Tere, kõik suured ja väikesed, pikad ja lühikesed, noored ja vanad lugejad. Oleme taas teel. Taas sellepärast, et tegime paar päeva "tööteraapiat", kuna Tarmo väsis puhkamisest ära ja hakkas pisut virisema. Samas ei tee veidike lisataskuraha iial paha. Peatusime mõned päevad teile juba varasematest postitustest tuttavas talus Gosfordi lähedal, kus meil möödusid esimesed töönädalad Austraalias. Teatavasti on meie auto vöör pööratud lõuna suunas ning sealhulgas seadsime teekonna nii, et saaksime Nick´i perele taas tere öelda. Nüüd tunneme end taas hästi, sest hulk tööd sai ära tehtud :-).
Täna seiklesime nii mõnedki tunnid Gosfordi ülisuures ostukeskuses ja tundub, et mina kustusin ennem ära kui Tarmo. Peale seda suurt seiklust turgutasime end pisut ühes kenas rannaäärses kohvikus maitsva suupiste ja joogiga ning seejärel seadsime sammud ESIMEST korda terve meie siinoleku aja jooksul randa päikesevanni võtma! Kui päris aus olla, siis ei olegi me vist väga suured rannalõvid aga vahel on tore ikka pisut soojal liival pikutada.
Järgnevalt tahaksin jällegi pihtida mõningatest siinsetest korraldustest, mis meile siinses teenindussfääris kohe eriti on silma hakanud. Esiteks tõstaks esile ikka positiivse poole. Siinsed teenindajad on alati väga sõbralikud ja abivalmid. Olen Eestis kuulnud palju arutelusid teemal, miks see teenindaja ikka tuleb ja küsib, et kas ta saab aidata vms., tahaks ise vaikselt asja uurida ja mida see teenindaja siia oma nina topib! Tegelikult on asi väga lihtne. Siin näiteks muudmoodi ei saagi, teenindaja tuleb alati uurima, et kuidas ta saaks kasulik olla. Enamasti saabki aga kui mitte, siis naeratab ikka ja läheb uue kliendi juurde või kuhugi mujale. See tähendab aga seda, et SIND on märgatud, sa oled ärile oluline. Tore, et astusid sisse! Selline lähenemine võiks ka Eestis jõudsalt toimida, rohkem naeratust ja huvi. Teine positiivne asi, millega siin oleme kokku puutunud on paindlikkus. Vot siis.
Aga pole hääd ilma halvata ja siinkohal mõned eriti eredad näited, ka nii saab!
Kui Dorrigo vahva hotelli vahvas pubis toitu tellisime, siis anti meile üks suitsuanduri moodi jubin lauda kaasa. Kui toit oli valmis ja meid letil ootas, siis hakkas see jubin valjusti piiksuma ning kliendil tuli võtta jalad alla ning toidu järele sibada, seda tegid isegi vanurid. Ometi oli seal rahvast vähe ja teenindajal oleks olnud aega maa ja ilm, et need õnnetud toidud lauda tuua.
Teine ja kolmas näide tulevad täna ostukeskuses kogetu põhjal. Lõunat sõime ühes kenas Tai söögikohas, kus oli leti küljes paberilipik No spliting cheques. Jajah, mõnikord komistame ikka päris totrate "reeglite" otsa.
Kolmas ja viimane näide täna pärineb ühest väga suurest poest selles keskuses, kus suunati kliente maksma väga kummalisel moel. Sellega oleme juba harjunud, et näiteks postimajades toimib süsteem, kus klient ootab sildi taga kuniks talle antakse luba letile läheneda. Sellises suures poes peaks klientide vool aga olema pidev, kuid lae alla monteeritud televiisorisüsteem, kus öeldi millisesse letti peab minema ei töötanud hästi. Pidevalt olid toppamised, kuna üks või teine klient jäi unistama, kuid klienditeenindaja oli vägagi kindel eneses kui väitis meile, et see on suurepärane süsteem ja töötab väga hästi. Klient peab ainult ekraanilt vaatama, milline kassa on vaba :-). Vaene klient, sada ülesannet lahendada enne kui oma kaubaga koju saad. Aga vähemalt ei hakka igav.
Hiljem muidugi seiklesime ringi autot otsides, sest ma olin unustanud, et meie parkla oli heleroheline mitte sinine ja keskuse sildid ei olnud ka just eriti suunavad, lihtsalt Carpark ja kogu moos. Kokkuvõttes oli aga jällegi väga tore päev!
Järgmise korrani, kulla lugejad!
Täna seiklesime nii mõnedki tunnid Gosfordi ülisuures ostukeskuses ja tundub, et mina kustusin ennem ära kui Tarmo. Peale seda suurt seiklust turgutasime end pisut ühes kenas rannaäärses kohvikus maitsva suupiste ja joogiga ning seejärel seadsime sammud ESIMEST korda terve meie siinoleku aja jooksul randa päikesevanni võtma! Kui päris aus olla, siis ei olegi me vist väga suured rannalõvid aga vahel on tore ikka pisut soojal liival pikutada.
Järgnevalt tahaksin jällegi pihtida mõningatest siinsetest korraldustest, mis meile siinses teenindussfääris kohe eriti on silma hakanud. Esiteks tõstaks esile ikka positiivse poole. Siinsed teenindajad on alati väga sõbralikud ja abivalmid. Olen Eestis kuulnud palju arutelusid teemal, miks see teenindaja ikka tuleb ja küsib, et kas ta saab aidata vms., tahaks ise vaikselt asja uurida ja mida see teenindaja siia oma nina topib! Tegelikult on asi väga lihtne. Siin näiteks muudmoodi ei saagi, teenindaja tuleb alati uurima, et kuidas ta saaks kasulik olla. Enamasti saabki aga kui mitte, siis naeratab ikka ja läheb uue kliendi juurde või kuhugi mujale. See tähendab aga seda, et SIND on märgatud, sa oled ärile oluline. Tore, et astusid sisse! Selline lähenemine võiks ka Eestis jõudsalt toimida, rohkem naeratust ja huvi. Teine positiivne asi, millega siin oleme kokku puutunud on paindlikkus. Vot siis.
Aga pole hääd ilma halvata ja siinkohal mõned eriti eredad näited, ka nii saab!
Kui Dorrigo vahva hotelli vahvas pubis toitu tellisime, siis anti meile üks suitsuanduri moodi jubin lauda kaasa. Kui toit oli valmis ja meid letil ootas, siis hakkas see jubin valjusti piiksuma ning kliendil tuli võtta jalad alla ning toidu järele sibada, seda tegid isegi vanurid. Ometi oli seal rahvast vähe ja teenindajal oleks olnud aega maa ja ilm, et need õnnetud toidud lauda tuua.
Teine ja kolmas näide tulevad täna ostukeskuses kogetu põhjal. Lõunat sõime ühes kenas Tai söögikohas, kus oli leti küljes paberilipik No spliting cheques. Jajah, mõnikord komistame ikka päris totrate "reeglite" otsa.
Kolmas ja viimane näide täna pärineb ühest väga suurest poest selles keskuses, kus suunati kliente maksma väga kummalisel moel. Sellega oleme juba harjunud, et näiteks postimajades toimib süsteem, kus klient ootab sildi taga kuniks talle antakse luba letile läheneda. Sellises suures poes peaks klientide vool aga olema pidev, kuid lae alla monteeritud televiisorisüsteem, kus öeldi millisesse letti peab minema ei töötanud hästi. Pidevalt olid toppamised, kuna üks või teine klient jäi unistama, kuid klienditeenindaja oli vägagi kindel eneses kui väitis meile, et see on suurepärane süsteem ja töötab väga hästi. Klient peab ainult ekraanilt vaatama, milline kassa on vaba :-). Vaene klient, sada ülesannet lahendada enne kui oma kaubaga koju saad. Aga vähemalt ei hakka igav.
Hiljem muidugi seiklesime ringi autot otsides, sest ma olin unustanud, et meie parkla oli heleroheline mitte sinine ja keskuse sildid ei olnud ka just eriti suunavad, lihtsalt Carpark ja kogu moos. Kokkuvõttes oli aga jällegi väga tore päev!
Järgmise korrani, kulla lugejad!
0 kommentaari:
Postita kommentaar