5A!!!

Selle nädala esmaspäeval avastasime enda postkastidest rõõmusõnumi: Austraalia kodakondsus- ja migratsioniamet otsustas anda meile loa soovi korral aastajagu veel Punasel Mandril viibida. Tõenäoliselt tervet aastat siin siiski ei veeda, sest väike koduigatsuse-uss uuristab juba pikemat aega rännutahte tüve. Enne tagasirändamist püüame aga veel pisut turistida ja tööd teha, et kodumaale naastes kohe käppa imema ei peaks hakkama.

Hetkel vuramegi tasapisi Perthi poole, sest Perthi külje all ootab meid viljakasvatusfarm, kuhu otsiti traktorijuhte. Meie, vanad traktoristid, muidugi lähme ja külvame-väetame-pestitsiiditame. Töö saamise lugu on taaskord erandlik, nimelt see koht tuli ise meieni. Meie riputasime kuulutuselehte gumtree.com.au oma teate ning paari päeva pärast kopsaski kirjakasti huvitundvas toonis kirjake, millele me ka vastasime ning täna lõunal ka helistasime. Vastas Sanny, saksa päritolu perenaine, kes oli meist päris huvitet, rääkisime asjaolud läbi, keksisime traktorijuhtimisoskusega ning nii mõõdabki Karihiir juba viiendat korda Victoria magistraali. Ahjaa, palju jahedam on sääl kah, päeval 27, öösel 7 kraadi üle nulli.
Mis vahepääl toimunud on? Käisime Darwinis pitsat söömas ja kohvi joomas (Mirjam, ei ole selles kohas Darwini parim pitsa kus me seltsis käisime, hoopis sadakond meetrit edasi, Itaalia restoranis!) Säält edasi viis rännutee läbi niiskusest paksu ja lämbe öö Lichtfeldi rahvuspargi poole, kuhu jõudsime paar tunnikest enne südaööd. telk püsti, söök kõhtu, uni silma.
Järgmisel hommikul käisime magnet-termiite imetlemas ja praktiliselt pool päeva hõljusime Edith Fallsi looduslikes kivibasseinides. Vesi oli läbipaistev, rohekassinine, päike kükitas pilve taga ning basseinipõhjas, 3-4 meetri sügavuses veiklesid kaotatud asjad, pisut prügi ja läikivad kivid. P.S. Ärge minge fotoaparaadiga koos ujuma! Ei, meie pildikarp elab veel, lihtsalt olime tunnistajateks ühe supleja meelehärmile, kui ta pärast ilusat vettehüpet avastas, et tasku on raske (jah, neil on siin TASKUTEGA ujumispüksid...) ja säält väljavõetud kaamerakene ainult veel õnnetult siples.
Hiljem käisime veel Florence joa all, see aga oli väga rahvastatud ning pärast lüheldast sulberdamist suundusime mööda troopilise vihmametsa rada tagasi autoparklasse, kohates teel veel pisikest varanuse perekonda kuuluvat loomakest. Õhtuks otsustasime üle kaeda Katherine-st paarsada kilomeetrit eemal asuva kuumaveeallika. Jõudsime sinna lähedusse õhtul, peaaegu pimedas ning laagriplatsini pidime sõitma ca. 9 km pinnaseteed. Kuna päeval oli omajagu vihma sadanud, siis vahetas Karihiir päris põhjalikult oma värvi, võttes selga kaitsevärvi punase kasuka. Õnneks meie kusagile kinni ei jäänud (hehh, Eestis on kevaditi külavaheteed viis korda hullemad :-D )ning pärast telgipüstitust ja kiiret einestamist korraldasime kultuuriõhtu, st. vaatasime paljukiidetud ja kõiki Austraalia mõeldavaid ning mõeldamatuid poekesi täitvat filmi Avatar.
Filmiarvustus. Paraku ei saanud me nautida seda filmi ei 3D ega hiidekraanilt, seetõttu seda külge väga kirjeldada ei saa. Üldmulje poolest vägagi tüüpiline hollivuudikas, muinasjutufilm. Humanoidid olid küll sinised ja pikad, kuid käitusid üldjoontes samamoodi nagu suvalise äksjonfilmi kangelased-antikangelased. Teadlastest head, pahad ja hoolimatud ärikad ja sõjardid, etteaimatav süzee. Vaesed kannatajad pärismaalased, kellele "valge mees" peab õpetama, kuidas ja mida teha. Läbiv teema? "Kuidas mees endale jalad alla saab." Njah, siinsed aborigeenid on euroopaliku kultuuri suhtes rohkem tulnukad kui sinised mehed planeedilt ".......". Teisalt, kui vaataja ei saa end kangelasega suhtestada, siis pole vist lootustki filmi edule. Ja suhtestamise eelduseks on mõistmine, sarnased väärtushinnangud. Seega, eduka filmi tulnukas ei tohigi vist väga tulnukas olla. Siniseid unenägusid!
Eilse päeva ja õhtu laisutasime Katherines ning täna hommikul, pärast varude täiendamist, Karihiirele uue peegli, esi-ja tagatule ning mõningate iluasjade (bensiinipaagi luuk, tagaluugi plastserv) ostmist seadsimegi end teele. Loomulikult ei saanud seegi kord Victoria jõe teemajas peatumata-einestamata ning kui kõik hästi läeb, jõuame täna veel Lääne-Austraaliasse. Postituskoht: Timber Creek, ca. 200 km enne Lääne-Austraalia piiri.

Jääb seljataha farm, taas läeme reisuleeee!

Viktooria jõe teemaja, külm õlu, kaks burksi ja laupäeva pärastlõuna. Selline on tänane idüll. Hommikul alustasime teistpoolt Timber Creeki (jutt on siis Victoria magistraalist) ja käisime Victoria jõest paaris kohas kala nõutamas. Kalade õnneks edutult. Ahjaa, õuemurus röögivad haraklõokesed (vabandust, linnuspetsialistid, minu meelevaldse linnunimeloome pärast!).
Victoria teemajast oleme me juba neljat' korda möödunud, kõiksepealt Pullijõele minnes, siis Pullijõelt Darwinisse vurades, seejärel Kununurra poole rallides ja viimane, tänane kord, Katherine-i minnes. Loodetavasti sõidame sama teed veel viiendatki korda, sest Põhjaterritooriumilt Lääne-Austraaliasse tavalise autoga muud teed pidi ei saagi.
Vahepeal oleme aktiivselt turisteerinud, Mirjamile ja Antile auto ostnud ja pisut-pisut ka tööd otsinud.
Alustuseks vudis Karihiir joonelt Pullijõelt Darwinisse, teel kohtasime juba eelnevas postituses mainitud dingosid ja metsistunud eesleid.

Austraaliasse on ohtrasti igasugu võõrliike sisse toodud, millest nüüd püütakse lahti saada. Esmalt meenuvad jänesed, küülikud, kodusead, eeslid, veised, rebased, suhkrurookärnkonnad ja lisaks veel ohjeldamatul hulgal taimeliike. Lisaks on veel Euroopast sisse toodud hulk linnuliike.

Meie meisterplaani järgi püüdsime aidata noortel reisikaaslastel rattad alla saada (kas siis Darwinist või mujalt) ja siis edasi vaadata, kuidas, kas ja kuhu liikuda. Darwinis kohtusime Jamesiga (noormees, kellega tutvusime Pullijõel), kes soovitas heita pilgu seljakotirändurite hosteliseinale. Säält valisime välja kaks Ford Falconi müügikuulutust ning loomulikult otsustasime, hoolimata mõningasest õllesisaldusest veres, mõlemad sõidukid kohe üle vaadata. Esimene Karihiire vend seisis hostel Melaleuca hoovil, selle omanikeks kolm saksa noormeest ning esmasel vaatlusel (ööhämaras, väiksed õlled sees) tundus massin meeldivalt heas korras ja puhas. Aga! Kõik pakkumised tuleb üle vaadata! Helistasime teise massina omanikele, kes kohe rõõmsasti autot näitamas. Taaskord sakslased, seekord kaks näitsikut. Auto oli paraku räpane ja vigane ning ilmselt minevikus ka avarii teinud, seega pärast taskulambiga auto all ja peal ronimist ning möönmist, et neiud pole auto õlivahetusvajadusest kuulnudki, jalutasime tagasi kõrtsu ja leidsime, et hommik on õhtust targem ja "tegeleme esimese massinaga homme edasi".
Järgmine keskpäev leidiski meid proovisõidult ning pärast väikest kauplemist langes auto hind 2500 AUD pealt 2200 dollarini ning käed said löödud. Auto sünniaasta siis vastavalt mõnevõrra uuem kui Karihiir, 1996, kuid ega vigadeta olnud seegi. Kesklukk tegi diskot, st. nupud käisid sekundilise intervalliga üles-alla, kuid uksed siiski lukustusid. Lisaks hakkas üks roolivõimendi küljes asuv andur õli lekkima ning üks esimestest piduriketastest soovib pikemas perspektiivis samuti vahetust.

Üks Kristi sai tänaval krokodilli käest nõelata.

Üldiselt olid Anti ja Mirjam oma uue, ratastel koduga rahul ning järgmisel päeval pärast varude soetamist võttis meie seltskond, kuhu lisandus ka James oma ländkruiseriga, suuna Kakadu rahvusparki, et sääl lõbusasti aega veeta ning kala püüda. Kuna Kakadu on suuur märgala, kus vihmaperiood äsja lõppes, siis olid osad teed veel suletud (pool meetrit vett tee peal ja teised põhjused), kuid hoolimata sellest õnnestus Kristil näha mitmeid uusi linnuliike (muuseas, tal on nüüd uuem ja edevam binokkel!), James püüdis kõigi kõhurõõmuks piiraka kala ning teisedki said pisut kala väljatirimise rõõmu tunda.
Kalastustehnikaid on erinevaid.Ärge küsige, mis sordist need kalad kõik on, me oleme laisaks jäänud. Ainult Jamesi püütud kala teame, ei ole Kuno Rajasalu, saratoga on.

Ahjaa, soolaveekroksi nägime ka. Ja veemadu.

Pärast Kakadud viis meid me tee taaskord Katherine-i, kust James ida poole, Cairnsi suunas liikuma pidi hakkama. Tundelised hüvastijätud kõrtsulauas, seltsis samal puhkealal ööbimine, ning 9. mai hommikul vurasime taas Victoria magistraali pidi Kununurra suunas, kuhu jõudes pidime taas teise Eesti ekipaaziga kohtuma.
Ca. 150 km pääle Katherine-i leidsime teeveerent aga üsna nukra vaatepildi: valge ja näkase välimusega Ford Econovan (mis on tegelt miski Mazda), mille põhja alla piilus mureliku olekuga noormees ja mille ümber jalutamas kusagilt aasiast (hiljem selgus, et Koreast) pärit neiu. Kuna Austraalias on vahemaad suured ja nendel maanteedel liiklus hõre, pidasime kinni, et uurida, kas ja mis mureks. Lähemal uurimisel leidsime, et see 1986!!! aastal ehitatud ja belgia noormehe sõnul 7000!!!!!!!!! AUD maksnud matkabussikese plokikaane tihend on katski. Kohe nii katski, et käivitamisel puhus too kogu veesärgi tühjaks. Mis sääl's ikka, pakkusime noortele küüti esimese asustatud punktini, ca. 20-30 km kaugusel asuvasse Victoria jõe teemajja, kus nad saaks oma remondiabi-ettevõttele helistada (NRMA), et need tuleks ja noored hädast päästaks. Nemad läksid helistama, meie einestama.
Kümne minuti pärast selgus, et kaugeim maa, kuhu NRMA tasuta autot pukseerima tuleb, on 32 km linnast. Saja viiekümne kilomeetri kauguselt auto äratoomise eest küsitakse aga 700 dollarit. Vot sulle siis kindlustunnet.
Seega: ärge kunagi usaldage automüüjaid ja nende ilusat juttu, kui masin näeb juba kole ja räbal välja, siis see suure tõenäosusega ka on. Kui teil oma usaldusväärset mehhaanikut võtta pole, siis olge ostuga väga ettevaatlik. Igasugused Roadside Assistance ettevõtted on tulundusettevõtted ja nagu selle juhtumi puhul näete, pole nendega sõlmitud lepinguist suures Austraalias eriti kasu. Mida uuem auto, seda parem! Hoiduge vanadest matkabussidest!
Jätsime õnnetud bussiomanikud koos mõningate soovitustega teemajja (sõitku bussiga Katherine-i või Darwinisse ja unustagu see buss, kaubelgu enda auto mõne teemajas peatuva tühja veoauto peale, palugu mõnel maasturiomanikul oma autot pukseerida jms) ning suundusime edasi läände.
Enne Kununurrat (eestipäraselt Kananurmet) peatusime veel Lääne-Austraalia ja Põhjaterritooriumi piiripunktis, kus uuriti, ega meil juhuslikult puur- ja juurvilju elik siis mett, seemneid vms. kaasas pole. Neil on nimelt Lääne-Austraalias naljakas karantiin, üle piiri eelloetletud asju ei lubata. Meil muidugi polnud neid makadaamiaid, mida me pea neli kuud oma autos kaasa olime tassinud, ja nii smugeldasime need Läände.
Enne Kananurme põikasime veel kiiresti Argyle järve äärde ning otsustasime, et sinna läheme järgmisel päeval tagasi. Argyle järv on üks maailma suurimaid tehisjärvi ja Austraalia suurim. Järve täitva Ordi jõe veeren kalastades kohtusime lõpuks üsna piraka mageveekroksiga.




Mõistke-mõistke, kes on see, kas putukas või inime?

Meie reisikaaslased Mirjam ja Anti, kellele me pärandasime oma ustava telgi Franki.

Ah et miks me ikkagi tagasi Katherine suunas liigume? Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime lõpuks elektroonselt oma teise aasta viisataotluse esitada. Peale seda kui viisa avaldus täidetud, maks tasutud, avastas elektrooniline süsteem, et ohhoo!, peame minema tervisekontrolli tegema. Lähim koht selleks on aga Darwin.
P.S. Victoria magistraalil võib öösiti sõitmine olla eluohtlik, sest teel jalutavad suured valged lehmad.

Veere taaskord juturatas, plõksi kallis pildikarpi...

Tere kõik kallid eestimaised blogilugejad! Nüüdseks on Kristi Pullijõe kokanoa ja pudrukulbi igaveseks nakki riputanud ning minagi vikati ja heinarullimassina vaaluvahele poetanud ning enam kui nädalajagu on meie Karihiire rataste all veerenud rännutee. Aga veel enne, kui saate taas rännujuttu lugeda, haaran ma oma põllutööst väsinud käppade vahele looreha ja rehitsen kokku mõned lood Pullijõe talust, õpetuseks noortele ja lustlugemiseks vanadele.

Vabanduseks ja seletuseks meie reisikirja mittetäienemise kohta peame ütlema, et interneedus käis Pullijõel vist postilennukiga ning kõigile seda miskipärast ei jätkunudki.
Vahepääl toimus sääl nii mõndagi, möödusid munadepühad, tehti heina, võeti virnaviisi külalisi vasta, mürati lehmadega ning remonteeriti aeda.
Meie väikese rahvakillu osakaal tõusis lõpuks Pullijõe farmis peale Anti saabumist ühe neljandikuni, s.o. neli kuueteistkümnest püsielanikust. Anti on Mirjami poiss-sõber, kes saabus Pullijõele kaks nädalat enne meie lahkumist. Jutujärjest ette tormates võin öelda, et eestluse järjepidevus Pullijõel pole mitte katkenud, sest järgmine kokk on jälle eestlane.
Nüüd siis kõigest pisut ligemalt. Siinkirjutaja peamiseks ülesandeks oli heinategu, mis siin tähendab palavas päikeselõõsas traktoriga ring-ringi haaval püstistest kõrrelistest kenade rullide produtseerimist. Pääle seda tuli kogu lehma rullbiskviidivaru tõstuki ning punase tuletõrjeauto abil lehmasorteerimisaedikute juurde suurtesse virnadesse laduda ning loota, et lehmakari neile valel ajal jaole ei pääseks. Heinateo käigus õnnestus mul vähemasti üks goanna saba jagu lühemaks lõigata, vähemasti üks vallabi rulli keerata ja igapäevaselt vähemasti kahtekümmet must-harksaba rohutirtsudega toita. Vallabid armastavad nimelt kasvavas heinas või siis heinavaaludes magamas käia ning seetõttu olen korduvalt näinud, kuidas mõni neist kohutava ehmatusega otse heinaniiduki või rullimismasina ees heinast välja kargab. Lisaks tuleb igal õhtul sadakond mitmest eri liigist vallabid värske ädala pääle toituma. Farmi ümber hulgub ka ohjeldamatul hulgal dingosid, kes end aeg-ajalt näitavad. Austraalia trappidest, brolgadest ja iibistest ei maksa rääkidagi.

Tarmo heina rullitamas.

Need linnud ongi rohutirtsumaiad harksabakullid.

Kui traktor katski läeb, tuleb kokk maastikumassinaga ja remondib ära!

Lihavõtted a'la terra Australis. Austraallaste jaoks tundub see üks tähtsamaid pühasid olevat, kus pered kokku korjatakse ja ohtra lihakärsatamise kõrvale sama ohtrasti õlut juuakse. Pullijõe külalistemajja saabus seks puhuks suuremal hulgal pererahva tuttavaid ning kogu hoov oli lihavõtete ajal nagu lennuaparaadinäitus, mille pärliks 1981. aastal toodetud Nõukogude hävitaja Jakovlev 52. Lennuk olla muuseas Lätist ostetud. Lisaks istus õuemurul kaks kiilisilmset helikopterit, üks riidest kokku lapitud pisilennuk, mis muruniiduki häält tegi, paar kahemootorilist ja kuni kakskümmend reisijat vedavat õhubussi ning mõned neljakohalised Cessnad. Kõikse rohkem lusti oli Jakovlevist, millega kõigile soovijaile lustisõitu tehti. Loomulikult ka siinkirjutajale, kes lennukisse istudes piloodile vapralt "Show me what this machine can do!" ütles. Seda piloot ka tegi. Ma jätan sõidumuljed piltide kirjeldada, võin teile vaid öelda, et enne lendu pidi taskud igasugu asjadest tühjendama ja rihmadega tuli end ikka vääga tugevasti istmesse kinni tõmmata.

Kristi saabub vigursõidult.

Tarmo läheb vigursõidule.

Siuh ja vilksti! 360 km/h...

Oioi, nüüd ajas lendur massina idiprugat!

Aiategu. Nagu ühes tõelises karjafarmis ikka, on ka siin karjaaiad, tõsi küll, väga palju suuremad kui Eestis. Seetõttu on aiaremontimine siinmail iga-aastane töö, vaja on parandada suurveekahjustusi (kilomeetrite kaupa ärakantud ja pikalilükatud aedu), vahetada välja vanaks jäänud aiaposte ning aedu võsast puhastada. Lisaks veel tuleb vanu aedu üles korjata ja uusi ehitada. Sellega tegelesid peamiselt Anti, Mike ja Kathy.

Aia-Anti lõikab traati.

Hästi tehtud aed valmistab tegijaile ohtralt rõõmu. Pildil kaevur Kati ja asjatundja Mike pärast edukat postiistutamist.

Palm võitleb palmiga ehk nii käib aialiinide puhastamine.

Vot mis juhtub vana massinaga. Sõitsime üle künka, esiotsast kostis ragin ja ühe poole vedrusid enam polnud. Võin vihjeks öelda, et sellest uhkest tungrauast abi ei olnud, ländkruiser liipas nõnnasama garaazi ja pärast vanarauahunnikus sorimist ja kolmetunnist remonteerimist taas tööle.Ta liigub siiski!

Kes teist on kuulnud hundi ulgu? Mina võin uhkelt käpa püsti tõsta ja öelda "jah!". Pullijõel äratasid meid öösiti aga mitmel korral aia taga ulguvad dingod, röhkivad vallabid ja haukuva kaku haukumine. Võin teile kinnitada, et dingo ja hundi ulgumine kõlab vägagi sarnaselt, dingo laulule peale sattuda on aga palju lihtsam kui hundi omale. Viimast korda kuulsin Austraalia metskoeri laulmas mõned päevad tagasi, ühel puhkealal ööbides. Nimelt on dingod palju nahhaalsemad ja vastupidiselt meie inimpelglikule pajuvasikale on nendega mittekohtumine peaaegu võimatu. Järgneva videojupi salvestasime juba Pullijõelt lahkudes, dingokutsikad hullasid nimelt väljasõiduteel (mäletate, see 70 km pikkune pinnasetee?).

Dingod from Tarmo on Vimeo.

Mida teha, kui sul on 300 000 aakrit maad ja mööda seda on laiali puistatud ca. 6000 veist ja vesipühvlit? Eriti, kui sul on veel soov nende veiste müügist raha teenida?
Austraallaste lahendus on lihtne: võtame helikopteri ja peletame nad aedikusse, sorteerime parajad "poisid" välja ja valmis! Helikopteriga kokkuajamine jäi taluperemehe Franzi hooleks, sorteerimisel on selliste poolmetsikute elajaloomade jaoks pisut rohkem inimjõudu tarvis. Nii suundusime 18. aprilli hommikul sorteerimisaedikutesse, kus pereproua Marlee tuletas meile veelkord meelde, kuivõrd suured ja ohtlikud need elajad olla võivad, et värava taga ei tohi kunagi seista ja et aedikutes peab alati liikuma aia läheduses, parem veel, kui käsi kogu aeg aiatoru küljes. Põhjus lihtne: kui mõni pooletonnine pull leiab, et su käitumine või lähedus ärritab teda, siis pead olema valmis oravakiirusel mööda aeda üles ronima. Sellise valmisoleku vajadust tuletasid päris mitmed pullid päeva jooksul meelde ja mõnede eriti närviliste loomade puhul pidi Marlee neile piitsaga õpetust andma. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud, ainult ühel korral jäi vana Evan ühe paarisajakilose punikuga kimpu, nii et siinkirjutaja pidi nobedasti üle aia kargama ja tolle pullihakatise kõrvupidi Evanist eemale kiskuma. Tagajärjed? Evan ei kaotanud isegi mitte oma sigaretti, ainult paar päeva hiljem, kui ta külalistega koos IPK-dega sõitmas käis, hakkas üks murtud roie valu tegema.
Sorteerimisprotsess käis sedasi: meie Mickiga ajasime portsu loomi suuremast aedikust järjest väiksemasse aedikusse (käsi pidevalt aiatoru küljes, loomulikult), viimases, kõikse väiksemas aedikus korraldas asju 14-aastane perepoeg Ben ja väikseima aediku väljalaskeväravat opereeris Marlee. Säält edasi tuli ringaedik, millest lähtus rida nummerdatud väravaid, mida sai avada aediku keskelt kõrge postamendi otsast. Marlee ütles siis, millisesse väravasse/aedikusse loom minema peab, Kathy tõmbas hooba ja Anti kamandas kõhkleva looma ringaedikust minema. Ainus kord, kui keegi aia otsast alla ei astunud, oli siis, kui aedikutest jalutasid läbi vesipühvlid. Need pooleteist-tonnised elajad on oma massi kohta ootamatult nobedad ja samavõrd metsikud.

Sorteeritavad.

Vaade ringaediku postamendi otsast. Paremal on otsustaja Marlee, kes ootab parajasti, kui suurematest aedikutest loomi ette aetakse.

Nii toimib ringaedik. Oranzis särgis lehmaajaja-Anti, postamendi otsas nukujuht Kati.

Karjasorteerimine from Tarmo on Vimeo.

2. mai oli aga meie espitsiooniliikmete viimane tööpäev selles farmis. Õhtul istusime veel viimast korda kogu töötajateseltskonnaga ümber laua, limpsisime õlle, jutustasime lugusid ja legende, vahetasime aadresse ja numbreid ja õpetasime Dave-le veel mõned väga olulised laused: "Sul on ilusad silmad!" ja "Sul on ilus tagumik!" Dave oskab lisaks sellele eesti keeles numbreid lugeda, tervitada, süüa küsida, õlut tellida, head ööd, hääd isu ja head aega soovida, tänada jne jne. Loodetavasti jätkab uus eestlasest kokk Dave-i suurepärase keelevaistu arendamist ja eesti keele õpetamist.

Puhkehetkel hoidsime vaimu virge ja mängisime kabet...

...ning malet. Mõlemal pildil on vastaseks koduõpetaja Geoff...

...kes armastab hirrmsasti Kristi tehtud ANZAC-küpsiseid...

...ja oskab neid nüüd ka ise teha. Küpsiste õpikoda päev enne meie lahkumist. Taamal juhendaja Mirjam.

Nagu näete, oli küpsistel ka teisi andunud austajaid. Teistest küpsistest Pitsu ei hoolinud, kuid Antsuküpsised läksid nagu kuumale kerisele.

Aeg-ajalt saime mõne kõne Eestist.

Juuksurisalong Austraalia pärapõrgus. Juuksuriks James, ohvriks Dave, olukorda hindavad Pitsu ja Geoff.

Mesilasenäpp, kes lendas aknasse.


Pullijõe parimad mehhaanikud Tarmo ja Dave pullipüüdjat elustamas.

Öine põõsapõlengu tulekuma. Igal aastal põletatakse sellistes farmides tuhandete hektarite kaupa metsade alustaimestikku.

Pisike draakonikutsikas metsavaheteelt. Suurest peast jooksevad need väga nobedasti, kuid seda oli väga lihtne püüda.

Kindlasti kripeldab teie keelel küsimus: miks me ei jäänud Pullijõe tallu terveks hooajaks, nagu mõnes varasemas postituses kirjutasime? Põhjus lihtne: kõik pole alati nii, nagu alguses lubatakse-räägitakse. Tihtipeale juhtus, et koka tööpäevad venisid kümnetunnisteks, tööd tuli teha mitu nädalat järjepanu ilma puhkepäevadeta ja kõige tipuks palgati majahoidjaks intrigant ja nuhk Marg, kes püüdis kõigi töötajatega käituda nagu väike füürer. Tema arsenali kuulus avalikult laimamine, pereproua Marlee juures valetamas ja sorkimas käimine, enda tehtud põrssatempude teiste kaela veeretamine ja muud sarnased võtted. Lisaks käitus ta ka külalistega ebameeldivallt ja ebaviisakalt. Kristi proovis temaga hästi läbi saada, püüdis ignoreerida, püüdis temaga rääkida ja röökida, aga kõik jäi tulutuks.
Kuna tädike oli seniilne, poolkurt ja lisaks ka peretuttav, siis loomulikult ühegi lihtsureliku hammas tema peale ei hakanud ja nii otsustasimegi võtta Anti ja Mirjami oma paati ja 3. mai hommikul lahkuda. Peagi lahkub säält ka koduõpetaja Geoffrey (ta oli meie lahkumise pärast ikka väga õnnetu) ning mõni teinegi on lahkumisplaane heietanud.
Lisaks kõigele tundsime väga puudust ka lubatud internetiühendusest, ladusast suhtlemisest tööandjaga ja inimlikust suhtumisest. Näituseks ei öelnud peremees Franz lahkumishommikul meile isegi "tere hommikust!". Muu töökollektiiv oli aga väga tore ja Geoffist, Kathyst, Dave-ist, Evanist, Mike-ist ja Phyllisest oli päris kahju lahkuda.
Peagi saate lugeda ka meie uusi reisilugusid Kakadu rahvuspargist Darwinist ja Kananurmest, seniks aga lehvalehva!