29. juuni Esimene rivistus kell 10:30 Pärnus, Kaubamajaka parklas. KristiKristi rõõmustas maasikamüüjaid ja noolis neilt kolm karpi suurepäraseid maasikmarju ning pärast lootusetut ketsiotsingut ja meie liikuri toitmist pliivaba Neste pruulisega Pärnu linnas keerasime Lennuki vööri kummivilina saatel Riia poole.
"There's a starman waiting in the sky..." laulis David Bowie ja päike küttis Eestimaad. Miks lähevad Eestis alati ilmad ilusaks siis kui ma ära lähen? Mr. Murphyl on selle kohta kindlasti oma seletus.
Lätlased on kavalad, Ruhnut nad ei saanud, kilusid ka mitte, aga Eesti tuult nabistavad hoolega, leidsime läbi rohtukasvava piiripunkti veeredes ja nende piiriäärseid tuulegeneraatoreid silmitsedes.
Pärast piiri olime sunnitud peatuma ning oma laevukese keret pisut käepäraste vahenditega parendama, sest see vaeseke püüdis oma tagaratast alt närida. Loomulikult kohtasime seejuures ka Läti naist, kuid tema kallal oli aeg ja inflatsioon juba oma töö teinud ning veetluse kaasa viinud. Teeveerest leitud Läti raha nägi ka kohutavalt õnnetu välja, nii et otsustasim ta endaga üten võtta ja tallegi Austraaliat näidata. Pärast pikki dispuute F. Zappa muusika üle ning mitmete orienteerumisülesannete lahendamist jõudsime lõpuks palavusest kurnatutena Riia linna lennujaamapoolsesse serva, kus einetasime paganteabmisnimelises pitsarestoranis.
Riia lennujaamast pole palju rääkida. Ilus, konkreetne, lihtsasti orienteerutav... Igatahes pärast tsekk-inni ja pagasiga hüvastijättu võisime end juba rahumeeli 17:40 Helsinki lennukisse pakkida. Arvake, kuskohast see lennuk üle lendas? Õige! Viipasime veel viimast korda kogu kenale, päikeses kümblevale Eestimaale ja juba lõppeski me reisi lühim etapp.
Vantaa lennujaamas sujus taaskord kõik nii nagu tarvis ning pisut enne kella kaheksat astusime ametlikult aastaks Euroopa Liidu piiridest välja. Pekingi lendu oodates kõlas meie kõrvu esmakordselt mandarinikeelne jutuvada. Kas inimese pikkuse ja lärmakuse kohta on ka mingi reegel? Et mida lühem on inimene, seda lärmakam ta on või midagi sellist? Kui ei, siis nimetage see Tarmo reegliks :) Nii, sotsiaalteadustesse panus antud.
Väidetavalt pidada lennureis inimesed rõõmsamaks tegema. Kaheksa tundi pisikeses istmes istuda igatahes mind väga ei rõõmustanud, hoolimata sellest, et lennuki meelelahtutussüsteem püüdis olukorda talutavamaks muuta. Lennukis pakutavad eined pole kunagi midagi meeliülendavat olnud, kuid seekordsed muki kakit meenutavad saiakesed ja täiesti maitsetu spinatiomlett olid klass omaette. Samas tuleb kohvikeetjatele au anda, see rüübe oli täiesti hää, kuum ja kange, nagu vaja.
Pekingi lennujaama jõudes tegi Kristi kiire kalkulatsiooni ja leidis, et ta olla lausa 6 tundi magada saanud, kuid karm tõde ütleb, et Helsingi ja Pekingi vahel on ajavahe 5 tundi, seega... arvutusülesanne, kaua Kristi tegelikult magas? Vastused saatke kommentaaridesse, õigesti vastanute vahel loosime välja meie suurima lugupidamise!
"There's a starman waiting in the sky..." laulis David Bowie ja päike küttis Eestimaad. Miks lähevad Eestis alati ilmad ilusaks siis kui ma ära lähen? Mr. Murphyl on selle kohta kindlasti oma seletus.
Lätlased on kavalad, Ruhnut nad ei saanud, kilusid ka mitte, aga Eesti tuult nabistavad hoolega, leidsime läbi rohtukasvava piiripunkti veeredes ja nende piiriäärseid tuulegeneraatoreid silmitsedes.
Pärast piiri olime sunnitud peatuma ning oma laevukese keret pisut käepäraste vahenditega parendama, sest see vaeseke püüdis oma tagaratast alt närida. Loomulikult kohtasime seejuures ka Läti naist, kuid tema kallal oli aeg ja inflatsioon juba oma töö teinud ning veetluse kaasa viinud. Teeveerest leitud Läti raha nägi ka kohutavalt õnnetu välja, nii et otsustasim ta endaga üten võtta ja tallegi Austraaliat näidata. Pärast pikki dispuute F. Zappa muusika üle ning mitmete orienteerumisülesannete lahendamist jõudsime lõpuks palavusest kurnatutena Riia linna lennujaamapoolsesse serva, kus einetasime paganteabmisnimelises pitsarestoranis.
Riia lennujaamast pole palju rääkida. Ilus, konkreetne, lihtsasti orienteerutav... Igatahes pärast tsekk-inni ja pagasiga hüvastijättu võisime end juba rahumeeli 17:40 Helsinki lennukisse pakkida. Arvake, kuskohast see lennuk üle lendas? Õige! Viipasime veel viimast korda kogu kenale, päikeses kümblevale Eestimaale ja juba lõppeski me reisi lühim etapp.
Vantaa lennujaamas sujus taaskord kõik nii nagu tarvis ning pisut enne kella kaheksat astusime ametlikult aastaks Euroopa Liidu piiridest välja. Pekingi lendu oodates kõlas meie kõrvu esmakordselt mandarinikeelne jutuvada. Kas inimese pikkuse ja lärmakuse kohta on ka mingi reegel? Et mida lühem on inimene, seda lärmakam ta on või midagi sellist? Kui ei, siis nimetage see Tarmo reegliks :) Nii, sotsiaalteadustesse panus antud.
Väidetavalt pidada lennureis inimesed rõõmsamaks tegema. Kaheksa tundi pisikeses istmes istuda igatahes mind väga ei rõõmustanud, hoolimata sellest, et lennuki meelelahtutussüsteem püüdis olukorda talutavamaks muuta. Lennukis pakutavad eined pole kunagi midagi meeliülendavat olnud, kuid seekordsed muki kakit meenutavad saiakesed ja täiesti maitsetu spinatiomlett olid klass omaette. Samas tuleb kohvikeetjatele au anda, see rüübe oli täiesti hää, kuum ja kange, nagu vaja.
Pekingi lennujaama jõudes tegi Kristi kiire kalkulatsiooni ja leidis, et ta olla lausa 6 tundi magada saanud, kuid karm tõde ütleb, et Helsingi ja Pekingi vahel on ajavahe 5 tundi, seega... arvutusülesanne, kaua Kristi tegelikult magas? Vastused saatke kommentaaridesse, õigesti vastanute vahel loosime välja meie suurima lugupidamise!
0 kommentaari:
Postita kommentaar