Et kõik ausalt ära rääkida...

..., siis peame alustama või õigemini jätkama sealt, kus eelmine kord pooleli jäime. Seega siis kohast, et saime endile töö lambapügamise meeskonnas ning tänasega panime selle ameti maha. See tähendab küll seda, et meie telefoninumber on vahendajal teada ning lähikonnas ringi hulkudes saaksime mõningate juhuotstega pisut taskuraha teenida, kuid arvestame siiski sellega, et liigume hoogsalt edasi ja otsime endale uue püsivama töö. Siinkandis on vili enamasti veel koristamata ning ehk juhtume jälle kombainirooli, kes teab.

Pisut võiks teid valgustada ka sellest salapärasest tööst mida siin mitu-setu nädalat vihtunud oleme. Tegemist oli Austraalia mõistes üsna suure farmiga (pügati 16 tuhat lammast), kus kasvatati meriino tõugu lambaid. Meriino tõu kohta saate lugeda internetist, kuid siinkohal paar märget selle Austraalias enim kasvatatava lambatõu kohta. Meriino lambad on võimalikult suure hulga villa saamiseks suisa koledalt voldiliseks aretatud. Selliseid voltis lambaid on pagana raske pügada ning igasugused pügamisvigastused vägagi tavalised. Seetõttu ei soovita seda tööd siin proovida neil, kes verd pelgavad ning loomade jõhkrat kohtlemist nähes minestama kipuvad. Pügajatel on tükitöö ning see tähendab, et aeg on raha ja verd ning kõrvu lendab. Lisandub ka ohter vandumine, kui lammas siplema kipub ja vahepeal kostitatakse villakandjat pügamismasina või rusikaga. Meie arvates täiesti mõttetu vägivald, kuid me ei tulnud siia maailma parandama.
Meie tööks oli pügatud vill kokku korjata ning suure kaarega sorteerimislauale lennutada, misjärel servadest koledam vill ära kitkuda ning seejärel korralik vill omaniku kätesse hinnata anda, kes selle villakiu tugevuse, värvi ja lainelisuse järgi omakorda ära sorteeris. Kohati oli sahmimist omajagu ning palavatel päevadel juhtus ka seda, et mõni käitleja (näiteks mina) suisa ära kustus. Ahjaa, rääkides tasust, siis oli meie tunnitasu 19 dollarit, sellest olid maksud juba maha arvatud. Saime pisut Uus-Meremaa reisu tarvis raha kõrvale panna.
Tagasivaadates oli väga huvitav kogemus ning andis üsna hea pildi siinsest tavalisest töölis-elust ning inimestest. Pealegi on meie üks põhimõte, et proovime võimalikult palju selliseid tegevusi, mida me Eestis ei teeks või teha ei saaks. Tõsi küll, kõige uue proovimise tulemusena ei ole me siiani suutnud end sundida Vegemite´ sööma, kuigi selleks on meile suisa survet avaldatud. Elame-näeme.
Meil on homme väike jõulupidu Lake Bolacis. Sakslannast lambapügaja Stefanie kutsus meid külla ning meie võtsime rõõmuga tema kutse vastu. Vastasel juhul vedeleksime ilmselt rannas ja püüaksime kala (ridva teises otsas on tola, teate küll seda ütlust), kuid seda jõuame me alati teha. Häid jõulupühasid siis kullakesed!



Ja nüüd mõttetera tööinimestele: Et ei tekiks kooma, pead sa vett jooma!

Pealkirja ei ole

Ahoi! Oleme viimase nädala jooksul (või pikemalt?) oma tegemisi üsna vähe kajastanud. Põhjus on selles, et pidevalt on liiga palju tegemist :-). Elame Victoria osariigis pisikeses külas nimega Darlington. Külakeses on kõrts Elephant Bridge ning kõrtsi peal hotell. Tööd teeme Darlingtonist mõned kilomeetrid Mortlake suunas ühes farmis, kus tuleb mõne nädala jooksul pügada 16 tuhat meriino lammast. Meie aga ei püga vaid viskame villast ehk siis sorteerime villa. Töö on raske ja liigutada tuleb vahel ülehelikiirusel, kuid kopikas on seevastu viisakas ning jõuluks on niikuinii see möll läbi. Töö leidsime taas oma vana taktikat kasutades, sõitsime muudkui farmist farmi ja lõpuks ikka keegi teab kedagi, kellel on tööd pakkuda ja nii ka seekord. Kokku kulus töö leidmisele vast paar-kolm päeva. Selle aja jooksul tutvusime kümnete toredate inimestega ning saime kuulda palju uut ja huvitavat. Eriti hea on farmist farmi sõitmine just selle pärast, et endal pole siinsest elust-olust ju õrna aimugi, kuid lahked inimesed oskavad väga sageli nõu anda vähemasti suuna suhtes.

Seikluste kestel oleme pisut tundma õppinud siinseid inimesi ning teinud sealjuures tähelepaneku, et millegipärast on austraallased maru kärsitud. Kõik peab tehtud saama kohe ja kiiresti, kuid kas ka hästi ning jätkusuutlikult selle peale ei mõelda just sageli. Lisaks peab kohe ja kiiresti saama tehtud suure kisa ja kära saatel, nii on vist ägedam?! Vahel küsib küll ratsionaalne põhjamaalase mõistus, et kas tegu on Kilplalaga.