Niiii sinised!

Tere taas, kallid blogivaatajad!
Eile oli jälle loodusturismi päev. Eks see ole ju loomulik, Kristi käis seda lausa koolis õppimas ja nii me oskamegi loodust kõikseparemini turistida. Sihiks Mäed Sinised, mida kohalikud kutsuvad Blue Mountains. Sinna on ehitatud uhke rahvuspark, mida siis inimesed kaugelt ja lähedalt kaemas käivad.
Sinimäed ise on tohutu settekivimite (peamiselt erinevate ajastute liivakivi, mis vaheldub aeg-ajalt kivisöe lademetega) platoo, mille kõrgeim punkt ulatub 1190 m üle merepinna ja mille erosioon aja jooksul omapärasteks tuulest lihvitud jäänuk-kaljudeks tükeldanud on, millest tuntuimad on vast Kolm Õde.
Vastupidiselt levinud müüdile ei tule mägede sinine vine mitte eukalüptiaurudest vaid hoopis ultraviolettkiirguse hajumisest atmosfääri madalamates kihtides. Lugege sellest fenomenist lähemalt siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Mie_theory .
Meie käisime mäestikku piilumas Katoomba poolt, mis asub ca. 100 km Sydneyst läänes ja saime visata pilgu Lõuna-Sinimägede servale.

Katoomba asub lipukese juures, sinine nool on meie lähtekoht Cronulla (aitäh, Garmin!)

Loomulikult käisime ja kiikasime kõiksepäält neid kolme õde, mida kõik kiitsivad, aga neid oli kaemas kaks kihti Jaapani turiste ja seetõttu võtsime jalge alla kenasti sillutatud matkaraja, mis viis mööda kuru serva ühe kauni vaate juurest teise, veel kaunima juurde, ja nii tund aega järjest.
Ilm meenutas eestimaist sügist, päike kuldas puulatvu ja parajalt jahe oli ka. Kui Kristi seljakotist veel porgandi ka haaras ning me seda ragistades edasi vantsisime, varvas teeporis lirtsumas, kangastus me ajusoppides Eestimaa kartulivõtujärgne vananaiste suvi.


Kiire turistiring läbi, pöörasime oma Karihiire vööri tundmatumatele radadele ning oh seda rõõmu, kui Tarmo leidis kruusatee! Ja see tee oli vuramist väärt. Tee meenutas halvimaid Ida-Virumaa metsasihte, lisaks sellele laskus see vahepääl järsult allapoole, et siis kolmesaja meetri jooksul sada meetrit kõrgemale tõusta, ja vaated... Kõrgeim punkt, mille saavutasime, ulatus 1000 meetrini merepinnast. Kaugemale minemast keelas meid värav.

Kaarti vaadates leidsime, et olime jõudnud Glenraphaeli mäkke.(aitähh veelkord, Garmin!)

Fjodor Karihiir tõestas end täieliselt Austraalia väärilisena ning vedas meid poolenisti äravoolanud ning sügavate aukudega teed pidi kenasti mäkke ja pärast alla tagasi ka. Sellistel teedel ei tundunud neljaliitrine mootor sugugi liialdusena.

Tagasitulles tegime rõõmu ühele Katoomba (ülla-ülla) hiina restoranile.
Windsor Place Katoomba kõrvaltänavas. Kas kellelgi on veel kahtlust, et Austraalia on Suurbritannia osa?

Pärast Katoombast lahkumist väsis autojuht Tarmo ära. "Vasakule! Vasakule!" pidid Risto ja Kristi vähemasti ühe korra hõiskama, sest väsimuses võtsid võimust Eestimaa liikluses hästitöötanud refleksid, mis paraku siin annavad vigase tulemuse. Eks näis, kuidas ma Eestisse tagasitulles sõitma hakkan :-P. Vahetasime Ristoga kohad ning Sidnisse sõitsin ma kaardilugeja positsioonil.