Startisime hommikul pool kümme New Englandi rahvuspargist plaaniga suunduda 65 km eemal asuvasse Dorrigosse. Plaani tõkestas teeveerde pandud märk, mis viitas Katedraalikivi rahvuspargile. Otseloomulikult ei suutnud me vastu panna kiusatusele minna vaatama, mis see va Katedraalikivi on. Vudisime siis otsekohe matkarajale, kaasas fotokas, kolm liitrit vett, karp küpsiseid ja rännutahe.
Dorrigosse jõudmise hetkel (pisut enne kella nelja) hakati infokeskust sulgema ning kuna väsimus oli kõikehõlmav, siis tankisime end hoopis Pilvepiiri kohvikus suurepäraste kaputsiinodega ning otsustasime vihmametsa rada järgmisel päeval külastada.
Ööbimiskohaks sai Never Never puhkeala, kus kohtusime esmakordselt Austraalias ameeriklastega ja kaanidega. Ameeriklased olid nagu ameeriklased ikka, aga kaanid olid oikui aktiivsed, elutsesid vihmamärjas teekõdus ning püüdsid end möödujate külge haakida. Paarikilomeetrise matka jooksul õnnestus meil kahepääle kokku korjata neli-viis erinevas suuruses isendit.
Siinkohal väike videojäljend eelmainitud kuivamaakaanidest:
Achtung! Achtung! Kaanid teel! from Tarmo on Vimeo.
P.S. Meie Karihiire margiks on nüüdsest Peugeord:
1 kommentaari:
kaunid vereimejad need kaanid
Postita kommentaar