Põhjaminek kogu ilus

Kuna me oleme juba loomuldasa viletsad kirjatsurad, siis laskem piltidel kõneleda, sest teate küll, kui jutukas üks pilt olla võib.

Meie rännak koaalapealinna suunas osutus fiaskoks, sest koaalapildi saamiseks pidime ise eluga riskides puu otsa turnima ja eukalüpti närima. Samas levitatsioonitrikid tulid tõusu ja mõõna ning kuu loodeid kasutades päris hästi välja. Pildil näete Tarmot, kes harjutab Swansea poolsaarel mererannas igapäevast hõljumist. Parempoolne alumine pilt on aga hoiatuseks neile, kes tahavad väljamaal iga süütuna näiva muruplatsi pääl paljajalu tatsata. Pärast paari sammu kandsin ma pool päeva ühte jalga lahasega kaelas!

Ei saa me läbi autodeta. Meie Karihiir lausa nõudis uut termostaatklappi ning õnneks on selle vahetamine käpakohane meie meeskonna pardamehhaanikulegi. Ja nüüd midagi vennas Ermole: vaata ja vesista, täisoriginaalis Series 2 Land Rovereid ei näe iga päev... Otsi ainult pildilt õiged üles ;-)

...ja muud loomad

Täna peesitasime poole päevani farmis, pesime pesu ja aitasime Nickil mullakotte tühjaks laadida. Mehed müdistasid vasaraga Karihiire muhke-lohke pisut siledamaks ja õnneks jäi auto ka peale seda suhteliselt terveks.
Selle kõige järel otsustasime taas pisut ümbruskonnas ringi kruiisida. Kuna silma oli jäänud veel üks järjekordne Wildlife Park siinsamas läheduses, siis võtsime plaaniks seda külastada. Koht oli tore ja üsna teiste turistide vabalt saime ka ringi matkata mille tulemusena võite näha üht suuremat sorti sisalikku pildi ülal paremas nurgas, lisaks sebisid meie ümber ringi ka känksad kes ei olnud nii julged, kui keskuse juures olevad (pilt all paremas nurgas). Matkarajal komistasime ühe väga tuttavliku liigi otsa, mis meilgi rabades kasvab (huulhein; pilt ülal vasakus nurgas). Eilsest töörabamisest suht küpsed, lohistasime end suure vaevaga tagasi keskuse juurde, kus luusisime veel veidi ringi, kohtasime üht Poola päritolu prouat, kes siin kaua elanud ja lobises mis hirmus. Vabanenud tema küüsist, lonkisime keskuse hoonesse ja sirvisime mõnd raamatut, kui lõõtsutades tormas sisse üks pargi töötajatest, kes hõiskas, et tulge nüüd ruttu vaatama kuidas koaala-beebi ronis ema seljale. See on uskumatu lugu ja seda pole siin kunagi juhtunud! Me vahtisime teda kalapilguga ja oleks peaaegu öelnud "So what?". Siis aga võtsime end kokku, manasime näole naeratuse ja tormasime ilmaimet kaema :) Hämmastav-hämmastav, polekski uskunud et ta ise sinna sai, tavaliselt tõstab neid sinna ju valvsa aborigeeni kohvikarva kämmal.

Glenworth Valley

Õigupoolest oleks see postitus pidanud olema kaks posti tagasi. Glenworthi org asub meie praeguse pesa taga ning on üüratu sügav ning täidetud kohati vinge vihmametsaga. Sattusime sinna hetkeuiu ajel, läksime vaatama nimelt selles orus asuvat hobusefarmi. Loomulikult ei suutnud me vastu panna kiusatusele oru kallaste pääl aeg-ajalt auto kinni pidada ning ringi luusida.
Selles kohas nägime muuseas esmakordselt ka looduses känguruid. Känguru varje üle tee lipsamas siis... Kui me auto kinni pidasime, siis võsas rabistamas kuulsime vähemasti kolme veel, aga ilmselt teavad nemad paremini, kuidas sellisel kaljusel maastikul liikuda ning varjuda.
Ilus koht, pole miskit kosta. Kohati on org pea pool kilomeetrit sügav ning hommikuti näeb välja nagu suur piimajõgi.
P.S. Vabandan siiralt päevapiltide madala kvaliteedi pärast, olude sunnil on need tehtud mobiiltelefoni kaameraga (aitäh, Suurem Vend!).

Nii istutatakse suvikõrvitsat

Nagu juuresolevalt pildilt näha võite, siis teeme hoogsasti tööd. Meie töökäed on ümbruskonnas väga hinnatud ning farmerid on pikas järejekorras pakkumaks meile tööd. Paraku pidime neile pisukese pettumuse valmistama teatega, et esmaspäeva hommikust alates peavad nad omal jõul hakkama saama. Tänasega siis lõppes meie peaaegu kahenädalane töömaraton ning nüüd on teadmata ajaks jälle holiday :). Kas pole tore?

Üks pensionär sai tänaval roti käest nõelata

Oijah heldeke, oijah heldeke,
Üks pensionär sai tänaval roti käest nõelata
Oleksin mina Lennart Meri, mina tutistaks seda rotti!
Oleksin mina Lennart Meri, mina tutistaks seda rotti!
Vanasti sai rubla eest sada tikutopsi!

Nüüd, kui olen kõigist kohustusist vaba, ringi, ruutu ja kolmnurka rändan taas

Tere õhtast kallid blogivaatajad! Eile, 10. augustikuu päeval, oli meil vaba voli pärast suurt tomatiretsimist ja koristamist kohalikke vaatamisvääratusi ja -väärtusi vaatamas käia. Plaan lihtne: reptiilipark ja Somersby Falls (viimane on siuke koht, kus vesi kolinal mööda kiva alla veereb ja auke uuristab-puuristab).
Tegelikkuses juhtus aga hoopis sedapsi, et alustasime Somersby joa juurest, midapidi usinasti üles-alla ronides (sääl on seks puhuks trepid ja värgid tehtud) sattusime kokku ühe imelise sulekandjaga, nimeks suur lüüralind (Menura novaehollandiae), kes usinasti joa alumise astme juures leheprügis saperdas ning nokapoolist otsis. Meie ilmumise pääle otsustas ta aga kiiresti sündmuskohalt lahkuda ning seetõttu pakume teile vaatamiseks-kuulamiseks sir David Attenborough' kommentaaridega videolõigukest:

Kui te seda pilti tähelepanelikult vaatate, siis võite taamal näha veel lüüralinnu hingust kivide kohal hõljumas, sest hetk enne päästikuvajutust sibas ta läbi kaadri.

Edasi taris Karihiir meid rahulolevalt mõmisedes Gosfordi reptiiliparki, mis on austraallaste vaste Elistvere loomapargile, ainult lisaks tehti veel tingeltangelit ja müüdi topsiga kängutoitu ning rämpsroogi inimloomadele.
Kristi kui loomasõber tegi ühele väsinud känksale õlamassaazi ning lisaks kiikasime üle aiaveere veel Tasmaania kukkurkuradit (mis vääris oma nime, sest ta nägi välja nagu ülekaalus hiigelrott), emu, kiiverkaasuari (kes on Põhja-Queenslandis vägagi ohtlikud metsaelajad), vallabisid, Missisipi alligaatoreid, sõbralikku dingopaari ja koaalasid.
Madu-ussid kiikasime ka üle ning roomajate majas pesitses ka suur härgkonn, kes toodi siia istandusest putikaid õgima, kuid kes otsustas hoopis hoogsasti sigida ning välja tõrjuda kohalikud konnad.

Kristi känguru lihaseid lõdvestamas.

Ülal keskel: luitsnokk-iibis, paremal: kivi-vallabi, keskel-keskel: rahutu Tasmaania kukkurkurat, alumises reas: härgkonn, koaala ja dingo.

Peale roomajaparki tekkis kange kiusatus otsida üles kaunis vaade ookeanile. Gosford on ehitatud rannikule mägede vahele ning linna liigendavad mitmed kenad laguunid, mida täidavad linnuparved. Teravsilmne linnuvaatleja (kelle nime me seekord ei nimeta) leidis ühest lahesopist suuure parve musti luiki ja luitsnokk-iibise.
Ookeani äärest tulles oli kogu Austraalia juba pimedusse mähkunud ning kui poodlemiskeskusest leitud MUST LEIB!!!! meie meele veelgi rõõmsamaks tegi, ei osanudki muud teha kui pisitasa farmi naasta, et järgnevaks tööpäevaks korralikult välja magada. Sellest, mis edasi sai, aga juba järgmises osas.

KURAT, KUS MUST LEIB ON?

Kui õigesti küsida, saab Austraalias kõike. Tänane ringihulkumine sai ilusa punkti Gosfordis ühes talupoes:
Sellest ajast peale kannan ma musta leiba endaga alati kaasas.

Kill Tsill

Tere taas kõik toredad lugijad! Tänaseks oleme nädal aega taimi juurelt maha lõikunud, kokku tarinud, ja ära vedanud, koristanud ja pühkinud. Töö on karm ja muskel kasvab mürinal. Tööpäevad tublisti kümme tundi pikad ja looderdamisvabad. Samas on pererahvas tore, pakuvad kella kümne kohvi, lõunasüüa ja õhtueinet. Maja taga kasvavad mandariini- ja apelsinipuud ning viigipuud ja kõrval rahvuspargis põletatakse põõsaid. Aag aitab lobast, siin on mõned pildid olustikust:

Vaat' kui tublid ja töökad me oleme ja kui ägedaid taimi me kohtasime!

Talu turvameeskond Muki, Kaki, Napoleon ja Täpi.

Saage tuttavaks, talu uksekell kollatutt-kakaduu, kes oskab teha seakisa ja öelda "Hey mate!" ja "Thank you!".

Tomat-tomat ole sa nii punane kui tahes, meie oleme karmimad!

Tere jälle kallid kaasaelajad! Lõpuks on Kristi ja Tarmo ka linnast välja jõudnud. Mitte küll kaugele, aga sada kilomeetrit on ka asi.

Ajasime Fjodor Karihiirele hinge sisse, panime ta tavaari paksult täis ja keerasime vööri Põhja. Kõiksepäält mööda neljandamat kiirteed sajaga sada kilomeetrit ja siis 5 kilomeetrit Tamworthi suunas suurelt rajalt maha.
Meie kaval plaan pöörata esimesse meeldivasse tallu sisse osutus vägagi eduliseks ja alates eile õhtust töötame lühiajaliselt väikeses aedviljakasvanduses, kus lõpetame väsinud taimede maise teekonna. Lõikame nad jalapealt maha, kisume riputusnööride otsast alla ja tassime kasvumajadest välja traktori pääle, mis need siis lammaste ja kanade tuustida tassib. Meie peamisteks "ohvriteks" on tomati- ja paprikataimed.
Talu, muuseas, kuulub sisserännanud kreeklastele, kes on väga sõbralikud ja lahked. Kui me pakkusime, et võime kasvõi autos magada, peaasi, et wc-s ja duši all käia saaks, siis peremees Nick (või Nico, nagu nad omas keeles teda kutsusid) pakkus kohe katusealust ja korraliku kõhutäie ka.
Tegemist pole küll pikaajalise tööga, aga alguseks asi seegi.
Lõpetuseks pilt meie tööpõllust.

Niiii sinised!

Tere taas, kallid blogivaatajad!
Eile oli jälle loodusturismi päev. Eks see ole ju loomulik, Kristi käis seda lausa koolis õppimas ja nii me oskamegi loodust kõikseparemini turistida. Sihiks Mäed Sinised, mida kohalikud kutsuvad Blue Mountains. Sinna on ehitatud uhke rahvuspark, mida siis inimesed kaugelt ja lähedalt kaemas käivad.
Sinimäed ise on tohutu settekivimite (peamiselt erinevate ajastute liivakivi, mis vaheldub aeg-ajalt kivisöe lademetega) platoo, mille kõrgeim punkt ulatub 1190 m üle merepinna ja mille erosioon aja jooksul omapärasteks tuulest lihvitud jäänuk-kaljudeks tükeldanud on, millest tuntuimad on vast Kolm Õde.
Vastupidiselt levinud müüdile ei tule mägede sinine vine mitte eukalüptiaurudest vaid hoopis ultraviolettkiirguse hajumisest atmosfääri madalamates kihtides. Lugege sellest fenomenist lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Mie_theory .
Meie käisime mäestikku piilumas Katoomba poolt, mis asub ca. 100 km Sydneyst läänes ja saime visata pilgu Lõuna-Sinimägede servale.

Katoomba asub lipukese juures, sinine nool on meie lähtekoht Cronulla (aitäh, Garmin!)

Loomulikult käisime ja kiikasime kõiksepäält neid kolme õde, mida kõik kiitsivad, aga neid oli kaemas kaks kihti Jaapani turiste ja seetõttu võtsime jalge alla kenasti sillutatud matkaraja, mis viis mööda kuru serva ühe kauni vaate juurest teise, veel kaunima juurde, ja nii tund aega järjest.
Ilm meenutas eestimaist sügist, päike kuldas puulatvu ja parajalt jahe oli ka. Kui Kristi seljakotist veel porgandi ka haaras ning me seda ragistades edasi vantsisime, varvas teeporis lirtsumas, kangastus me ajusoppides Eestimaa kartulivõtujärgne vananaiste suvi.


Kiire turistiring läbi, pöörasime oma Karihiire vööri tundmatumatele radadele ning oh seda rõõmu, kui Tarmo leidis kruusatee! Ja see tee oli vuramist väärt. Tee meenutas halvimaid Ida-Virumaa metsasihte, lisaks sellele laskus see vahepääl järsult allapoole, et siis kolmesaja meetri jooksul sada meetrit kõrgemale tõusta, ja vaated... Kõrgeim punkt, mille saavutasime, ulatus 1000 meetrini merepinnast. Kaugemale minemast keelas meid värav.

Kaarti vaadates leidsime, et olime jõudnud Glenraphaeli mäkke.(aitähh veelkord, Garmin!)

Fjodor Karihiir tõestas end täieliselt Austraalia väärilisena ning vedas meid poolenisti äravoolanud ning sügavate aukudega teed pidi kenasti mäkke ja pärast alla tagasi ka. Sellistel teedel ei tundunud neljaliitrine mootor sugugi liialdusena.

Tagasitulles tegime rõõmu ühele Katoomba (ülla-ülla) hiina restoranile.
Windsor Place Katoomba kõrvaltänavas. Kas kellelgi on veel kahtlust, et Austraalia on Suurbritannia osa?

Pärast Katoombast lahkumist väsis autojuht Tarmo ära. "Vasakule! Vasakule!" pidid Risto ja Kristi vähemasti ühe korra hõiskama, sest väsimuses võtsid võimust Eestimaa liikluses hästitöötanud refleksid, mis paraku siin annavad vigase tulemuse. Eks näis, kuidas ma Eestisse tagasitulles sõitma hakkan :-P. Vahetasime Ristoga kohad ning Sidnisse sõitsin ma kaardilugeja positsioonil.