23-26 september
Nonii, nüüdseks oleme me juba niipalju radioaktiivset tolmutormi (Artikkel ERR-st) näinud, et varsti oleme mutandid valmis. Viimase pooleteise nädala jooksul käis siit neid lausa kaks tükki üle ja üht on veel oodata.
Esimesed märgid tormist tulid vanaperemehelt, kes meid päev varem sellisest võimalusest hoiatas. Sel päeval kallas ämbrite kaupa vihma ning mõte tolmust tundus väga utoopiline. Aga öösel kell kaks vaheldus hoogne vihmasadu hoplaa! tolmuga ning hommikul väga valgeks ei läinudki. Terve päeva jooksul oli taevas punakas ning hingamisel oli tunda iseäralist külavahetee lõhna. P.S. järgnev pilt on esitatud ilma töötlemata!!!
Järgmisel päeval läksime taaskord lambid sorteerima, et ikka sikud lammastest (tegelikult küll talled vanematest lammastest) eraldada ning nooremad parema toidu pääle saata. Karjamaal avastasime uue liigi, punaselg-lammas, mille mürgisuse kohta, erinevalt punaselg-ämblikust, andmed puuduvad. Igaks petteks hoidusime hammustustest. Hilisem uurimine näitas muidugi, et uraanikaevanduste aladelt lendu tõusnud punane tolm on lammaste muteerumises süüdi.
26. septembril oli aga õhus taaskord tolmu. Sellist kaunist ilma otsustasime kasutada Lightning Ridge nimelise opaalihullude songermaa külastamiseks. Tuhandete hektarite kaupa üles songitud maa ning hämune taevas andsid kokku üsna apokalüptilise mulje. Lisaks vedeles igal pool mahajäetud kaevandustehnikat ning kui igalpool mujal Austraalias on iga väiksema linnakese elanike ligikaudne arv märgitud linna nimesildile, siis Lightning Ridge sildil ilutses suur küsimärk. Linna kõige meeldivamaks featuuriks osutus aga hoopiski geotermilise arteesiavee bassein, milles ligunesime seni, kuni nahk kortsu tõmbus. Uudishimulikele pisut lugemist: http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Artesian_Basin
Ahjaa, opaale me ei leidnud. Ega otsinudki.
Nonii, nüüdseks oleme me juba niipalju radioaktiivset tolmutormi (Artikkel ERR-st) näinud, et varsti oleme mutandid valmis. Viimase pooleteise nädala jooksul käis siit neid lausa kaks tükki üle ja üht on veel oodata.
Esimesed märgid tormist tulid vanaperemehelt, kes meid päev varem sellisest võimalusest hoiatas. Sel päeval kallas ämbrite kaupa vihma ning mõte tolmust tundus väga utoopiline. Aga öösel kell kaks vaheldus hoogne vihmasadu hoplaa! tolmuga ning hommikul väga valgeks ei läinudki. Terve päeva jooksul oli taevas punakas ning hingamisel oli tunda iseäralist külavahetee lõhna. P.S. järgnev pilt on esitatud ilma töötlemata!!!
Järgmisel päeval läksime taaskord lambid sorteerima, et ikka sikud lammastest (tegelikult küll talled vanematest lammastest) eraldada ning nooremad parema toidu pääle saata. Karjamaal avastasime uue liigi, punaselg-lammas, mille mürgisuse kohta, erinevalt punaselg-ämblikust, andmed puuduvad. Igaks petteks hoidusime hammustustest. Hilisem uurimine näitas muidugi, et uraanikaevanduste aladelt lendu tõusnud punane tolm on lammaste muteerumises süüdi.
26. septembril oli aga õhus taaskord tolmu. Sellist kaunist ilma otsustasime kasutada Lightning Ridge nimelise opaalihullude songermaa külastamiseks. Tuhandete hektarite kaupa üles songitud maa ning hämune taevas andsid kokku üsna apokalüptilise mulje. Lisaks vedeles igal pool mahajäetud kaevandustehnikat ning kui igalpool mujal Austraalias on iga väiksema linnakese elanike ligikaudne arv märgitud linna nimesildile, siis Lightning Ridge sildil ilutses suur küsimärk. Linna kõige meeldivamaks featuuriks osutus aga hoopiski geotermilise arteesiavee bassein, milles ligunesime seni, kuni nahk kortsu tõmbus. Uudishimulikele pisut lugemist: http://en.wikipedia.org/wiki/Great_Artesian_Basin
Ahjaa, opaale me ei leidnud. Ega otsinudki.
0 kommentaari:
Postita kommentaar