Kuna minu ülesandeks on hoida meie meeskonna kõhud täis (meele hoiab kõrgel tavaliselt Tarmo), siis teen siinkohal väikese postituse taas toidumaailmast. Tõenäoliselt meeldib järgnev rubriik meie blogi naislugejatele, kui meestele pakub huvitavat lugemist Tarmo oma tehnikavaldkonnast.
Nimelt kriibib hinge, et siinmail ei saa mõningal juhul korralikult korralikku toitu. Asi selles, et Sydneyst alates hakkasid meile meeldima toitlustuskohad, kus pakutakse idamaiseid roogasid. Lausa kurvaks aga kiskus asjalugu alates sellest ajast, kui Sydneyst lahkusime. Avastasime äkki, et need söögikohad on avatud täiesti suvalistel aegadel, enamasti ripub uksel silt: Closed. Sestap ongi meil kolme viimase kuu jooksul õnnestunud idamaade roogasid maitsta vaid harvadel kordadel ning sedagi läbi suure juhuse tahte. Siiani ei ole aru saanud, et mis süsteemi järgi need söögipaigad avatud on :( .
Teiseks ja üsna suureks hämmastuseks ei ole sageli võimalik leida ka tavalist lõunat või õhtusööki, kuskil pubis või sarnases asutuses. Tühja kõhuga maanteeäärsesse toidukohta sisenedes võib olla kindel, et menüüst saab lugeda sändvitš, hamburger, tsipsid jne. Korralikust toidust mitte lõhnagi. Näiteks tänagi otsisime endile midagi hamba alla tervelt pool päeva ning lõpuks soostusime ikkagi Woolworth´si pooliku grillkana ja topsitäie salatiga. Kuigi samas juhtub ka õige kummalisi leide meie teele. Näituseks Dorrigos asuv vana hotell, mille all midagi kõrtsi ja restorani vahepäälset. Seal saime lausa uskumatult hääd praadi maitsta kõigest 10 dollari eest. Tuleb ette aga nagu näha, siis ainult läbi suure juhuse.
Järelikult polegi muud, kui ise pann tulele ja roog pannile. Vinguda siin Tarmo sõnutsi eriti ei maksa, sest vingu peale tuleb tuletõrje kohale :). Aga nälg teeb teatavasti tigedaks.
Nimelt kriibib hinge, et siinmail ei saa mõningal juhul korralikult korralikku toitu. Asi selles, et Sydneyst alates hakkasid meile meeldima toitlustuskohad, kus pakutakse idamaiseid roogasid. Lausa kurvaks aga kiskus asjalugu alates sellest ajast, kui Sydneyst lahkusime. Avastasime äkki, et need söögikohad on avatud täiesti suvalistel aegadel, enamasti ripub uksel silt: Closed. Sestap ongi meil kolme viimase kuu jooksul õnnestunud idamaade roogasid maitsta vaid harvadel kordadel ning sedagi läbi suure juhuse tahte. Siiani ei ole aru saanud, et mis süsteemi järgi need söögipaigad avatud on :( .
Teiseks ja üsna suureks hämmastuseks ei ole sageli võimalik leida ka tavalist lõunat või õhtusööki, kuskil pubis või sarnases asutuses. Tühja kõhuga maanteeäärsesse toidukohta sisenedes võib olla kindel, et menüüst saab lugeda sändvitš, hamburger, tsipsid jne. Korralikust toidust mitte lõhnagi. Näiteks tänagi otsisime endile midagi hamba alla tervelt pool päeva ning lõpuks soostusime ikkagi Woolworth´si pooliku grillkana ja topsitäie salatiga. Kuigi samas juhtub ka õige kummalisi leide meie teele. Näituseks Dorrigos asuv vana hotell, mille all midagi kõrtsi ja restorani vahepäälset. Seal saime lausa uskumatult hääd praadi maitsta kõigest 10 dollari eest. Tuleb ette aga nagu näha, siis ainult läbi suure juhuse.
Järelikult polegi muud, kui ise pann tulele ja roog pannile. Vinguda siin Tarmo sõnutsi eriti ei maksa, sest vingu peale tuleb tuletõrje kohale :). Aga nälg teeb teatavasti tigedaks.
0 kommentaari:
Postita kommentaar