Asjade seisust, tehnikast ja ilmast.

Hoihopsti ja valleraa! Käes on suur suvi ja nagu näete, pole meil bloginduse hapukurgihooajale kohaselt kirjutada muust kui autoremondist, viljavõtust ja töökangelastest.
Täna, viimasel oktoobrikuu päeval, algas pärast vihmapüha (nädala alguses sadas kaks päeva siukest vihma, et oioioi) taaskord hoogne viljakoristustöö. Hoolimata sellest oli meil Kristiga tegevuseks mittemidagi ning seetõttu otsustasime võtta käsile oma neljarattalise sõbra.
Päev varem vahetas meie pardamehhaanik Karihiire roolivarda otsa (avastades seejuures, et alumised käändtelje liigendid tahaks ka vahetamist) ning tegi pidurite "vilistamise" välja arstimiseks tagasilla piduriklotsidega Karlssonit (teate küll, kuidas Karlsson vanaema nõudmisel sokke vahetas...). Samaaegselt toimetas meie ilutegija Kristi aerosoolvärviga ning pilt sai kohe kaunim.
Aga aitab tagasivaatest eilsesse, pöörakem pilgud tänasesse.

Kõiksepäält puhus Kristi remondipäeva avatuks

Esialgne plaan oli lihtne: eemaldada vägisi vastu maad vajuda tahtev põrkeraud (maitea, miks nad seda nii nimetavad, rauda oli selles autokaunistuses ainult poltide jagu), remonteerida selle kinnitusi ja kruvida see tagasi automobiili külge.

Keerasime stange otsi kinnihoidvad poldid-nöörid lahti...

...kogusime mõned koeproovid...

...ja määrasime selle alusel liigiks Acanthiza chrysorrhoa. Uus liik Kristi loendisse, muuseas.

Tegelikkuses juhtus aga nii, et nüüd on meie Fjodoril kängururaud. Diskreetne ja peidetud küll, aga ikka päris raud ja puha. See mõte tekkis poollagunenud põrkeraua õnnetut seisu takseerides ning avastusest, et oih, siia on pooleteist tollise toru ruum jäetud. Mõeldud-tehtud. Otsisime pika jupi toru, keerasime selle otsad kenaste kumeraks ja paigutasime ta põrkeraua sisse peitu, nii et otsad ulatusid pisut tugevamatest kinnituskohtadest mõnevõrra üle.
Igatahes sai tulemus palju parem, parem kui varem, stange ei võbise ega ähvarda oma teed minna ning ehk jääb mõne metsaelajaga kogemata kokku sattudes Karihiire radiaatorikomplekt terveks. Muuseas, alloleval pildil näete te auto mootori jahutusradiaatorist vaid servakesi, see suur radikas selle ees tegeleb nimelt sõitjateruumi mõnusal temperatuuril hoidmisega.

Näotu Karihiir

"Ohhoo, sellesse õnarusse mahub ju pooleteisttolline toru sisse!"

Nii, jupid olemas, asume tegutsema...

Teen tähtsat nägu ja teesklen, et oskan tööriistu kasutada. Vaadake, kui osavasti ma selle toru juba oma kohale sokutanud olen ;-)

Nüüd võib radikas taas rahus vett endas pidada, hüpaku teele kasvõi sada kängurut!

Viimane lihv. Esiplaanil jahutusvedelik, taamal jahutusvedelik.

Oo Tallinn, Sinu kuulsus ulatub ka siiamaile!

Table d'hôte ehk toidunurgake

Nagu pealkirigi ütleb, siis meil toitusid menüüst ei valita. Küll algus oli raske ja vaevaline. Kui ikka ei tea mis ühe või teise paki sees on ja rahaga väga laiutada ei saa, siis on üsna raske midagi peale pannikartulite või makaronide valmis ehitada. Coomalah farmi kolides paranes aga meie rahaline olukord täiesti märgatavalt ning alates sellest ajast oleme heas toitumuses. Tahaksingi teile pisut tutvustada siinseid toiduaineid, mida oleme kasutanud ja kummutada väite, et mujal maailmas ei leidu sama maitsvaid asju, millega oleme kodumaal harjunud. Tõsi ta on, ahjukartulite ja kiluvõileiva vastu ei saa siin vist miski, kuid tänase poetuuri tulemusena on meil jälle kaks rukkileiba sügavkülmas. Jajah, lugesite õigesti - rukkileiba ja pealegi veel põrandaleiba. Reisu algusnädalatel kostitasime end 1,7 dollarilise svammsaiaga, kuid nüüd ei annaks seda isegi Taksile mitte. Meie ostukorvi mahuvad näiteks hapukoor, kodujuust, cheddari juust, piim, jogurt, kanaliha, hakkliha, kartul, makaronid, riis, ohtralt puu- ja juurvilju ning palju palju muud maitsvat. Piimatooted on väga nämmad, kuid nende puhul tuleb väga hoolikalt jälgida, et tootest ei oleks kogu rasv välja võetud. Ilmselt harrastatakse seda kaalujälgimisel, kus konsumeerija tarbib harjunud koguse aga oluliselt rasvavaesemat toiduainet.
Makaronid ja riis on nagu ikka, kuid Eesti Kartulivabariigis aretatud kartulisordid on raudselt maailma parimad. Võtsin peale paari luhtunud keetmiskatset vastu otsuse edaspidi kartuleid ainult ja ainult praadida.
Küsite, palju see hästi elamine meil maksma läheb? Vastan, et laias laastus 10 dollarit inimese pihta päevas. Hetkel ei rõhu niiväga odavuse kui hoopis hääduse pääle. Kohe-kohe algava kiire viljavõtu perioodil saame ilmselt end makaronidest ja tomatikastmest jälle oimetuks süüa.
Nutikamad ostlejad oskavad siin üsna kiiresti poelettidelt leida kõik vajaliku soodsaima hinna eest. Vahel on võimalus haarata soodushindadega köögivilju, mõnikord õnnestub saada soodsamat hakkliha ja nii ikka edasi. Selline oli siis pisike ülevaade meie toidulauast, mis loodetavasti kinnitab, et skorbuut meid ei ähvarda ja nälga me ka ei sure. Jätku leiba!

Läbi kuldse viljalaine liigub lõginal kombaine...

... kesteab, ehk ka sinu sai sellelt põllult võetud sai! (Leelo Tungal, "Sul on teha mehetöö")
Nonii, tervistus taaskord! Vahepääl on olnud kiired ajad, peagi algab saagikoristus ning seetõttu on meie blogipostimised mõnevõrra hõredamaks jäänud. Eelminegi sai nii üle jala lipp lipi pääle kokku klopsitud.

Alustuseks tahaksin ma teile näpuga viibutada ja öelda, et ärge kihutage, sest kihutamine on paha ja nii võib auto ja inimesed katski minna. Siin Austraaliamaal on siukseid hulle ikka kuhjakaupa ning suurematel teedel tee aga nii, et nende eest ära hoitud saaks! Näituseks lugu sellest, kuidas sõitsime tsirka sada kilumeetrit tunnis teeda mööda (see on siin lubatud kiirus, et te teaksite) ning meie auto sappa ilmus üks mitsubitsi. Sõitis kohe nii ligidale, nagu tahaks end meite auto konksu otsa riputada. See oleks igati tubli temp, kui ta sooviks kohe-kohe mööduda (tee oli lage, oleks saanud küll), kuid selle massina juht otsustas, et nõnna on lihtsalt hää sõita. Aeg-ajalt õnnestub pikivahe tekitada mõningase ohutulevilgutamisega, seekord aga mitte. Kõikse naljakam oli aga see, et kui me otsustasime ise pikivahe luua, st. kiirendasime ca. 120 km/h juure, siis see vapper kauboi spurtis meist mööda nigu raketiga ning maandus järgmise auto sappa mõnisada meetrit eespool. Ja selliseid on siin ohtrasti. Lisaks on neil kombeks ootamatult kõrvalteedelt ette keerata või tagantsõitja ees kannapöördeid sooritada ning muidki suitsiidseid trikke teha. Aeg-ajalt saab saatus neid ikka kätte ka ning kui me laupäeva õhtul perekond Loganitele taaskord külla läksime, kuulsime kurba lookest kihutajast, kes maandus oma pisukse sõiduautoga maanteerongi iluvõres.
Aga mitte ainult see polnud meil südamel. Nädalavahes käisime ka Tilkuvat Kaljut vaatamas, mis kuivuse tõttu tilkumast keeldus ning ainult oma muljetavaldavat kaljuseina ning joa hauda demonstreeris. Muuseas, haud oli siiski vett täis, sest päike sinna alla väga tihti ei eksi. Selle ilu edastamise usaldan järgneva pildisegu hoolde.Ahjaa, vahepääl saime me endale naabri, Hollandist, Friisimaalt Austraaliamaale saabunud noormees Cornelius, kes juba kodumaal siiatuleku kokku oli leppinud ning otsemat teed pärast Sidnisse maandumist siia vuras. Cornelius on abistavaks tööjõuks viljakoristuse ajal ning tema kogemused piimafarmides töötamisel kuluvad marjaks ära.
Viljakoristus on siinse sulase (ise ta ütleb enda kohta "jackaroo", mis peaks enamvähem sulase vaste olemagi) Jake-i (eestipäraselt siis Jaak) sõnul kiire aeg, kus tööpäevad venivad kuni kahekümne tunniseks ning nädalavahetuse võib viieks-kuueks nädalaks ära unustada. Korraga on töös neli kombaini, kaks kokkuvedavat traktorit ja mõned veoautod. Eks näis, kuidas asi sujuma hakkab. Tõenäoliselt saame näha uut ja vana. Ja nüüd pildikesi tehnikahuvilistele: massinad, millega me siin mürrame. Loomulikult on neid veel ja veel, aga ega kõiki jõua üles pildistada.
Aga täna (kolmapäev, 21. oktoober) õnnestus fotoaparaadile poseerima panna üks Austraalia ohtlikuima ämblikuliigi esindaja. Kui te sellist kohtate, siis ärge igaks juhuks talle pai teha üritage. Aga nüüd siis pildid:P.S. Isegi Kristi arvas, et see näeb nunnu välja.

Sügav kaastunne teile, kallid kaasmaalased!

http://www.epl.ee/artikkel/480446

Pilliga ja pillita, ülepea ja üldsegi mitte.

Seekordne postitus ei tule pikk ja lõbus lugu vaid hoopis rida pilte ning vajalikul hulgal kommentaare sinna juurde. Oleme vahepeal püüdlikult ümbruskonnas ja kaugemalgi ringi tuustinud ning üht koma teist uut ja huvitavat näinud.
Alljärgnevalt pisike sissejuhatus Tarmo poolt meie 3.-5. oktoobril toimunud turismusele.

Mitu korda olete te maanteel näinud, kuidas eessõitja vihastab muusika pääle sedavõrd, et virutab sõidu pealt plaadi aknast välja?
Aga aitab retoorilistest küsimustest. Tegelikult pean pihtima põhjustest, miks minna tagasi Dorrigo ümbruse (New England) rahvusparkidesse. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada reede õhutl pärast tööpäeva lõpus pähe karanud uitmõttest pakkida viis vajalikku asja Karihiirde ja pöörata vöör ranniku suunas. Enne seda vahetasin viie erineva tööriista, koormarihma ja raudvaia abil Karihiire mootorimahla ning õlifiltri ning paigaldasin uue energiasalvesti, mis suudab hoida piisavalt sähmi ka puhkudeks, kui tahaks seisu ajal raadiot kuulata või kui tuled põlema ununevad. Plaan joonistatud, tegudele! Enne starti raadiost kõlas veelkord lauluviis, et enne vaja süüa meekana ja asuda teele siis... Meie meeskonna (saate aru, tinglikult) kokandusala juhataja Kristi segas oskuslikult kokku mitmeid komponente, tulemus sai hurmav. Ent nautlemiseks palju aega ei jäänud, sest katusele krabisesid esimesed ärevusttektavad vihmapiisad ning pike kõmistas taamal, lubades enamatki. Asjad kibenobedasti Fjodori vööri, Kristi rooli, Tarmo muusikat valima ja läks!

Algne idee rannikul päev või paar päikese käes lesida läks sõna otseses mõttes vett vedama, sest ilm oli vihmane. See meid aga ei heidutanud ning suurepäraste dünaamiliste planeerijatena oli meil ikkagi väärt ja huvitav aeg.






Parempoolsel pildil on sama koht pool minutit hiljem. Tegevus toimub mägedes hommikusel tunnil.


9.-11. oktoobril tutvusime üüratute Pilliga metsadega, mis välimuselt meile kohati kodumaa metsi meenutasid.