Saage tuttavaks: Fjodor Karihiir.

Neljas katse autot leida viis meid kokku Betsyga, suure ja ilusa valge Ford Falconiga, aastast 1995, ja tema toredate, taanlastest omanikega. Betsy jäi meile aga paraku hinna poolest kättesaamatuks, sest autole polnud midagi ette heita ja nii ilusas korras liikuri hinda ei lubanud hing tingima hakatagi.
Fjodor Karihiir on meie isikliku Australokulguri nimi. Saime selle toredatelt juudi noortelt, kellega me teisipäeval kohtusime ja loomulikult ka korralikult kauplesime ning hinna omale meelepäraseks meelitasime. Avi ja Inbar olid selle Fordiga juba korra Austraaliale tiiru pääle teinud ja loodetavasti peab see üüratu automobiil ka meie reisi kenasti vastu. Esmamuljed?
Neljaliitrine mootor on ikka üüratu, teeb vägagi maskuliinset häält ning liigutab meie vastsoetatud kinnisvara kindlalt ning kiiresti edasi.
Pidurite asemel on paigaldatud vist ankur, auto peatub hoolimata oma suurest massist (tühjalt 1,5 tonni) üllatavalt kiiresti.
Kere. Telk osutub ilmselt liigseks, sest me mahume autosse kahekesi lahedasti laiutama ning minu pikad jalad mahuvad kenasti rooli alla ära.
Loomulikult on meie ratastega hütil töötav konditsioneer ning eelmised omanikud jätsid meile ka hää autoraadio, mida saab rüperaaliga ühendada, autokülmiku ja paar suurepärast väli-gaasipliiti. Samuti ei pea me muretsema aseme pärast ning vajalikku pudipadi on autos veelgi.
Aga kuna üks pilt on jutukam kui üks sõna (või kuidagi niiviisi öeldakse vist), siis:

Nagu näete, on meil koristustööd juba täies hoos.

See pilt peaks mõneti auto suurust kirjeldama. Proovige Honda Tsiivikusse nii istuda ;-)

Väike piduritrossi pingutus....

"Oo, see näeb võimas välja!" arvas Kristi selle vaatepildi pääle. Ega vist millegi udupeenema ja nõrgemaga ei julgekski Austraalia kõrbeid tuulama minna.