Elu maal

Järgnev jutuke tutvustab teile pisut siinset kirevat faunat. Känksadega oleme teid eelnevalt juba tutvustanud, kuid siin on märksa mitmekesisem elustik. Kuna oleme oma elamisega maal veel õige vähe aega olnud, siis kirjutan sellest, mis on seni meie teele ette jäänud ja millest me ka mõningad fotod oleme teinud. Hetkel on juba teine nädal, kui termomeeter näitab keskpäeval varjus üle 30 kraadi. Õnneks on seda taluda oluliselt kergem kui Eestis, kuna siinne õhuniiskus püsib kenasti 20% juures. Ühtlasi on ka teine nädal, kus putukaid on suisa mitmes kihis, eks ikka soojuse tõttu. Putukad pidada siin esinema tsüklitena, et ühel hetkel on üht liiki väga palju ja järgmisel jällegi teist. Praegu on ilmselt mingite pisikeste prussakate moodi elukate kõrghetk. Vastikud elukad, igale poole ronivad. Ei mina ega ka Tarmo pole entomoloogias kõige kõvemad käpad, kuid samas üht koma teist ikka teame ning kokku liites määrame elukad ära vähemalt seltsi tasemel.

Tüütute elukate rubriiki kuuluvad veel näiteks imepisikesed kihulased, kes trügivad tuppa hoolimata võrgust akna ees ning samuti kärbsed, kes päeval ei lase üldse rahus olla. Ei puudu tarakanid, suured tirtsud, palvetajaritsikad, hirmuäratavalt suured ämmelgad, tuhatjalad ja paljud muud putukad-mutukad.
Tarmo nägi hiljuti ära ka paljukardetud mürgise punaselg-ämbliku (Latrodectus hasselti), mis siinses äriilmas on lausa omaette bränd. Ohtu ei ole, kui mistahes asju tõstes enne sinna alla kiigata ning veel parem kui igaks juhuks ka kindad käes on. Aias sibavad ämmelgad on aga mitu-mitu korda suuremad kui Eestis ning sooja kliima tõttu palavatel päevadel kiired kui mõte. Vahel trügivad nad majja ning üks selline redutas meie siia saabudes elamu vannitoa kapis. Üldiselt hoiame kõik uksed ja aknad hoolsalt kinni ning sisse pääsevad vaid kõige pisemad mutukad. Märkimist väärivatest selgrootutest tasub kindlasti ära mainida ka suured sajajalgsed (Scolopendra cingulata) kes on umbes käelaba pikkused ning sibavad vägagi vilkalt ringi. Ilmselt on meie onni all neid päris ohtrasti, kuna ujumissilla ehituse käigus maja alt välja tõmmatud ehitusmaterjali vahel oli neid juba kaks, kuid õnneks liiguvad nad vabatahtlikult ainult pimedas. Nende teele jääda ei ole mõtet, kuna hammustus ei ole küll surmav aga pidavat päev otsa väga valus olema. Üldiselt on õhtuti õues lambivalgel õhk putukatest paks, entomofoobidel ei maksa ilmselt siiakanti oma reisi planeerida.
Peale rikkaliku putukafauna oleme tutvunud ka kõigusoojastega, mõned liigid on taas lausa ise tuppa tutvust sobitama tulnud. Esimesel hommikul siin elamus silmi lahti lüües vaatasin tõtt väikese pruuni konnaga, kellel iminapad jalgade küljes ning kes varmalt igalt poolt saab üles ronida. Tuli konn mööda tualetipoti kanalisatsioonitoru ning nii mõnelgi järgneval korral tuli mõni konnake torust tagasi lasta. Hiljuti aga vaatas tualetipotist vastu hoopis austraalia roheline puukonn (Litoria caerulea), kes ka pildil on. Seega on siin majas üsna praktiline komme hoida tualetipotil kaas peal.

Palavatel päevadel mõnulevad tee veeres poolemeetrised habedraakonid (Pogona vitticeps, pildil), kes vahel üle tee joostes auto rataste all õnnetult hukka saavad.
Kuna käes on kevad, siis pistavad juba oma nina välja ka maod. Täna (19. september) õnnestus näha päris mitut ja esimene neist ka kohe Fjodoriga ära tappa. Aga kuidas siis reageerida, kui pooleteistmeetrine madu lihtsalt nähtamatuna teel lebab, nagu mingi puuvari? Nüüd vähemalt teame selle asjaoluga arvestada, et need pikksabad ärganud on.

Ja olemegi oma zooloogilise ülevaatega jõudnud püsisoojaste peatükini. Neist tuleb siinkohal juttu lindudest, kuna peale känksade, küülikute ja rebaste ning öösiti ringi lendlevate nahkhiirte pole me siin rohkem imetajaid kohanud.
Nagu te teate, siis elame tiigi kaldal ning kõigist meie maja akendest avaneb kaunis vesine vaade. Siin toituvad ja pesitsevad liigid on kenasti üles tähendatud ning mõningad dokumenteeritud fotodena, millest siinkohal pisike valik teilegi. Sidinat-sädinat, kräuksumist ja huilgeid on kuulda varahommikust hilisõhtuni.