Nonii, selleks, et Sidnist maale saada, on soovituslik endale rattad alla saada.
Esmane vaatlus tuvastas kaht:
Esimene katse. Pisitasa Caringbahist kodu poole vantsides kohtusime Valge Autoga, nimeks Mitsubissi, millele kenasti valge pliiatsiga pääle joonistatud telefoninumber ja hind- 2750.- Lisaks veel loomulikult õlitatud kummid, enamvähem limpsitud kere ja tagaspidi kruditud spidomeeter. Mis sääl's ikka, mõtlesime, vaatame, kuidas käib automüümise kunst Austraalia moodi. Valisin numbri, omanik lubas poole tunni jooksul saabuda.
Esimene õppetund: Austraalias võib pooltund kesta esmastel andmetel kuni 50 minutit. Vähemasti helistavad nad iga vähekese aja tagant ja ütlevad, et on "just around the corner". Lohutav :) . Siis tuli Kauboi, viisakas nagu austraallased ikka, rääkis midagi väga kiiresti ja arusaamatult ja oli nõus avama automobiili luugid.
Esimene pilk mootoriruumi ei olnud just julgustav. Mootor oli pealt äsja pestud, seest sogane, rihmad õlised, ja kui uskuda mehe sõnu "I did the last service yesterday myself", siis õliloik põhja all ei tundunud just eriti julgustav. Samuti oli esiosas märke sellest, et massin oli teise omasugusega lähedast kontakti sobitanud. Kui me seepääle nina kirtsutasime ja teatasime, et tahaks autoga ikka teise Austraalia otsa ka jõuda, teatas mees loomulikult, et see ongi "just the right car for you". Õli kohta teatas, et see on "surplus oil" ehk siis liigne õli, mis nii välja tuli :P . Me kõik muidugi uskusime teda. Tore raamat on teenindusraamat. Esimesed kolm aastat "You see, all services done", siis läks pilt hõredamaks, "... all the MAIN services done". Enne proovisõitu võtsime jutuks veel hinna... mis langes kõigepäält ca. 200 AUD, paarsada meetrit eemal telefonis juba 750 AUD jagu... Järgmisel päeval helises mu telefon ja hind jätkas kukkumist kuni jõudis 1800 AUD-ni, kuid selleks hetkeks olime otsustanud, et üle 1500 me selle auto eest niiehknaa ei maksa ja nii pidi see õnnetu autoärikas (selgus, et ta vahendab backpackeritele liikureid) uusi ohvreid ootama asuma.
Teine katse. Õhtuses veebisurfimises leidsime järgmise potensiaalse liikuri. Volvo 240 GL, asukoht Bondi Beach. Sinna me hommikul suundusimegi. Juba telefonis tundus, et müüja on kas Indiast või kusagilt Lähis-Idast. Kohale jõudes avastasime loomulikult, et "veri guud car" oli üsna räsitud välimusega, salong kasimata ja katki... ja müüjaks vana juut (ikka päris ehtne, Iisraelist ja habemega).
Mis sääl's ikka, vaatame siis "veri guud" automobiili ka üle. Kapoti alt vaatas vastu ilmselt auto parim osa- 2,3 L Volvo tankimootor, mis lihtsalt keeldub mitte töötamast. Mootor käivitus kohe, tuksus ühtlaselt, ei suitsenud ja nägi üleüldse kobe välja, vastupidiselt autole, mille vasaku, konarliku poritiiva poolestsaati ülevärvimist püüdis mees seletada "wanted to paint the whole car, but they gave me wrong colour". Yeah, rright... Otseloomulikult olid kõik puuduvad liistud-jupid tal poja garaazis olemas ja nii edasi.
Proovisõit. Igaks petteks ma manuaalkastiga tundmatu autoga Sidni liiklusesse ise ei sööstnud vaid otsustasin auto käitumist kõrvalistmelt tajuda-aduda. Kõiksepäält rihtis vana juut taha pargitud liikuri stange ära ja siis tegi meile oma kohutavalt õõtsuva ja ärapiinatud Volvoga Bondi Beachil lõbusõitu. "You see, guud mechanics veri important, veri guud mechanics!" seletas vanapapi ja muudkui tallas masinat hullumoodi pöördesse. Kusagil tagaotsas kolises midagi, salong haises ohtrate lõhnakuuskede või mingi ropu seebi järgi. Päris kahju oli sellele jutukale vanahärrale öelda, et "we'll have to think about it".
Hinnaläbirääkimisteni me ei jõudnudki, seda asja poleks ka tasuta tahtnud (või kui, siis ainult mootorit).
Astusime autost välja, Kristi püüdis merehaigust maha suruda, luksus ja jõi ohtrasti vett, näost valge nagu Haapsalu lossi kummitus.
Hiljem turgutasime end suurepärase ja imeliku nimega kanaroogadega jaapani köögist ning paraja kangusega Caffe Latte'ga hiinlaste juurest. Miks nad Eestis Latte pähe kohviga tembitud leiget piima pakuvad?
Päev lõppes minu jaoks päikesepalavikuga, nii et vaakusin peavalu käes kuni uneni ning järgmisel päeval Mirandas tööd küttides tekkis vahepääl silme ette tore värvimäng. Aga sellest juba järgmises postituses.
Illustreerime seda pikka autojuttu pildikestega rubriigist "Autopede vanaautode maal"
P.S. Järgmises osas näete külgkorviga Tarmot!
- Austraalia ei ole Eesti, kui Eesti autode puhul on konditsioneer edev luks-asi, siis siin ilma selleta ei saa.
- Samuti oleks tore, kui auto oleks universaalkerega, kus vajadusel võimalik ööbida.
- Eelarvepiiriks määrasime 1500 AUD.
- Kindlustus (siinses keeles rego, registration...) võiks olla vähemasti 6 kuud.
Esmane vaatlus tuvastas kaht:
- aussid küsivad oma romude eest palju raha;
- autode vaatamaskäimine on ühistranspordi hindade ja suurte vahemaade tõttu kulukas.
Esimene katse. Pisitasa Caringbahist kodu poole vantsides kohtusime Valge Autoga, nimeks Mitsubissi, millele kenasti valge pliiatsiga pääle joonistatud telefoninumber ja hind- 2750.- Lisaks veel loomulikult õlitatud kummid, enamvähem limpsitud kere ja tagaspidi kruditud spidomeeter. Mis sääl's ikka, mõtlesime, vaatame, kuidas käib automüümise kunst Austraalia moodi. Valisin numbri, omanik lubas poole tunni jooksul saabuda.
Esimene õppetund: Austraalias võib pooltund kesta esmastel andmetel kuni 50 minutit. Vähemasti helistavad nad iga vähekese aja tagant ja ütlevad, et on "just around the corner". Lohutav :) . Siis tuli Kauboi, viisakas nagu austraallased ikka, rääkis midagi väga kiiresti ja arusaamatult ja oli nõus avama automobiili luugid.
Esimene pilk mootoriruumi ei olnud just julgustav. Mootor oli pealt äsja pestud, seest sogane, rihmad õlised, ja kui uskuda mehe sõnu "I did the last service yesterday myself", siis õliloik põhja all ei tundunud just eriti julgustav. Samuti oli esiosas märke sellest, et massin oli teise omasugusega lähedast kontakti sobitanud. Kui me seepääle nina kirtsutasime ja teatasime, et tahaks autoga ikka teise Austraalia otsa ka jõuda, teatas mees loomulikult, et see ongi "just the right car for you". Õli kohta teatas, et see on "surplus oil" ehk siis liigne õli, mis nii välja tuli :P . Me kõik muidugi uskusime teda. Tore raamat on teenindusraamat. Esimesed kolm aastat "You see, all services done", siis läks pilt hõredamaks, "... all the MAIN services done". Enne proovisõitu võtsime jutuks veel hinna... mis langes kõigepäält ca. 200 AUD, paarsada meetrit eemal telefonis juba 750 AUD jagu... Järgmisel päeval helises mu telefon ja hind jätkas kukkumist kuni jõudis 1800 AUD-ni, kuid selleks hetkeks olime otsustanud, et üle 1500 me selle auto eest niiehknaa ei maksa ja nii pidi see õnnetu autoärikas (selgus, et ta vahendab backpackeritele liikureid) uusi ohvreid ootama asuma.
Teine katse. Õhtuses veebisurfimises leidsime järgmise potensiaalse liikuri. Volvo 240 GL, asukoht Bondi Beach. Sinna me hommikul suundusimegi. Juba telefonis tundus, et müüja on kas Indiast või kusagilt Lähis-Idast. Kohale jõudes avastasime loomulikult, et "veri guud car" oli üsna räsitud välimusega, salong kasimata ja katki... ja müüjaks vana juut (ikka päris ehtne, Iisraelist ja habemega).
Mis sääl's ikka, vaatame siis "veri guud" automobiili ka üle. Kapoti alt vaatas vastu ilmselt auto parim osa- 2,3 L Volvo tankimootor, mis lihtsalt keeldub mitte töötamast. Mootor käivitus kohe, tuksus ühtlaselt, ei suitsenud ja nägi üleüldse kobe välja, vastupidiselt autole, mille vasaku, konarliku poritiiva poolestsaati ülevärvimist püüdis mees seletada "wanted to paint the whole car, but they gave me wrong colour". Yeah, rright... Otseloomulikult olid kõik puuduvad liistud-jupid tal poja garaazis olemas ja nii edasi.
Proovisõit. Igaks petteks ma manuaalkastiga tundmatu autoga Sidni liiklusesse ise ei sööstnud vaid otsustasin auto käitumist kõrvalistmelt tajuda-aduda. Kõiksepäält rihtis vana juut taha pargitud liikuri stange ära ja siis tegi meile oma kohutavalt õõtsuva ja ärapiinatud Volvoga Bondi Beachil lõbusõitu. "You see, guud mechanics veri important, veri guud mechanics!" seletas vanapapi ja muudkui tallas masinat hullumoodi pöördesse. Kusagil tagaotsas kolises midagi, salong haises ohtrate lõhnakuuskede või mingi ropu seebi järgi. Päris kahju oli sellele jutukale vanahärrale öelda, et "we'll have to think about it".
Hinnaläbirääkimisteni me ei jõudnudki, seda asja poleks ka tasuta tahtnud (või kui, siis ainult mootorit).
Astusime autost välja, Kristi püüdis merehaigust maha suruda, luksus ja jõi ohtrasti vett, näost valge nagu Haapsalu lossi kummitus.
Hiljem turgutasime end suurepärase ja imeliku nimega kanaroogadega jaapani köögist ning paraja kangusega Caffe Latte'ga hiinlaste juurest. Miks nad Eestis Latte pähe kohviga tembitud leiget piima pakuvad?
Päev lõppes minu jaoks päikesepalavikuga, nii et vaakusin peavalu käes kuni uneni ning järgmisel päeval Mirandas tööd küttides tekkis vahepääl silme ette tore värvimäng. Aga sellest juba järgmises postituses.
Illustreerime seda pikka autojuttu pildikestega rubriigist "Autopede vanaautode maal"
2 kommentaari:
Fotodelt näha et"autosid" Austraalias ju on. Milles siis küsimus?
Põrnika või sportautoga me maateid mõõtma ei hakka. Asi pole selles, et need meile ei meeldiks, kuid meie säästueelarve ei kannata seda välja. Kui rikkaks ja kuulsaks saame, siis ostame länkari ja õlitame rehvid ka ära...
Postita kommentaar