30. juuni. Hommik leidis meid kohaliku aja järgi kell kaheksa üüratus ja ilusas ja väga puhtas Pekingi lennujaamas. Loomulikult pelgasid hiinlased seagrippi ning üleväsinud ja päikesestpõletatud Põhja-Eurooplasi käis mitu ametnikku oma udupeene termomeetriga sihtimas, kuid lõpuks pääsesime siiski karantiinist, saime kümme templit paberitüki pääle ja astusime Hiina Rahvavabariiki.
Bürokraatia, hurraaa! Täitke sama paberit palun kolm korda, seletage, et te tahate vaid ühest lennukist teise jõuda, ja seda inimestele, kelle inglise keel on sama arusaamatu kui nende emakeel. Käekiri aga veel kohutavam. Pärast kahetunnist väravate vahel orienteerumist, rongisõitu ning mööda erinevaid koridore sibamist jõudsime siiski enamvähem probleemideta kohta, kust järgmine tiivuline meid Shanghaisse viima pidi.
Enne lahkumist pidime aga kindlasti hiina rooga mekkima ning seda me ka tegime! Nuudliroog maitses suuuuuuuurepärane! Ja hinnad olid maruodavad! Suur kausitäis 18 jüääni eest, ja vahetuskurss meie rahasse on ligikaudu 1,8.
"Du ju spiik ingliss?" "Ai niid tu nõu vat du ju niid" "Du ju spiik ingliss?" "Du ju spiik ingliss?" suutis meie pärimise pääle, kas lennujaamas ka postkaarte müüakse, vastata infoleti näitsik, ise seejuures uhkusest särades. Jätke meelde: hiinlaste arvates on postkaardid mõttetu soga ja neid tuleb sääl otsida tikutulega, ja tõenäoliselt ei leia te neid ka siis.
Vahemäng, laulge kaasa:
I like Chinese, I like Chinese
They only get up to Your knees
but yet they're lucky and happy
and ready to please (Monty Python)
Kuna me pidime oma lennukit ootama ca. 8 tundi, siis püüdsime vahepeal ka pisut lennujaamas magada, mis Kristil ka kenasti välja tuli, minul aga mitte. Igatahes sattusime lennuki lahkumise hetkel õiges kohas olema ja kahetunnine õhureis viis meid troopiliselt niiskesse ja lämbesse Shanghaisse, kus taevast kallas tihedat paduvihma ja riided niiskusid sekundite jooksul. Ideaalplaani järgi oleks me pidanud selles lennujaamas veetma ca. tund aega, korraks lennukist lahkuma, mingisuguse bürokraatialäbu läbima ning seejärel sama lennukiga edasi vudima.
"Flight ca-175 is delayed" teatati paraku meile siis, kui me oleks pidanud pisitasa lennukisse naasma hakkama. Õnneks suutis minu kaasaskantav "aken maailma" Hiinamaa sumedast õhust püüda Internetiühenduse ning veetsime mõned tunnid Shanghai lennujaama vaibastatud põrandal pikutades ja kodumaiste kaasaelajatega suheldes. "Teknikal problems, meibi" oli kogu info mida meile lennu viibimise kohta anti. Lõpuks otsustas Hiina Õhk meid majutada Changhai Inn nimelisse hotelli, mille dush ja voodid tundusid taevalike kingitustena. Paraku ei jätkunud und kauaks, sest kolm tundi hiljem pakiti meid hotellist kokku ja suunati läbi bürokraatia-kadalipu taaskord lennukile. Hüvasti, Hiina! Võib-olla tulen kunagi pikemaks!
Kristi aga oli üsna õnnelik, et ta Hiinast minema viidi. Näiteks Pekingist õhku tõustes ja hiinamaa kohal lennates oli all näha ainult kultuuristatud maad ja maju...sadade kilomeetrite kaupa.
10 tundi Shanghaist Sydneysse lennata on kohutav vahemaa. See oli esimene kord, kus lennukitoit maitses hästi ning ka topsid said puhtaks lakutud.
1. juuli. Austraalia. kodune tunne on pärast Hiina kisa-kära kerge tekkima. Jah, lennujaam ei ole sama puhas ja klanitud kui Pekingis või Shanghais, aga vähemasti ei keeldu ametnikud suhtlemast ning kisa-kära lihtsalt pole. Lennujaamast Cronullasse kulgesime Risto soovituse järgi taksoga, 50 AUD ots. Jõudsime kohale, astusime korterisse ja paus...
Bürokraatia, hurraaa! Täitke sama paberit palun kolm korda, seletage, et te tahate vaid ühest lennukist teise jõuda, ja seda inimestele, kelle inglise keel on sama arusaamatu kui nende emakeel. Käekiri aga veel kohutavam. Pärast kahetunnist väravate vahel orienteerumist, rongisõitu ning mööda erinevaid koridore sibamist jõudsime siiski enamvähem probleemideta kohta, kust järgmine tiivuline meid Shanghaisse viima pidi.
Enne lahkumist pidime aga kindlasti hiina rooga mekkima ning seda me ka tegime! Nuudliroog maitses suuuuuuuurepärane! Ja hinnad olid maruodavad! Suur kausitäis 18 jüääni eest, ja vahetuskurss meie rahasse on ligikaudu 1,8.
"Du ju spiik ingliss?" "Ai niid tu nõu vat du ju niid" "Du ju spiik ingliss?" "Du ju spiik ingliss?" suutis meie pärimise pääle, kas lennujaamas ka postkaarte müüakse, vastata infoleti näitsik, ise seejuures uhkusest särades. Jätke meelde: hiinlaste arvates on postkaardid mõttetu soga ja neid tuleb sääl otsida tikutulega, ja tõenäoliselt ei leia te neid ka siis.
Vahemäng, laulge kaasa:
I like Chinese, I like Chinese
They only get up to Your knees
but yet they're lucky and happy
and ready to please (Monty Python)
Kuna me pidime oma lennukit ootama ca. 8 tundi, siis püüdsime vahepeal ka pisut lennujaamas magada, mis Kristil ka kenasti välja tuli, minul aga mitte. Igatahes sattusime lennuki lahkumise hetkel õiges kohas olema ja kahetunnine õhureis viis meid troopiliselt niiskesse ja lämbesse Shanghaisse, kus taevast kallas tihedat paduvihma ja riided niiskusid sekundite jooksul. Ideaalplaani järgi oleks me pidanud selles lennujaamas veetma ca. tund aega, korraks lennukist lahkuma, mingisuguse bürokraatialäbu läbima ning seejärel sama lennukiga edasi vudima.
"Flight ca-175 is delayed" teatati paraku meile siis, kui me oleks pidanud pisitasa lennukisse naasma hakkama. Õnneks suutis minu kaasaskantav "aken maailma" Hiinamaa sumedast õhust püüda Internetiühenduse ning veetsime mõned tunnid Shanghai lennujaama vaibastatud põrandal pikutades ja kodumaiste kaasaelajatega suheldes. "Teknikal problems, meibi" oli kogu info mida meile lennu viibimise kohta anti. Lõpuks otsustas Hiina Õhk meid majutada Changhai Inn nimelisse hotelli, mille dush ja voodid tundusid taevalike kingitustena. Paraku ei jätkunud und kauaks, sest kolm tundi hiljem pakiti meid hotellist kokku ja suunati läbi bürokraatia-kadalipu taaskord lennukile. Hüvasti, Hiina! Võib-olla tulen kunagi pikemaks!
Kristi aga oli üsna õnnelik, et ta Hiinast minema viidi. Näiteks Pekingist õhku tõustes ja hiinamaa kohal lennates oli all näha ainult kultuuristatud maad ja maju...sadade kilomeetrite kaupa.
10 tundi Shanghaist Sydneysse lennata on kohutav vahemaa. See oli esimene kord, kus lennukitoit maitses hästi ning ka topsid said puhtaks lakutud.
1. juuli. Austraalia. kodune tunne on pärast Hiina kisa-kära kerge tekkima. Jah, lennujaam ei ole sama puhas ja klanitud kui Pekingis või Shanghais, aga vähemasti ei keeldu ametnikud suhtlemast ning kisa-kära lihtsalt pole. Lennujaamast Cronullasse kulgesime Risto soovituse järgi taksoga, 50 AUD ots. Jõudsime kohale, astusime korterisse ja paus...
8 kommentaari:
Nonii, 24h puudus et oleks teid tiadmata kadunuks kuulutanud.
Äge lennuk - roosa ja lillekestega :).
No ju ta ikka 0 tundi magas??:D
Priit, proovi uuesti. Auhind välja loosimata veel.
No pagan... kas siis 12? Soome ja Hiina vahe vist oli 6h ühelevõiteiselepoole...
Ahsoo, ununes... see roosa lennuk- väga nummi:S
Eestlase loogika ütleb, et 6 tundi magas.. lihtsalt ajatsoon nihkus 5 tunni jagu. Aga kui võtta arvesse seda ajatsoonide kräppi, siis tuleb minu arvestuste kohaselt 11 tundi. Õige? Vale?
Raisk, me peame auhinnatordi nii ju ise kahepeale pintsli pistma! Vastake aga!
Postita kommentaar