Oh My God! We All Gonna Die! Once more...

23-26 september
Nonii, nüüdseks oleme me juba niipalju radioaktiivset tolmutormi (Artikkel ERR-st) näinud, et varsti oleme mutandid valmis. Viimase pooleteise nädala jooksul käis siit neid lausa kaks tükki üle ja üht on veel oodata.
Esimesed märgid tormist tulid vanaperemehelt, kes meid päev varem sellisest võimalusest hoiatas. Sel päeval kallas ämbrite kaupa vihma ning mõte tolmust tundus väga utoopiline. Aga öösel kell kaks vaheldus hoogne vihmasadu hoplaa! tolmuga ning hommikul väga valgeks ei läinudki. Terve päeva jooksul oli taevas punakas ning hingamisel oli tunda iseäralist külavahetee lõhna. P.S. järgnev pilt on esitatud ilma töötlemata!!!
Järgmisel päeval läksime taaskord lambid sorteerima, et ikka sikud lammastest (tegelikult küll talled vanematest lammastest) eraldada ning nooremad parema toidu pääle saata. Karjamaal avastasime uue liigi, punaselg-lammas, mille mürgisuse kohta, erinevalt punaselg-ämblikust, andmed puuduvad. Igaks petteks hoidusime hammustustest. Hilisem uurimine näitas muidugi, et uraanikaevanduste aladelt lendu tõusnud punane tolm on lammaste muteerumises süüdi.
26. septembril oli aga õhus taaskord tolmu. Sellist kaunist ilma otsustasime kasutada Lightning Ridge nimelise opaalihullude songermaa külastamiseks. Tuhandete hektarite kaupa üles songitud maa ning hämune taevas andsid kokku üsna apokalüptilise mulje. Lisaks vedeles igal pool mahajäetud kaevandustehnikat ning kui igalpool mujal Austraalias on iga väiksema linnakese elanike ligikaudne arv märgitud linna nimesildile, siis Lightning Ridge sildil ilutses suur küsimärk. Linna kõige meeldivamaks featuuriks osutus aga hoopiski geotermilise arteesiavee bassein, milles ligunesime seni, kuni nahk kortsu tõmbus. Uudishimulikele pisut lugemist: http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Artesian_Basin
Ahjaa, opaale me ei leidnud. Ega otsinudki.

Elu maal

Järgnev jutuke tutvustab teile pisut siinset kirevat faunat. Känksadega oleme teid eelnevalt juba tutvustanud, kuid siin on märksa mitmekesisem elustik. Kuna oleme oma elamisega maal veel õige vähe aega olnud, siis kirjutan sellest, mis on seni meie teele ette jäänud ja millest me ka mõningad fotod oleme teinud. Hetkel on juba teine nädal, kui termomeeter näitab keskpäeval varjus üle 30 kraadi. Õnneks on seda taluda oluliselt kergem kui Eestis, kuna siinne õhuniiskus püsib kenasti 20% juures. Ühtlasi on ka teine nädal, kus putukaid on suisa mitmes kihis, eks ikka soojuse tõttu. Putukad pidada siin esinema tsüklitena, et ühel hetkel on üht liiki väga palju ja järgmisel jällegi teist. Praegu on ilmselt mingite pisikeste prussakate moodi elukate kõrghetk. Vastikud elukad, igale poole ronivad. Ei mina ega ka Tarmo pole entomoloogias kõige kõvemad käpad, kuid samas üht koma teist ikka teame ning kokku liites määrame elukad ära vähemalt seltsi tasemel.

Tüütute elukate rubriiki kuuluvad veel näiteks imepisikesed kihulased, kes trügivad tuppa hoolimata võrgust akna ees ning samuti kärbsed, kes päeval ei lase üldse rahus olla. Ei puudu tarakanid, suured tirtsud, palvetajaritsikad, hirmuäratavalt suured ämmelgad, tuhatjalad ja paljud muud putukad-mutukad.
Tarmo nägi hiljuti ära ka paljukardetud mürgise punaselg-ämbliku (Latrodectus hasselti), mis siinses äriilmas on lausa omaette bränd. Ohtu ei ole, kui mistahes asju tõstes enne sinna alla kiigata ning veel parem kui igaks juhuks ka kindad käes on. Aias sibavad ämmelgad on aga mitu-mitu korda suuremad kui Eestis ning sooja kliima tõttu palavatel päevadel kiired kui mõte. Vahel trügivad nad majja ning üks selline redutas meie siia saabudes elamu vannitoa kapis. Üldiselt hoiame kõik uksed ja aknad hoolsalt kinni ning sisse pääsevad vaid kõige pisemad mutukad. Märkimist väärivatest selgrootutest tasub kindlasti ära mainida ka suured sajajalgsed (Scolopendra cingulata) kes on umbes käelaba pikkused ning sibavad vägagi vilkalt ringi. Ilmselt on meie onni all neid päris ohtrasti, kuna ujumissilla ehituse käigus maja alt välja tõmmatud ehitusmaterjali vahel oli neid juba kaks, kuid õnneks liiguvad nad vabatahtlikult ainult pimedas. Nende teele jääda ei ole mõtet, kuna hammustus ei ole küll surmav aga pidavat päev otsa väga valus olema. Üldiselt on õhtuti õues lambivalgel õhk putukatest paks, entomofoobidel ei maksa ilmselt siiakanti oma reisi planeerida.
Peale rikkaliku putukafauna oleme tutvunud ka kõigusoojastega, mõned liigid on taas lausa ise tuppa tutvust sobitama tulnud. Esimesel hommikul siin elamus silmi lahti lüües vaatasin tõtt väikese pruuni konnaga, kellel iminapad jalgade küljes ning kes varmalt igalt poolt saab üles ronida. Tuli konn mööda tualetipoti kanalisatsioonitoru ning nii mõnelgi järgneval korral tuli mõni konnake torust tagasi lasta. Hiljuti aga vaatas tualetipotist vastu hoopis austraalia roheline puukonn (Litoria caerulea), kes ka pildil on. Seega on siin majas üsna praktiline komme hoida tualetipotil kaas peal.

Palavatel päevadel mõnulevad tee veeres poolemeetrised habedraakonid (Pogona vitticeps, pildil), kes vahel üle tee joostes auto rataste all õnnetult hukka saavad.
Kuna käes on kevad, siis pistavad juba oma nina välja ka maod. Täna (19. september) õnnestus näha päris mitut ja esimene neist ka kohe Fjodoriga ära tappa. Aga kuidas siis reageerida, kui pooleteistmeetrine madu lihtsalt nähtamatuna teel lebab, nagu mingi puuvari? Nüüd vähemalt teame selle asjaoluga arvestada, et need pikksabad ärganud on.

Ja olemegi oma zooloogilise ülevaatega jõudnud püsisoojaste peatükini. Neist tuleb siinkohal juttu lindudest, kuna peale känksade, küülikute ja rebaste ning öösiti ringi lendlevate nahkhiirte pole me siin rohkem imetajaid kohanud.
Nagu te teate, siis elame tiigi kaldal ning kõigist meie maja akendest avaneb kaunis vesine vaade. Siin toituvad ja pesitsevad liigid on kenasti üles tähendatud ning mõningad dokumenteeritud fotodena, millest siinkohal pisike valik teilegi. Sidinat-sädinat, kräuksumist ja huilgeid on kuulda varahommikust hilisõhtuni.

Euroopa, Ameerika, Eestraaliaa...

Tere taas, siin Tarmo ja Kristi maakera kuklapoolelt. Esiteks peame vabandama eelneva lause eksitavuse pärast, sest Austraalia ei jää Eesti suhtes sugugi täpselt teisele poole Maad. Hoopis Havai saared võiks sellele tiitlile pretendeerida. Aga sinna paraku meid reis ei vii. Hoolimata sellest võib aga saavutatuga rahule jääda, sest Austraalia on niisama kah tore kohake.
Tänase päeva puhul töötasime välja kaks uut loosungit ehk lipukirja, mida võiksime uhkelt kasutada, esimest võite lugeda sissekande pealkirjast ja see peab õhutama rahvastevahelist sõprust, teine kõlab: Igale austraallasele oma eestlane! Selle viimase paikapidavuse kohta on siit naabrusest juba ohtrasti tõendeid kogutud, enne meid olid naabertalus resideerumas juba kaks eesti päritolu noormeest ja paar päeva tagasi saabus teise naaberfarmi veel kolm samast maanukast rändama asunud poissi. Täna (17. september) käisime viimatimainitud väidet ka kontrollimas. Nii see oligi, kohale jõudes paitas tuttavlik maarjamaa keel kõrva ning paar tunnikest saime üle pika aja taas eesti keelt suuremas ringis kui kaks inimest pruukida.

Sel kombel toimetab supelust siinse pere austraalia karjakoer Charlie. Loomulikult lammaste joogikünas.

Ei ole siin aega väikse massinaga auke maasse kratsida. Kui juba kraapamiseks läheb, siis ikka pool mäge korraga. Selle masina abiga ehitati viljahoidlaid, mis pole siin muud kui lihtsalt muust pinnast meetri jagu kõrgemale upitatud alused, kuhu siis vili pääle kuhjatakse ning kinni kaetakse.

Alates esmaspäevast tuleb Coomalah' talust välja pääsemiseks ületada vesitakistus, sest Pian Creek päästeti ülesvoolu tammi tagant valla, et jõe veeren elavad talupidajad saaksid oma veevarusid täiendada ning maad niisutada. Seda tehakse ka siin talus, usin suur pump pumpab jõest neli ööpäeva vett veehoidlasse, et seda siis hiljem kasutada. Sellist voolavat jõge võib siin näha veel pea kaks nädalat.

Saage tuttavaks, siinse pere teine koer, Taks (tal on mingi nimi ka, aga ma ei suutnud seda meelde jätta) voolama päästetud Pian Creekis end päevapalavuse eest varjamas.

Oleme siin

View My Saved Places in a larger map

Sae kaljusid

Kuna 10. september osutus töövabaks päevaks, siis külastasime Narrabrisse tööriideid ostma minnes (siin nimelt on enamus poode nädalavahes kinni) ka Sawn Rocks nimelist basaltkristallidest moodustunud ligi 40 meetri kõrgust vaatamisväärsust. Tegemist on vulkaanilise moodustisega, aeglaselt jahtunud laavas on tuhandete aastate jooksul jõudnud tekkida kuni poolemeetrise läbimõõduga ja meetrite pikkused viietahulised hiidkristallid. Pärast erosiooni mõjutusi on need kristallid kenasti nähtavale tulnud ning neid käiakse nüüd kaugelt ja lähedalt kaemas. Lisaks sellele külastasime riigimetsa ja eksisime vana maantee pääle, mis GPS-i andmetel peaks veel täies elujõus olema, kuid mis ilmselt juba paar aastat teisest kohast jooksnud on.
Hää küll, nüüd siis pilte ka.

Jaht Austraalia moodi

Laupäeva (5. september) õhtul oli meil kena võimalus tutvuda Austraalia jahi eripäradega. Hoolimata sellest, et sõitsime lihtsalt kaasa, oli see elamus omaette. Coomalah tööline Jake käib enda sõnul igal õhtul jahil, vintpüssi hoiab dziibi armatuuril ja suur karp padrunitega samuti käeulatuses. Asi tegelikult lihtsamast lihtne, kuna Jake vudib kogu aeg farmi valdustes ringi, siis ikka juhtub mõni elukas talle teele.
Lindpriid on siin sead, rebased ja küülikud ehk siis kahjurid nagu nad siin kutsuvad. Lubade alusel võivat lasta känksasid aga huvitav, kes siin kontrollib...ümberringi tuhanded hektarid inimtühja maastikku, mis kuulub nimetet farmile. Ka känksad luges Jake kahjuriteks ja mitte üks kärbes ei köhi.
Küsimuse peale, et kas ta mõne uluki lihast ka süüa valmistab kirtsutas Jake hoolega nina. Känksa liha haiseb ja on parasiite täis, emu liha on liiga rasvane, sea liha öäkk... :) seega jäetakse kõik laskmispaika või heal juhul antakse koertele. Känksa liha eksporditakse Austraaliast muidugi ka delikatessi nime all kõvasti Venemaale ja Saksamaale. Mine sa tea, ehk tegelikult sünnib süüagi aga lihtsalt aussi pirtsutamised. Ahjaa, küülikud vist ikka pistetakse potti.
Jaht ise käib aga õhtuti ja öösiti ja prozektori valgel. Dziibi katusel on võimas valgusallikas, mida liigutades kammitakse maastik läbi. Ons kuskil silmad hiilgamas - tuld. Jooksev rebane peatatakse vilega ja jälle - tuld. Tuld antakse muidugimõista autost ning selleks puhuks on dziibi ukse külge ehitatud ekstra püssitoed. Kui põldudelt ära sõitsime ja metsikumale maastikule sisenesime, kus torkivad põõsad nabani ulatuvad mõtlesin, et ega isegi ei roniks autost välja. Pealegi algab varsti aega, kus ussikesed ronivad talikorteritest välja ja siis ei kutsu üldse kuskil suvalises kohas talluma. Tuld andis Jake küll kõvasti aga pihta ei saand kordagi, tundub selline kärsitu lahmimine olevat.
Igastahes kilkas Jake, et on järgmisel nädalal üksi kodus ja seega saab ohjeldamatult jahil käia. Eks liitu meiegi temaga, kui tööst aega üle jääb.

Musta pori näkku

5. september

Tere kallid eestimaised kaasaelajad! Ei, me pole hiidpandade rünnaku ohvriks langenud ega ka omadega täiesti põhja käinud. Oleme lihtsalt kohas, kus jutelda saab vaid tavatelefoni pidi ning Interneeduski pole kuigi kättesaadav. Levib küll Telstra NextG võrk (espetsiaalselt Ausside jaoks väljamõeldet teknoloogia), kuid selleks peab sobiliku telefooni ostema. Tavaline GSM jättis meid maha ca. 150 km tagasi, st. linnas nimega Narrabri.
Aga nüüd siis kõigest pikemalt. Alustama peaks sellest, kuidas me jõudsime kahekümnendal augustil Narrabrisse ja astusime sisse kodutarvete poodi, ostmaks gaasiballoone meie pliidikestele. Leidsime need ladusalt üles ning asutasime end vaikselt kassa poole, kui meid kõnetas Võtmeisik nr 1, poe saaliteenindaja (hiljem selgus, et poeomaniku naine ja raamatupidaja pr. Karen Logan), kes vestluse käigus uuris, kust me pärit oleme ja muudki. Lisaks soovitas ta vaadata läheduses asuvat vulkaanilist moodustist ja kiigata turismiinfopunkti. Meeldivad suhtlusaktid igal sammul. Igatahes tormas see proua meile pärast järgi ning kutsus meid järgmiseks õhtuks (reede) õhtusöögile "if you have some time". Ja aega meil ju ometi on :).
Õhtuks jõudsime 1200 m merepinnast kõrgemale Mt. Kaputa rahvuspargi puhkealale. Oh mis luksus, soe vesi, dush, puhtad tualetid ja seltsiks paar seitsmekümnendates jutukat aussi, kes olid juba jõudnud esimesed õlledki lahti nööpida. Igatahes järgnes tavapärasele toitumisrituaalile (känksade toidu pealt peletamine jms) lõkkeõhtu pajatuste ja heietustega. Järgmisel hommikul viisime Eesti lipu Kaputari mäe kõrgemasse tippu (1510 m) ning loomulikult pidime lõunastamiseks valima Yullunida nimelise mäekese, milleni viis (mõne meie matkagrupi liikme hinnangul) maailma kõige raskem matkarada (raja pikkus 2 km, edasi-tagasi siis ca. 4 km, tõus 890-1225 m merepinnast). 2 km 1,5 tunniga... Pärast seda kasutasime veelkord Rahvuspargi suurepäraseid pesemisvõimalusi ning õhtusöögist unistades vudisime pisitasa linna tagasi.

Õhtusöök väikse veini ning vestlusega oli tore ning meie suureks üllatuseks paigutati meid veel õhtul puhaste linade vahele ka. Pärast hommikusööki otsustas pereisa Tim, et helistab paarile tuttavale farmerile ning nii juhtuski, et paar tundi hiljem pöörasime Fjodori vööri Läände, Cryoni poole, kaasas perekond Loganite parimad soovid ja nende koduaiast korjatud mandariinid, et jõuda kahe tunni pärast Pian Creeki tee veeres asuvasse farmi. Thank You Tim and Karen, for the wonderful time!

Coomalah (must pori!!!) on koha nimeks, kuhu me lõppeks maandusime. Pereproua Auralee (kanadalanna!) võttis meid rõõmsasti vastu ning sokutas meile ühe tööliste elamu väikese tiigi veeren. Esimesed kaks päeva möödusid koristades, koristades, koristades, sest eelmine elanik oli kohutavalt suitsetanud ja mitte eriti tihti puhtusele mõelnud.
Tõeline farmitöö algas teisipäevast. Kuna hetkel vili ja vill alles kasvavad, siis on meie peamisteks ülesanneteks koristamine ja korrastamine, lisaks veel mõningad tööd lammaste kallal, näiteks vahepeal söötmine ja kokkukorjamine.
Lambatööd on need kõikse toredamad, võtad aga mootorratta ja vudid mööda 5x5 km karjamaad ringi ning jooksutad lambad sinna kuhu tarvis. Ainus häda on pimedaks jäänud lammastega, need ei tea, kuhu ja kuidas minna, ning talledega, kes omapäi kaotavad täiesti pea. Lisaks nendele tegemistele koristab Kristi hoolega ning teeb aiatöid ja Tarmo remonteerib tehnikat ning mööblit. Vot selline olustikupildike siis.
Nüüd veel pisut mustast porist. Seda on siin peidetud kujul kooohutavalt palju ning rünnakule asub ta alles vihmade saabudes. Siis kleebib ta end kõigile ja kõigele külge, muutes autorattad poole suuremateks, nii et sõiduautoga siit suurele teele pääsemine on surnult sündinud plaan. Ahjaa, üle õue hiilides saavad jalatsitallad iga sammuga sentimeetri jagu paksemaks ning raskemaks ja raskemaks... Säh sulle musta pori näkku.
Lähimasse linna, nimega Walgett, läheb Coomalah'st ca. 50 km pinnaseteed, ning kaks päeva pärast vihma näeb see just selline välja.

Vihma sajab siin õnneks (kahjuks?) üsna harva, aga see-eest kui sadama hakkab, siis ikka korralikult. Nii, et kaks kuni neli nädalat saab kodust välja vaid paadiga või suurte traktorimürakatega ja süüa tuuakse helikopteriga. Ja lambad tuleb kõrgematesse kohtadesse ajada. Kõrgemaid kohti teab aga siinkandis vanaperemees Rex, kes on kogu oma 81 aastat siin elanud ning on näinud nii mõndagi suuremat üleujutust. Üleujutused tulevad siia kolmel kombel: kas mööda Pian Creek'i (jõgi, mis läheb majast mööda), kohaliku suure paduvihmaga või siis suure piirkondliku vihmaga. Viimane oli siin veebruarikuus ning tavaliselt tulevad need üsna oma suva järgi. Mõnikord iga aasta, siis jälle peavad mitu aastat vahet. Tavaliselt pidada kahe uputuse vahel olema 3-4 aastat.
Loomulikult pole me jätnud hooletusse oma misjooni, õppida tundma Austraaliamaa silmapaistvamaid rahvamajanduse saavutusi. Pildil näete Austraalia raadioteleskoopi, mis koosneb neljast suurest antennist ning uurib ilmaruumist tulevat kiirgust raadiolainete spektris.