Saage tuttavaks: Fjodor Karihiir.

Neljas katse autot leida viis meid kokku Betsyga, suure ja ilusa valge Ford Falconiga, aastast 1995, ja tema toredate, taanlastest omanikega. Betsy jäi meile aga paraku hinna poolest kättesaamatuks, sest autole polnud midagi ette heita ja nii ilusas korras liikuri hinda ei lubanud hing tingima hakatagi.
Fjodor Karihiir on meie isikliku Australokulguri nimi. Saime selle toredatelt juudi noortelt, kellega me teisipäeval kohtusime ja loomulikult ka korralikult kauplesime ning hinna omale meelepäraseks meelitasime. Avi ja Inbar olid selle Fordiga juba korra Austraaliale tiiru pääle teinud ja loodetavasti peab see üüratu automobiil ka meie reisi kenasti vastu. Esmamuljed?
Neljaliitrine mootor on ikka üüratu, teeb vägagi maskuliinset häält ning liigutab meie vastsoetatud kinnisvara kindlalt ning kiiresti edasi.
Pidurite asemel on paigaldatud vist ankur, auto peatub hoolimata oma suurest massist (tühjalt 1,5 tonni) üllatavalt kiiresti.
Kere. Telk osutub ilmselt liigseks, sest me mahume autosse kahekesi lahedasti laiutama ning minu pikad jalad mahuvad kenasti rooli alla ära.
Loomulikult on meie ratastega hütil töötav konditsioneer ning eelmised omanikud jätsid meile ka hää autoraadio, mida saab rüperaaliga ühendada, autokülmiku ja paar suurepärast väli-gaasipliiti. Samuti ei pea me muretsema aseme pärast ning vajalikku pudipadi on autos veelgi.
Aga kuna üks pilt on jutukam kui üks sõna (või kuidagi niiviisi öeldakse vist), siis:

Nagu näete, on meil koristustööd juba täies hoos.

See pilt peaks mõneti auto suurust kirjeldama. Proovige Honda Tsiivikusse nii istuda ;-)

Väike piduritrossi pingutus....

"Oo, see näeb võimas välja!" arvas Kristi selle vaatepildi pääle. Ega vist millegi udupeenema ja nõrgemaga ei julgekski Austraalia kõrbeid tuulama minna.

Achtung! Achtung!

Kristil on kärss, tal on seaköha!!!!

Nii ei saa ju rallit sõita!

Teate, kui ägedad teeperved sääl kohati olid? Ühel pool paarsada meetrit alla ja teisel pool sama palju ülespoole... ja mototsüklistid sõitsid sajaga ja kurvid olid 180 kraadi ja pidevad tõusud ja langused. Ning sellest neile veel ei piisa- nad sõidavad KOGU AEG vastassuunavööndis!!!!!
Muuseas, tegemist oli kolmanda katsega ratastele tõusta, autoks 91. aasta Nissan Pintara (eurooplastele Bluebird) ning pildil teeme me proovisõitu läbi Bundeena rahvuspargi. Kahjuks oli see autoke üsna õnnetus seisus ning kaup jäi esialgu ootama.

Troopilised piirkonnad on toredad,

puur- ja juurviljad maitsvad hääd ning hinnad odavad. Käisime kolmapäeval muu jalutuskäigu kõrvalt ka ühes pühendunud kaupluses, kust tarisime paraja portsu hääd ja paremat, banaane, apelsiinisida, arbuusi ja muudki. Hind? Keskeltläbi 50-90 Austraalia senti e. ca. 4-10 eeksu kilo eest... Elagu!
Ja nüüd siis lubatud madalakvaliteediline kaader külgkorviga Tarmost:

Thank You Bo Grace, You said it all!

Au ja kuulsus Bo Grace'le ja Postimehe 23. juuli 2009 veebiväljaandele.

20-21 juulius. Kas osta juudilt auto või mustlaselt hobune...

Nonii, selleks, et Sidnist maale saada, on soovituslik endale rattad alla saada.

• Austraalia ei ole Eesti, kui Eesti autode puhul on konditsioneer edev luks-asi, siis siin ilma selleta ei saa.
• Samuti oleks tore, kui auto oleks universaalkerega, kus vajadusel võimalik ööbida.
• Eelarvepiiriks määrasime 1500 AUD.
• Kindlustus (siinses keeles rego, registration...) võiks olla vähemasti 6 kuud.

Püha eesmärgi nimel asusimegi virgasti tegutsema umbes üleeile. Tuustisime Interneeduse abiga läbi ohtrasti erinevaid veebilehti, mille kaudu kohalikud oma neljarattalisi sõpru parseldavad.
Esmane vaatlus tuvastas kaht:

1. aussid küsivad oma romude eest palju raha;
2. autode vaatamaskäimine on ühistranspordi hindade ja suurte vahemaade tõttu kulukas.

Oolrait, asusime siis eeldatavasti talutaval kaugusel asuvate piisavalt soodsate liikurite omanikele helistama. Enamasti saime vastuseks, et liikuril on midagi "ebaolulist" puudu, näiteks kliimaseade või siis puudus rego, mis võrdub vist enam-vähem kindlustusega. Kuna aga uuesti kindlustamine on kallis lõbu, ca. 1000 AUD, siis on soovituslik leida liikur, mille kindlustus oleks võimalikult pikaks ajaks tehtud. Lisaks selgus veel, et aussid oskavad ohtrasti pläma ajada.
Esimene katse. Pisitasa Caringbahist kodu poole vantsides kohtusime Valge Autoga, nimeks Mitsubissi, millele kenasti valge pliiatsiga pääle joonistatud telefoninumber ja hind- 2750.- Lisaks veel loomulikult õlitatud kummid, enamvähem limpsitud kere ja tagaspidi kruditud spidomeeter. Mis sääl's ikka, mõtlesime, vaatame, kuidas käib automüümise kunst Austraalia moodi. Valisin numbri, omanik lubas poole tunni jooksul saabuda.
Esimene õppetund: Austraalias võib pooltund kesta esmastel andmetel kuni 50 minutit. Vähemasti helistavad nad iga vähekese aja tagant ja ütlevad, et on "just around the corner". Lohutav :) . Siis tuli Kauboi, viisakas nagu austraallased ikka, rääkis midagi väga kiiresti ja arusaamatult ja oli nõus avama automobiili luugid.
Esimene pilk mootoriruumi ei olnud just julgustav. Mootor oli pealt äsja pestud, seest sogane, rihmad õlised, ja kui uskuda mehe sõnu "I did the last service yesterday myself", siis õliloik põhja all ei tundunud just eriti julgustav. Samuti oli esiosas märke sellest, et massin oli teise omasugusega lähedast kontakti sobitanud. Kui me seepääle nina kirtsutasime ja teatasime, et tahaks autoga ikka teise Austraalia otsa ka jõuda, teatas mees loomulikult, et see ongi "just the right car for you". Õli kohta teatas, et see on "surplus oil" ehk siis liigne õli, mis nii välja tuli :P . Me kõik muidugi uskusime teda. Tore raamat on teenindusraamat. Esimesed kolm aastat "You see, all services done", siis läks pilt hõredamaks, "... all the MAIN services done". Enne proovisõitu võtsime jutuks veel hinna... mis langes kõigepäält ca. 200 AUD, paarsada meetrit eemal telefonis juba 750 AUD jagu... Järgmisel päeval helises mu telefon ja hind jätkas kukkumist kuni jõudis 1800 AUD-ni, kuid selleks hetkeks olime otsustanud, et üle 1500 me selle auto eest niiehknaa ei maksa ja nii pidi see õnnetu autoärikas (selgus, et ta vahendab backpackeritele liikureid) uusi ohvreid ootama asuma.
Teine katse. Õhtuses veebisurfimises leidsime järgmise potensiaalse liikuri. Volvo 240 GL, asukoht Bondi Beach. Sinna me hommikul suundusimegi. Juba telefonis tundus, et müüja on kas Indiast või kusagilt Lähis-Idast. Kohale jõudes avastasime loomulikult, et "veri guud car" oli üsna räsitud välimusega, salong kasimata ja katki... ja müüjaks vana juut (ikka päris ehtne, Iisraelist ja habemega).
Mis sääl's ikka, vaatame siis "veri guud" automobiili ka üle. Kapoti alt vaatas vastu ilmselt auto parim osa- 2,3 L Volvo tankimootor, mis lihtsalt keeldub mitte töötamast. Mootor käivitus kohe, tuksus ühtlaselt, ei suitsenud ja nägi üleüldse kobe välja, vastupidiselt autole, mille vasaku, konarliku poritiiva poolestsaati ülevärvimist püüdis mees seletada "wanted to paint the whole car, but they gave me wrong colour". Yeah, rright... Otseloomulikult olid kõik puuduvad liistud-jupid tal poja garaazis olemas ja nii edasi.
Proovisõit. Igaks petteks ma manuaalkastiga tundmatu autoga Sidni liiklusesse ise ei sööstnud vaid otsustasin auto käitumist kõrvalistmelt tajuda-aduda. Kõiksepäält rihtis vana juut taha pargitud liikuri stange ära ja siis tegi meile oma kohutavalt õõtsuva ja ärapiinatud Volvoga Bondi Beachil lõbusõitu. "You see, guud mechanics veri important, veri guud mechanics!" seletas vanapapi ja muudkui tallas masinat hullumoodi pöördesse. Kusagil tagaotsas kolises midagi, salong haises ohtrate lõhnakuuskede või mingi ropu seebi järgi. Päris kahju oli sellele jutukale vanahärrale öelda, et "we'll have to think about it".
Hinnaläbirääkimisteni me ei jõudnudki, seda asja poleks ka tasuta tahtnud (või kui, siis ainult mootorit).
Astusime autost välja, Kristi püüdis merehaigust maha suruda, luksus ja jõi ohtrasti vett, näost valge nagu Haapsalu lossi kummitus.
Hiljem turgutasime end suurepärase ja imeliku nimega kanaroogadega jaapani köögist ning paraja kangusega Caffe Latte'ga hiinlaste juurest. Miks nad Eestis Latte pähe kohviga tembitud leiget piima pakuvad?
Päev lõppes minu jaoks päikesepalavikuga, nii et vaakusin peavalu käes kuni uneni ning järgmisel päeval Mirandas tööd küttides tekkis vahepääl silme ette tore värvimäng. Aga sellest juba järgmises postituses.

Illustreerime seda pikka autojuttu pildikestega rubriigist "Autopede vanaautode maal"

P.S. Järgmises osas näete külgkorviga Tarmot!

Karbonaad

...Seisan sööklas toidusabas. Pakutakse vaid kahte toitu: karbonaadi ja mingit muud ollust. Kokkadeks on valdavalt asiaadid, sekka ka valgeid. Järjekord jõuab kohe minuni, Tarmo on oma toidu kätte saanud ja ütleb, et küsi topeltportsjon, WHM viisa omanikele on karbonaad täna topeltportsuga ja maksab vaid 2,5 AUDi. Okei, mahe...

Episood Kristi unenäost, millest järeldub, et oleme olnud makaronitoidul.

Kuidas siis nüüd?

Tere jälle! Üldise arusaama järgi toimub Austraalias kõik tagurpidi, sõidetakse valel sõidutee poolel, kõik käivad käte peal ja räägivad tagurpidi. Täiesti ebaüllatavalt leidsimegi siit eest ühe eestlase, kes räägibki sujuvalt tagaspidi.
Ja kui te arvate, et eestlased on autopeded, siis te pole veel miskit näinud. Aussid nimelt ÕLITAVAD autokumme, et edevam välja näeks...

Ja veel üks näide siinsest faunast:

Uhhuuu, vaatke, mis me tegime!

Jalad seinale!

Peame teile siira kahjutundega teatama, et 11. juulil kell 17:27 kohaliku aja järgi sõitis Tarmost, Kristist ja Ristost rong üle.

Ettevaatust, pinnu jalast eemaldamine võib purustada käeluu!

Kes pagan selle puu nii viltu paigaldas?

Do not feed the birds!

Kristi on Austraalias floora ja faunaga juba sina-peal. Pildil koos oma uute sõprade, laialehelise viigipuu ja kodanik Ämmelgaga.

Ooo, ma tunnen end nagu sugulaste hulgas, ma tunnen end justkui kodus, hing õnne täis, ma tunnen, et mul on ämblik peas!

Õnneks on need rebased herbivoorid.

Uuhh, puud ja metsad...

Eile, laupäeval, käisime taaskord Sydney kesklinnas, seekord sooviga üle vaadata sealne botaanikaaed ja jõudumööda ka muid vaatamisväärsusi. Ilm oli jahe ning päikest ei olnud ning kuivanud lehed vahtratel tekitasid üsna sügisese meeleolu. Botaanikaaias jooksime ammulisui ühe taime juurest teise juurde ja ei jõudnud ära imestada :). Lisaks päris mitmele taimeliigile oli seal ka mõningaid fauna esindajaid.

Erilisi emotsioone pakkusid meile kohalikud ämelgad ning lendrebased. Lendrebaseid polnud muidugi eriti mõtekas puu all vahtida, teadagi miks. Kõigest sellest näeb allpool ka väikest valikut kommenteeritud pilte. Peale seda lonkisime mööda linna ringi, otsisime sobivat internetipakkumist jms.

Enne kojuminekut jõudsime veel ka Sydney Meremuuseumisse, mis asub Darling Harbouris. Kuna muuseumisse pääses tasuta, siis ei jätnud me seda võimalust kasutamata. Tasuta taolisi paiku siin väga palju ei ole ning sissepääsu hinnad muuseumidesse, akvaariumisse, loomaaeda jne on vahemikus 10-40 AUD. Esialgu ei raatsi nii palju välja käia, kui tööd saame eks siis näis.

Meie linn on linnulaat...

Maailm täna

Siin nad saadavad nii pangakaardid kui PIN koodid posti teel... õnneks kolmepäevase vahega. Täna toimus jaht töökohtadele, Kristi käis hoogsalt siiviisid hotellidesse jagamas, mina suhtlesin bot. aiaga, sain teada, et praegu on "jobs on freeze", ehk siis avalikus sektoris hoitakse palgal vaid kõige hädavajalikumaid töötajaid. Homme läheme bot. aeda ise vaatama. Lihtsalt, et näha, miähke tuu om.

Täna öösel ärkasime mootorsae mürina pääle. Keegi rahutu hing tiris sae käima, müristas seda viis sekundit ja nii kaks korda pooletunnise vahega.
Sestap küsimus suurele ringile: mida teeb austraallane öösel kell neli mootorsaega?
a) ostis eelmisel õhtul sae ja on nii erutatud, et ei saa muidu magada, kui on selle häält öhe kajamas kuulnud
b) Chainsaw Massacre uued osad?
c) läheb varakult tööle ja proovib enne kodunt lahkumist, kas tööriist ikka töötab
d) niidab naabri krundil maha teda juba kuusteist aastat häirinud hiigelpalmi
Vastused postitage kas aadressile "Muhv, nõudmiseni" või siis siiasamasse blogi kommentaaridesse.

Ilmateade: Sydneys on kuritegevuse tase madal, seni pole me veel millestki ilma jäänud.

Peatse kirjutamiseni,
Tarmo ja Kristi

Side lõpp.

P.S. Mõelge ikka enne, kui Sidnisse maja ostate!

Oh my god! Oh my god! We all gonna die! ...again.

Tere kõik suured ja väikesed blogilugejad, blogard Tarmo jälle siin. Tänased päevateemad: kes tappis maikel tsäksoni, milline näeb välja Sidni tagatänav ja kuidas Sidnis tööd otsitakse. Alustame viimasest.
Täna hommikul astus Kristi innukalt naabruses asuvasse Cronulla Motor Inn'i, küsima, kas tema töökad käekesed saaksid teatud tasu eest selle külalistemaja voodeid siluda ja põrandaid pesta. Kahjuks polnud perenaist kodus ja selle seriaali järgmist osa kuulete järgmisel nädalal.
Aga kella poole üheteistkümne paiku säädsime me koos sammud lähedalasuva tööstusrajooni suunas, vaatamaks, kas sääl saaks paar tublit eestlast mõne ettevõtte kasumit nõnnapalju upitada, et lisahüvest jääks meilegi elamiseks mõni dollarike. Esialgne kõhedustunne mõtte ees lihtsalt kuhugi sisse marssida ja pärida läks üle pääle paari esimest ebaõnnestunud katset. Seejärel trampisime vaprasti igast avatud uksest sisse, uurima, ega neil tegemata tööjärge põrandal vedele vai miskit asjalikku ja sõbralikku nõuannet anda pole.
Pääle neljatunnist ringirändamist ja tüütamist hakkas vihma sadama ning mõned hüvad soovitused taskus ähvardasid läbi liguneda. Peitusime nobedasti matkatarvete kauplusesse ning veetsime sääl meeldiva veerandtunni vihmariideid uudistades. Kuid kuna vihm lakkas niisama ootamatult kui algas, ja kui vihma pole, pole ka vihmariideid vaja, siis jäi kaup raha vastu vahetamata ning seadsime sammud Miranda hiid-ostukeskuse poole, kus varustasime end järgmiseks nädalaks vajalike toiduainetega. Arve.... noh, seda me igaks petteks väga pikalt ei imetlenud.
Maikel Tsäksonist. Pärast suurt tiiru Woolworth´i toidukaupluses (midagi Eesti Selveri vai Rimi keti sarnast) jäi kassa ees silma selline mõistatus:

Sidni tagatänav näeb aga välja selline:

Tänase päeva järel on meil peas sellised mõtted ja küsimused:

• Austraallased, miks te nii imelikku inglise keelt räägite?
• Külastame Bunningsi ehitus- ja aiatarvete keti, Austraalia postiteenistuse ja JobsInRetaili ja veel mõne ettevõtte kodulehti
• Kas maikel tsäkson suri ise või oli tal abilisi?
• Kookaburrad on ägedad!
• Vihm ei ole nii äge, kui see sind kätte saab.
• GPS päästab maailma! (õigemini meid maailma käest)
• Me armastame oma kena kodumaad, aga Austraalia on ikka ka äge.

Ahjaa, pangakaardid tulid ka kohale, kus nüüd läheb alles tarbimiseks...

Kohtumiseni tulevikus! Seniks lehvalehva.

Turismus

5. juuli. Nagu õigetele turistidele kohane, käisime meiegi nillimas kohalikke vaatamisväärsusi. Selle nimel ei olnud suuremaks vaevaks marssida 7 km Cronullast kapten Koogi randumispaika (Captain Cook's Landing Place) ja pärast tagasi. Keskmisel pildil näete valaskala hingamas, tema sabaliputus jäi kahjuks kaadrist välja. Minu kui tuntud merebioloogi hinnangul oli tegemist küürvaalaga (keegi õnneks ei näe ja kontrollida ka ei saa :P ). Lisaks näete veel kome isendit liigist Homo Sapiens Sapiens ja ... veel mingid loomad...

Tore päev Sindis

Ja nüüd soovitus veinisõpradele...

Kuna selgus, et mina ei saa oma kauni hansapanga kaardiga vist mujal maksta kui ainult alkoholipoes, siis otsustati, et toitun kuni kohaliku pangakaardi saamiseni veinist. Reede õhtul tegime väikese filmiõhtu ja veiniõhtu. Neile, kes arvavad, et siin on KÕIK kallis, siis väike võrdlus: päikesekuivatatud tomatid 675gr 6 AUD (Eestis maksab imepisike purk juba 50 kr); 4L kohalik pakivein 14 AUD. Kusjuures vein on väga joodav ja oluliselt parem, kui samas hinnaklassis Eestis müüdavad odavad lauaveinid. Igatahes pean niimoodi toitudes siin veel viis päeva vastu pidama kuniks saabub kohalik pangakaart ja ma saan taas saia ja juustu poest kätte :)


Kristi

Oh My God! We All Gonna Die!

30. juuni. Hommik leidis meid kohaliku aja järgi kell kaheksa üüratus ja ilusas ja väga puhtas Pekingi lennujaamas. Loomulikult pelgasid hiinlased seagrippi ning üleväsinud ja päikesestpõletatud Põhja-Eurooplasi käis mitu ametnikku oma udupeene termomeetriga sihtimas, kuid lõpuks pääsesime siiski karantiinist, saime kümme templit paberitüki pääle ja astusime Hiina Rahvavabariiki.
Bürokraatia, hurraaa! Täitke sama paberit palun kolm korda, seletage, et te tahate vaid ühest lennukist teise jõuda, ja seda inimestele, kelle inglise keel on sama arusaamatu kui nende emakeel. Käekiri aga veel kohutavam. Pärast kahetunnist väravate vahel orienteerumist, rongisõitu ning mööda erinevaid koridore sibamist jõudsime siiski enamvähem probleemideta kohta, kust järgmine tiivuline meid Shanghaisse viima pidi.
Enne lahkumist pidime aga kindlasti hiina rooga mekkima ning seda me ka tegime! Nuudliroog maitses suuuuuuuurepärane! Ja hinnad olid maruodavad! Suur kausitäis 18 jüääni eest, ja vahetuskurss meie rahasse on ligikaudu 1,8.
"Du ju spiik ingliss?" "Ai niid tu nõu vat du ju niid" "Du ju spiik ingliss?" "Du ju spiik ingliss?" suutis meie pärimise pääle, kas lennujaamas ka postkaarte müüakse, vastata infoleti näitsik, ise seejuures uhkusest särades. Jätke meelde: hiinlaste arvates on postkaardid mõttetu soga ja neid tuleb sääl otsida tikutulega, ja tõenäoliselt ei leia te neid ka siis.

Vahemäng, laulge kaasa:
I like Chinese, I like Chinese
They only get up to Your knees
but yet they're lucky and happy
and ready to please (Monty Python)

Kuna me pidime oma lennukit ootama ca. 8 tundi, siis püüdsime vahepeal ka pisut lennujaamas magada, mis Kristil ka kenasti välja tuli, minul aga mitte. Igatahes sattusime lennuki lahkumise hetkel õiges kohas olema ja kahetunnine õhureis viis meid troopiliselt niiskesse ja lämbesse Shanghaisse, kus taevast kallas tihedat paduvihma ja riided niiskusid sekundite jooksul. Ideaalplaani järgi oleks me pidanud selles lennujaamas veetma ca. tund aega, korraks lennukist lahkuma, mingisuguse bürokraatialäbu läbima ning seejärel sama lennukiga edasi vudima.
"Flight ca-175 is delayed" teatati paraku meile siis, kui me oleks pidanud pisitasa lennukisse naasma hakkama. Õnneks suutis minu kaasaskantav "aken maailma" Hiinamaa sumedast õhust püüda Internetiühenduse ning veetsime mõned tunnid Shanghai lennujaama vaibastatud põrandal pikutades ja kodumaiste kaasaelajatega suheldes. "Teknikal problems, meibi" oli kogu info mida meile lennu viibimise kohta anti. Lõpuks otsustas Hiina Õhk meid majutada Changhai Inn nimelisse hotelli, mille dush ja voodid tundusid taevalike kingitustena. Paraku ei jätkunud und kauaks, sest kolm tundi hiljem pakiti meid hotellist kokku ja suunati läbi bürokraatia-kadalipu taaskord lennukile. Hüvasti, Hiina! Võib-olla tulen kunagi pikemaks!
Kristi aga oli üsna õnnelik, et ta Hiinast minema viidi. Näiteks Pekingist õhku tõustes ja hiinamaa kohal lennates oli all näha ainult kultuuristatud maad ja maju...sadade kilomeetrite kaupa.
10 tundi Shanghaist Sydneysse lennata on kohutav vahemaa. See oli esimene kord, kus lennukitoit maitses hästi ning ka topsid said puhtaks lakutud.

1. juuli. Austraalia. kodune tunne on pärast Hiina kisa-kära kerge tekkima. Jah, lennujaam ei ole sama puhas ja klanitud kui Pekingis või Shanghais, aga vähemasti ei keeldu ametnikud suhtlemast ning kisa-kära lihtsalt pole. Lennujaamast Cronullasse kulgesime Risto soovituse järgi taksoga, 50 AUD ots. Jõudsime kohale, astusime korterisse ja paus...

Päris-post

29. juuni Esimene rivistus kell 10:30 Pärnus, Kaubamajaka parklas. KristiKristi rõõmustas maasikamüüjaid ja noolis neilt kolm karpi suurepäraseid maasikmarju ning pärast lootusetut ketsiotsingut ja meie liikuri toitmist pliivaba Neste pruulisega Pärnu linnas keerasime Lennuki vööri kummivilina saatel Riia poole.
"There's a starman waiting in the sky..." laulis David Bowie ja päike küttis Eestimaad. Miks lähevad Eestis alati ilmad ilusaks siis kui ma ära lähen? Mr. Murphyl on selle kohta kindlasti oma seletus.
Lätlased on kavalad, Ruhnut nad ei saanud, kilusid ka mitte, aga Eesti tuult nabistavad hoolega, leidsime läbi rohtukasvava piiripunkti veeredes ja nende piiriäärseid tuulegeneraatoreid silmitsedes.

Pärast piiri olime sunnitud peatuma ning oma laevukese keret pisut käepäraste vahenditega parendama, sest see vaeseke püüdis oma tagaratast alt närida. Loomulikult kohtasime seejuures ka Läti naist, kuid tema kallal oli aeg ja inflatsioon juba oma töö teinud ning veetluse kaasa viinud. Teeveerest leitud Läti raha nägi ka kohutavalt õnnetu välja, nii et otsustasim ta endaga üten võtta ja tallegi Austraaliat näidata. Pärast pikki dispuute F. Zappa muusika üle ning mitmete orienteerumisülesannete lahendamist jõudsime lõpuks palavusest kurnatutena Riia linna lennujaamapoolsesse serva, kus einetasime paganteabmisnimelises pitsarestoranis.
Riia lennujaamast pole palju rääkida. Ilus, konkreetne, lihtsasti orienteerutav... Igatahes pärast tsekk-inni ja pagasiga hüvastijättu võisime end juba rahumeeli 17:40 Helsinki lennukisse pakkida. Arvake, kuskohast see lennuk üle lendas? Õige! Viipasime veel viimast korda kogu kenale, päikeses kümblevale Eestimaale ja juba lõppeski me reisi lühim etapp.
Vantaa lennujaamas sujus taaskord kõik nii nagu tarvis ning pisut enne kella kaheksat astusime ametlikult aastaks Euroopa Liidu piiridest välja. Pekingi lendu oodates kõlas meie kõrvu esmakordselt mandarinikeelne jutuvada. Kas inimese pikkuse ja lärmakuse kohta on ka mingi reegel? Et mida lühem on inimene, seda lärmakam ta on või midagi sellist? Kui ei, siis nimetage see Tarmo reegliks :) Nii, sotsiaalteadustesse panus antud.
Väidetavalt pidada lennureis inimesed rõõmsamaks tegema. Kaheksa tundi pisikeses istmes istuda igatahes mind väga ei rõõmustanud, hoolimata sellest, et lennuki meelelahtutussüsteem püüdis olukorda talutavamaks muuta. Lennukis pakutavad eined pole kunagi midagi meeliülendavat olnud, kuid seekordsed muki kakit meenutavad saiakesed ja täiesti maitsetu spinatiomlett olid klass omaette. Samas tuleb kohvikeetjatele au anda, see rüübe oli täiesti hää, kuum ja kange, nagu vaja.
Pekingi lennujaama jõudes tegi Kristi kiire kalkulatsiooni ja leidis, et ta olla lausa 6 tundi magada saanud, kuid karm tõde ütleb, et Helsingi ja Pekingi vahel on ajavahe 5 tundi, seega... arvutusülesanne, kaua Kristi tegelikult magas? Vastused saatke kommentaaridesse, õigesti vastanute vahel loosime välja meie suurima lugupidamise!