Laupäeva (5. september) õhtul oli meil kena võimalus tutvuda Austraalia jahi eripäradega. Hoolimata sellest, et sõitsime lihtsalt kaasa, oli see elamus omaette. Coomalah tööline Jake käib enda sõnul igal õhtul jahil, vintpüssi hoiab dziibi armatuuril ja suur karp padrunitega samuti käeulatuses. Asi tegelikult lihtsamast lihtne, kuna Jake vudib kogu aeg farmi valdustes ringi, siis ikka juhtub mõni elukas talle teele.
Lindpriid on siin sead, rebased ja küülikud ehk siis kahjurid nagu nad siin kutsuvad. Lubade alusel võivat lasta känksasid aga huvitav, kes siin kontrollib...ümberringi tuhanded hektarid inimtühja maastikku, mis kuulub nimetet farmile. Ka känksad luges Jake kahjuriteks ja mitte üks kärbes ei köhi.
Küsimuse peale, et kas ta mõne uluki lihast ka süüa valmistab kirtsutas Jake hoolega nina. Känksa liha haiseb ja on parasiite täis, emu liha on liiga rasvane, sea liha öäkk... :) seega jäetakse kõik laskmispaika või heal juhul antakse koertele. Känksa liha eksporditakse Austraaliast muidugi ka delikatessi nime all kõvasti Venemaale ja Saksamaale. Mine sa tea, ehk tegelikult sünnib süüagi aga lihtsalt aussi pirtsutamised. Ahjaa, küülikud vist ikka pistetakse potti.
Jaht ise käib aga õhtuti ja öösiti ja prozektori valgel. Dziibi katusel on võimas valgusallikas, mida liigutades kammitakse maastik läbi. Ons kuskil silmad hiilgamas - tuld. Jooksev rebane peatatakse vilega ja jälle - tuld. Tuld antakse muidugimõista autost ning selleks puhuks on dziibi ukse külge ehitatud ekstra püssitoed. Kui põldudelt ära sõitsime ja metsikumale maastikule sisenesime, kus torkivad põõsad nabani ulatuvad mõtlesin, et ega isegi ei roniks autost välja. Pealegi algab varsti aega, kus ussikesed ronivad talikorteritest välja ja siis ei kutsu üldse kuskil suvalises kohas talluma. Tuld andis Jake küll kõvasti aga pihta ei saand kordagi, tundub selline kärsitu lahmimine olevat.
Igastahes kilkas Jake, et on järgmisel nädalal üksi kodus ja seega saab ohjeldamatult jahil käia. Eks liitu meiegi temaga, kui tööst aega üle jääb.
Lindpriid on siin sead, rebased ja küülikud ehk siis kahjurid nagu nad siin kutsuvad. Lubade alusel võivat lasta känksasid aga huvitav, kes siin kontrollib...ümberringi tuhanded hektarid inimtühja maastikku, mis kuulub nimetet farmile. Ka känksad luges Jake kahjuriteks ja mitte üks kärbes ei köhi.
Küsimuse peale, et kas ta mõne uluki lihast ka süüa valmistab kirtsutas Jake hoolega nina. Känksa liha haiseb ja on parasiite täis, emu liha on liiga rasvane, sea liha öäkk... :) seega jäetakse kõik laskmispaika või heal juhul antakse koertele. Känksa liha eksporditakse Austraaliast muidugi ka delikatessi nime all kõvasti Venemaale ja Saksamaale. Mine sa tea, ehk tegelikult sünnib süüagi aga lihtsalt aussi pirtsutamised. Ahjaa, küülikud vist ikka pistetakse potti.
Jaht ise käib aga õhtuti ja öösiti ja prozektori valgel. Dziibi katusel on võimas valgusallikas, mida liigutades kammitakse maastik läbi. Ons kuskil silmad hiilgamas - tuld. Jooksev rebane peatatakse vilega ja jälle - tuld. Tuld antakse muidugimõista autost ning selleks puhuks on dziibi ukse külge ehitatud ekstra püssitoed. Kui põldudelt ära sõitsime ja metsikumale maastikule sisenesime, kus torkivad põõsad nabani ulatuvad mõtlesin, et ega isegi ei roniks autost välja. Pealegi algab varsti aega, kus ussikesed ronivad talikorteritest välja ja siis ei kutsu üldse kuskil suvalises kohas talluma. Tuld andis Jake küll kõvasti aga pihta ei saand kordagi, tundub selline kärsitu lahmimine olevat.
Igastahes kilkas Jake, et on järgmisel nädalal üksi kodus ja seega saab ohjeldamatult jahil käia. Eks liitu meiegi temaga, kui tööst aega üle jääb.
0 kommentaari:
Postita kommentaar