Seekordne postitus ei tule pikk ja lõbus lugu vaid hoopis rida pilte ning vajalikul hulgal kommentaare sinna juurde. Oleme vahepeal püüdlikult ümbruskonnas ja kaugemalgi ringi tuustinud ning üht koma teist uut ja huvitavat näinud.
Alljärgnevalt pisike sissejuhatus Tarmo poolt meie 3.-5. oktoobril toimunud turismusele.
Mitu korda olete te maanteel näinud, kuidas eessõitja vihastab muusika pääle sedavõrd, et virutab sõidu pealt plaadi aknast välja?
Aga aitab retoorilistest küsimustest. Tegelikult pean pihtima põhjustest, miks minna tagasi Dorrigo ümbruse (New England) rahvusparkidesse. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada reede õhutl pärast tööpäeva lõpus pähe karanud uitmõttest pakkida viis vajalikku asja Karihiirde ja pöörata vöör ranniku suunas. Enne seda vahetasin viie erineva tööriista, koormarihma ja raudvaia abil Karihiire mootorimahla ning õlifiltri ning paigaldasin uue energiasalvesti, mis suudab hoida piisavalt sähmi ka puhkudeks, kui tahaks seisu ajal raadiot kuulata või kui tuled põlema ununevad. Plaan joonistatud, tegudele! Enne starti raadiost kõlas veelkord lauluviis, et enne vaja süüa meekana ja asuda teele siis... Meie meeskonna (saate aru, tinglikult) kokandusala juhataja Kristi segas oskuslikult kokku mitmeid komponente, tulemus sai hurmav. Ent nautlemiseks palju aega ei jäänud, sest katusele krabisesid esimesed ärevusttektavad vihmapiisad ning pike kõmistas taamal, lubades enamatki. Asjad kibenobedasti Fjodori vööri, Kristi rooli, Tarmo muusikat valima ja läks!
Algne idee rannikul päev või paar päikese käes lesida läks sõna otseses mõttes vett vedama, sest ilm oli vihmane. See meid aga ei heidutanud ning suurepäraste dünaamiliste planeerijatena oli meil ikkagi väärt ja huvitav aeg.
Parempoolsel pildil on sama koht pool minutit hiljem. Tegevus toimub mägedes hommikusel tunnil.
9.-11. oktoobril tutvusime üüratute Pilliga metsadega, mis välimuselt meile kohati kodumaa metsi meenutasid.
Alljärgnevalt pisike sissejuhatus Tarmo poolt meie 3.-5. oktoobril toimunud turismusele.
Mitu korda olete te maanteel näinud, kuidas eessõitja vihastab muusika pääle sedavõrd, et virutab sõidu pealt plaadi aknast välja?
Aga aitab retoorilistest küsimustest. Tegelikult pean pihtima põhjustest, miks minna tagasi Dorrigo ümbruse (New England) rahvusparkidesse. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada reede õhutl pärast tööpäeva lõpus pähe karanud uitmõttest pakkida viis vajalikku asja Karihiirde ja pöörata vöör ranniku suunas. Enne seda vahetasin viie erineva tööriista, koormarihma ja raudvaia abil Karihiire mootorimahla ning õlifiltri ning paigaldasin uue energiasalvesti, mis suudab hoida piisavalt sähmi ka puhkudeks, kui tahaks seisu ajal raadiot kuulata või kui tuled põlema ununevad. Plaan joonistatud, tegudele! Enne starti raadiost kõlas veelkord lauluviis, et enne vaja süüa meekana ja asuda teele siis... Meie meeskonna (saate aru, tinglikult) kokandusala juhataja Kristi segas oskuslikult kokku mitmeid komponente, tulemus sai hurmav. Ent nautlemiseks palju aega ei jäänud, sest katusele krabisesid esimesed ärevusttektavad vihmapiisad ning pike kõmistas taamal, lubades enamatki. Asjad kibenobedasti Fjodori vööri, Kristi rooli, Tarmo muusikat valima ja läks!
Algne idee rannikul päev või paar päikese käes lesida läks sõna otseses mõttes vett vedama, sest ilm oli vihmane. See meid aga ei heidutanud ning suurepäraste dünaamiliste planeerijatena oli meil ikkagi väärt ja huvitav aeg.
Parempoolsel pildil on sama koht pool minutit hiljem. Tegevus toimub mägedes hommikusel tunnil.
9.-11. oktoobril tutvusime üüratute Pilliga metsadega, mis välimuselt meile kohati kodumaa metsi meenutasid.
2 kommentaari:
dünaamiline planeerimine rokib! Nirvaana tee ja hiigelaaloed ka. Tervisi ja sügislehti teile sinna kaugele.
Aitäh! Sügislehtedest on meil siin sügav defka, tervist ka tarvis! Lisaks Eraldame Sulle Kuu Kommija tiitli ;)
Postita kommentaar