargile. Otseloomulikult ei suutnud me vastu panna kiusatusele minna vaatama, mis see va Katedraalikivi on. Vudisime siis otsekohe matkarajale, kaasas fotokas, kolm liitrit vett, karp küpsiseid ja rännutahe.

Matk päikselises eukalüptimetsas oli päris kurnav, kuid Katedraalikalju mägironimine oli väärt neljatunnist rännakut. Ronides tuli sõna otseses mõttes kivilt kivile hüpata ning suurte mürakate alt, vahelt ja pealt läbi pugeda.
Ronimisraja lõppu pääses aga ainult julgestuskette kasutades ning Kristi veenmiseks viimase rajajupi läbimisele kulus mitu korda rohkem aega kui tegelikuks ronimiseks. Vaade aga oli võimas. Kogu ümbrus oli ca. viiekümne kilomeetri raadiuses nagu peo peal. Samasse mäetippu jõudsid meiega samaaegselt ca. 50 aastane paar, kellega rääkides jõudsime järeldusele, et ebaharilik või eriline on selle mandri mõistes niivõrd tavaline, et erilisus on siin tavalisus. Allatuleku käigus kohtasime üht seninägemata sisalikuliiki, Cunninghami skinki ( Egernia cunninghami ) .All, parklas vestlesime sama abielupaariga veelkord maast (Austraaliamaast siis) ja ilmast.

Dorrigosse jõudmise hetkel (pisut enne kella nelja) hakati infokeskust sulgema ning kuna väsimus oli kõikehõlmav, siis tankisime end hoopis Pilvepiiri kohvikus suurepäraste kaputsiinodega ning otsustasime vihmametsa rada järgmisel päeval külastada.
Ööbimiskohaks sai Never Never puhkeala, kus kohtusime esmakordselt Austraalias ameeriklastega ja kaanidega. Ameeriklased olid nagu ameeriklased ikka, aga kaanid olid oikui aktiivsed, elutsesid vihmamärjas teekõdus ning püüdsid end möödujate külge haakida. Paarikilomeetrise matka jooksul õnnestus meil kahepääle kokku korjata neli-viis erinevas suuruses isendit.
Siinkohal väike videojäljend eelmainitud kuivamaakaanidest:

Achtung! Achtung! Kaanid teel! from Tarmo on Vimeo.

P.S. Meie Karihiire margiks on nüüdsest Peugeord:

Uus-Inglismaa rahvuspark.

Uus-Inglismaa rahvusparki saabusime kusagil pääle üheksat esmaspäeva õhtal, suures pimedas.

Järgmisel hommikul ärkasime kuukabarrade kisa pääle ning pärast hommikueinet jalutasime mööda mägiteed neli kilomeetrit edasi ja ca. 350 m kõrgemale, 1580 meetri kõrgusele Point Lookout nimelisse punkti, et laskuda mööda Kotkapesa ja Teepuu radu tagasi laagripaika. Kotkapesa rada kulges mööda mõõduka vihmametsaga kaetud kaljuseina alla. Vihmamets andis end kohe tunda, sest minu märjakshigistatud särk lihsalt keeldus kuivamast ning õhuniiskuse ja temperatuuri kombinatsioon meenutas varasügisest Eestit. Sattusime siia mõned päevad pärast suuri torme ning seetõttu tilkus, nirises ning voolas vesi igast puuoksast, kivist ja künkast. Esimesed elajad, keda me kohtasime (tegelikult küll ainult kuulsime), olid konnad, kes andsid vähemasti triona suurepärase koopakontserdi.
Kogu Kotkapesa rada oli selline, mis ei tahtnud hästi pildile jääda ning mille alguses vajus suu lahti ning kinni sai selle alles panna raja lõpus, pärast Gondwana antarktilise pöögi metsa (puuliik, mille 80 miljoni aasta vanust õietolmu on leitud praegusaegsest Antarktikast). Muuseas, sellel rajal põrkasin kokku ka suure lüürasaba emaslinnuga.
Järgmine päev tuustisime veel Lüürasaba jalutusrada, mis meenutas üsnagi Eesti põlismetsi, ainult floora on mõnevõrra suuremamõõtmelisem, eriti sõnajalad. Lüürasabu nägime puude vahel tuustimas päris mitmeid, neid oli sääl niipalju , et olime isegi ühe territooriumikisma tunnistajaks. Kokku nägime sel päeval vähemasti nelja lüürasaba.

Kokandusrubriik.

Kaks puud peavad kohvitassi taga vestlust.

Oi heldeke!

Sõnajalad on... pisut suuremad.

Kesse ütles, et Austraalias orangutane pole?

Vihmamets õigustab oma nime igal sammul.

Mul on puudega mingi eriline suhe.

Mõnus, rõske nagu Eesti suvi!

Lõpuks jõudis meie matk ikka otsaga rappa.

Pärastlõunane idüll laagriplatsil.

Kivid-samblad-kivid...

...Mitu putikat pildilt leiate?

Mängulind meie laagriplatsilt. Kellega on tegu?

No dramas! (kirjutatud 09.11.2009)

Nüüdseks on meie tööperiood taaskord möödas ja Fjodor Karihiir vurab taaskord New Englandi rahvuspargi poole. Eile lõpetasime viimase "ametliku" töö, kapi taastamise.

Mitu erinevust leiate?
Mis pakute sellise kapi esialgseks otstarbeks? Võtke arvesse, et kapp on vähemasti sama vana kui minu ja Kristi vanus kokku (kui vanad me oleme?) ning sarnase konstruktsiooniga kappe tehti ka ca. kahemeetriseid. Vastused saatke avatud kommentaarides selle postituse sappa.

Pärast kapi ametlikku üleandmist istusime veel tükk aega perenaise Auralee-ga köögilaua ümber ning võrdlesime Kanada ning Eesti rahvuskööke, milles leidub üllatavalt palju sarnaseid roogi. Näiteks soust ja kardulas.
Järgmine hommik leidis meid aga taaskord lambakarjamaalt, sest vanaperemes Rex vajas pisukest abi lammaste kokkuajamisel, kuna üks neist oli kärbserünnaku tagajärjel surnud (ei, ei lennanud pikali vaid munesid vaesekesele naha alla). See aga tähendas, et kogu kari vajab kontrollimist.
Igatahes see tööke sai tunniga otsa, vahetasime kõigiga parimad soovid, lubasime vahepääl kaarte saata ja kell pool kaksteist asusime teele Gunnedah' suunas. Kella kolmest istusin ma hambaarsti tooli, parandamaks üht mu esihammast, millest oli eraldunud tilluke killuke. Arstiks oli doktor Bartlett, välimuse järgi viiekümnendates härrasmees. Teenindus oli kiire ja meeldiv, tuimestusega paikamine võttis ca. pool tundi ja vahepääl sain teada, et doktor oli hiljuti rännanud suure tuuri mööda Euroopat ning oskas mu nimest arvata vähemasti Soome-Ugri päritolu. Igatahes läks kogu remont koos tuimestusega maksma 125 AUD ning pärast kindlustusele vastavate dokumentide postitamist ning söögivarude täiendamist olemegi praeguseks peaaegu New Englandis.

Veel mõned pildid Coomalah talu elust-olust:
Vot sihukeste kombainidega käis viljavõtt. See punane on 8 meetrit ja rohelised 10 meetri laiused. Kõik võisid oma turjale kuhjata enne tühjendamisvajadust ca. 7 tonni vilja ning vasakus servas näete massinat, mis vudis kombainide vahet ja tassis vilja põlluveerde, veoaotodesse. Ahjaa, kombainid vuravad ca. 10-12 km/tunnis.

Coomalah lemmikloomad
Kristi sobitab sõprust taks-siga tandemiga. Siga on muuseas saavutanud oma maksimaalsuuruse.

Häbipost

Viideman ja Weske, vabandust selle pärast, mida ma siia kirja panen.
Teate, kui põnev ja uuenduslik on australeesti keel? Me siin vahepääl ikka avastame, et Orkutis ja trip.ee foorumis on sõnaloome õide puhkenud kui lillkapsas südasuvel. Loeme, kuidas edumeelsed noored käivad fruit pickingut ja fruit packingut tegemas, prunemas, tree plantimisega ja stick pickinguga rikastumas ning leiavad rakendust ka näiteks vegetable farmides.
Sellest lähtudes otsustasime, et võiks edaspidiseks uude keelde mõned uued ja toredad väljendid lisada, mis kirjeldavad ka meie tegevusi, keelerikastuseks või nii. Esiteks, meie lemmikuks on loomulikult sheep mustering ja drafting, siis harrastame siin vahepääl ka repairingut ja cleaningut, kibekiirel koristusajal oleme ka header drivinguga ning chaser-bin drivinguga tegelenud. Viimaseks uutväljendiks pakume keerulise, ent väljaütlemisel suurt rahuldust pakkuva lice-repellent sprayingu.
Ahjaa, vaba aja väljendid oleks peaaegu unustanud: road trippinguta, barbecuetamata ning beer drinkinguta ei saa Austraalias kohe kuidagi hakkama.
Hug'ime teid ja thinkime teie pääle, kallid sõbrad ja sugulased!

Suur maalritöö

Miks on lambad kollased?
a) lambad ongi kollased;
b) enne lihavõttepühi muudavad lambad värvi;
c) Kristi värvis nad kollaseks;
d) see on lammaste varjevärvus/kohastumus kuivadel karjamaadel elamiseks;
e) nad on päikese käes kuldkollaseks küpsenud, valmis noppimiseks.

Õigesti vastanute vahel loosime taas välja au ja kuulsuse ning meie suurima lugupidamise.

Vahepeal tegeleme ka kunstkäsitööga