Кино - Алюминиевые огурцы

Ah et miks? Viimase nädala jooksul ujus lihtsalt arvuti lugudeloendist välja, ja naljakas on. Seepärast.

Pühapäev on tore päev, tore päev...

Tere taas! meist on jälle ahelpostitajad saanud ning seekord puistame teie ekraani üle uhkete piltidega jäänukkividest, mida ajahammas pole üldiselt tasase Lääne-Austraaliaga päris tasa
lihvida jõudnud.
Beringboodingi kivi on ümbritsetud kiviaiakesega, mis suunab kogu kivile langeva vee Austraalia suurimasse, 8,5 miljonit liitrit mahutavasse veekogumistünni. Süsteem on rajatud 1937. aastal ning on kasutusel siiani.
Selle süsteemi kaudu saab vastava magnetkaardi omanik suurest tünnist vett niristada. Peamiselt põllumajanduslikuks tarbeks.

Elachbuttingi kivi (aborigeeni keeles "see suur asi, mis siin seisab") on piirkonnas suurim.
Seda suurt kivilõhet nimetatakse Monty läbikäiguks. Selle pikkus on ca. 40 meetrit ja ühest otsast teise saab vaevata jalutada. Lõhe on tekkinud sel kombel, et järgmistel piltidel nähtava "laine" vanema ja vingema venna "hari" on lihtsalt suure kivi küljest lahti tulnud ja otsapidi maha prantsatanud, jättes suure kivi ja mahakukkunud tükki vahele käigu.
Geoloog minus tõstab taas pead.

Elachbuttingi kivi lainemoodustis, pealtvaade (kivi pealispind on ikka hektareid suur) ning üks naljakas kurrutis.
Meenutab mõnda kuulsat puud Eestis?


Seda kahemeetrist känksat nimetame me juba tuttavlikult Vanaks Halliks. Ta elab nendel põldudel ja põõsastikes, mille pääl ja ümber me oma äestamist teeme. Küüned on tal juba aastaid lõikamata.
Talvine rohelus paneb roosakakaduud edvistama ja tantsima. Need küll ei kukerpallitanud nagu Orange linna pargis elavad, aga muid vigureid tegid nad küll.Vaadake originaalsuuruses pilti, tegemist on parve suurte mustade kakaduudega (liiginime täpsustab Kristi hiljem), kelle saba ehivad edevad kirgaspunased laigud.

Talvevihmadega hakkab eukalüpt õitsema.
Sellisest pakendist väljuvad emutibud. Antud muna on pärit mahajäetud pesast ning rebu juba kolises loksutamisel.

Süsinik ei haise ehk taasmetsasamine

Hõissa! Kuna eelmisest postitusest olete põgusalt teada saanud, et mida me hetkel leiva lauale saamiseks teeme, siis nüüd lisan mõned fotod lühikeste kommentaaridega, et teil asjast parem ülevaade oleks.

Meie käsutuses on traktor Versatile 976, mille järel veetavad kobestajad tekitavad kaks poole meetri sügavust vagu puuistutusmasina jaoks. Tiksume 4-5 hektarit tunnis ning teha on lepingu järgi 1000 hektarit. Tööd jagub.

Tööpõld kaardistatakse.

Selliseid põhja-lõunasuunalisi vagusid me siis veamegi.

Kahel korral tagumine sügavkobestaja järelt ära kukkunud.


Hommikud on külmad ja sooja saamiseks tuleb esmalt pisut maad kaevata.

Kui auk kaevatud, tuleb otsida, mida sinna matta saaks.


Meie mobiilne (põõsa)väliköök.

Kodumaa tuletab end igal sammul meelde.

Meie "pisike punane traktor" sööb ca. 300 liitrit kütust päevas. Seks tarbeks peame talle autoga põllule nosimist tarima. Meie tööautole monteeritud 400-liitrist kütusepaaki täidab Mehhiko lahelt kokkuriisutud naftast tehtud diiselküttega Tarmo.

Lootusetu looduseblogi.

Heihopsti kallid lugijad! Viimasel ajal on meie blogi pihta tulnud mõningaid etteheiteid, et reisi- ja loodusepäevakirjast on saanud tehnikablogi. Paraku on nii, et meie päevakiri kajastab enamvähem seda, mida me parasjagu teeme ning kuidas aega täidame. Kuid kuna eestimaisele rahvale on töö ilmselt sama tavaline kui hingamine ja söömine, Austraalia loodus aga oma kängurude ja eukalüptustega väga eksootiline näib, siis püüame taas rohkem looduse- ja reisujuttu kribada elik ka päevapilta üles panna.

Nüüdseks oleme viljakülvi lõpetanud ning meie tee on meid toonud Rohelise Õlipuu puukooli, mille peremees Ian tegeles eelmise sajandi kaheksakümnendatel aktiivselt taasmetsastamise poolt ja metsade põllustamise vasta. Nüüd saab meist metsapinnase ettevalmistusmees- ja naiskond, hakkame ühe traktoriga pinnast kratsima, et istutusseltskond saaks lihtsamini puu mulda ja et noor puuke saaks juured alla. Esialgu sätime massinaid valmis, keevitame ja käiame, esmaspäeval aga läheme Mukipudingu külje alla ja alustame 600 hektari harimist. Põllud metsadeks, hurraaa!!!
Mukipuding on meile juba tuttav paik, säälse kõrtsi seinal on ilusti eesti keeles kirjutatud: "Palun üks õlu!". Arvake, kes tegid ;)
Ja nüüd looduserubriik:
Muki vaatab torusse, lihtsalt niisama lusti pärast.

Piirkonnas, kus oma külivitööd läbi viisime, oli palju soolajärvesid. Taamal Bonnie Rock.

Mida rohkem, seda uhkem?

Nisu.
Vaadake, mispidi siin Kuu ripub. Pilt tehtud kella seitsme paiku õhtal.

Jahist Austraalia moodi. Võtke arvesse, et siin on ohtrasti igasugu elajaloomi, kes siin olema ei peaks. Loendi neist esitasime vist juba pärast Pullijõelt lahkumist. Siinkandis valmistavad erilist peavalu küülikud ja rebased. Esimesed söövad saagi, teised lambatallesid. Viimasel päeval viljaloteriitaluniku Cameroni alluvuses õnnestus Kristil lõpuks jahile minna. Cameron andis meie kätesse väikesekaliibrilise Saksa päritolu vintrelva ning andis loa kõmmutada mõned kängurud, rebased ning jänesed. Meie otsustasime känksad rahule jätta ning proovida õnne rebaste ning jänestega. Jänesed kriipsutasime enda loendist peagi maha, sest nende küttimine oleks liiga igav olnud: ettevaatamatu astumisegagi oleks neile viga teinud. Seega: ettevaatust, rebased! Võtsime endaga üten ka sakslase Marki ja hollandlase Simoni. Tulemus? Pärast esimese rebase tabamist (Kristi tabamuse läbi) läks Simon hasarti ning sakslane hakkas kartma. Niisiis, panime poisid magama ja läksime kahekesi tagasi rebastega arveid õiendama. Seekord sai siinkirjutaja "käe valgeks". Minu esimene jahisaak oli Austraalia rebane.

Harjutame kätt liivatünni pihta märki lastes.

Selle repsiga kohtusime Mukinbudini ligidal, kohas, kus me hoolega puuistutusvagusid künname. Juhin tähelepanu vaese loomakese rullis kulmule ja juhmile ilmele. Ilmselt põhjustas selle näoilme kole koerailm, sest taevast sadas hunnikutena vihma ning tuul puhus sada kiltsa (tegelikult ka!) tunnis. Ei pane just naeratama, isegi kui sul on rebasenahast kasukas üll.

Ka sügaval Austraalia pärapõrgus võib leida märke salaeestlusest.

No ei saa ilma tehnikata enam, andke andeks, ei saa lihtsalt...

Telstra...

Olete midagi sarnast isegi kogenud?.

P.S. Rehkendasime välja, miks austraallased ei armasta WiFit - traati ju pole...

Aastapäevapost

Täna möödub täpselt aasta päevast, mil meie jalad hakkasid tallama Lõunamandri pinda.