Musta pori näkku

5. september

Tere kallid eestimaised kaasaelajad! Ei, me pole hiidpandade rünnaku ohvriks langenud ega ka omadega täiesti põhja käinud. Oleme lihtsalt kohas, kus jutelda saab vaid tavatelefoni pidi ning Interneeduski pole kuigi kättesaadav. Levib küll Telstra NextG võrk (espetsiaalselt Ausside jaoks väljamõeldet teknoloogia), kuid selleks peab sobiliku telefooni ostema. Tavaline GSM jättis meid maha ca. 150 km tagasi, st. linnas nimega Narrabri.
Aga nüüd siis kõigest pikemalt. Alustama peaks sellest, kuidas me jõudsime kahekümnendal augustil Narrabrisse ja astusime sisse kodutarvete poodi, ostmaks gaasiballoone meie pliidikestele. Leidsime need ladusalt üles ning asutasime end vaikselt kassa poole, kui meid kõnetas Võtmeisik nr 1, poe saaliteenindaja (hiljem selgus, et poeomaniku naine ja raamatupidaja pr. Karen Logan), kes vestluse käigus uuris, kust me pärit oleme ja muudki. Lisaks soovitas ta vaadata läheduses asuvat vulkaanilist moodustist ja kiigata turismiinfopunkti. Meeldivad suhtlusaktid igal sammul. Igatahes tormas see proua meile pärast järgi ning kutsus meid järgmiseks õhtuks (reede) õhtusöögile "if you have some time". Ja aega meil ju ometi on :).
Õhtuks jõudsime 1200 m merepinnast kõrgemale Mt. Kaputa rahvuspargi puhkealale. Oh mis luksus, soe vesi, dush, puhtad tualetid ja seltsiks paar seitsmekümnendates jutukat aussi, kes olid juba jõudnud esimesed õlledki lahti nööpida. Igatahes järgnes tavapärasele toitumisrituaalile (känksade toidu pealt peletamine jms) lõkkeõhtu pajatuste ja heietustega. Järgmisel hommikul viisime Eesti lipu Kaputari mäe kõrgemasse tippu (1510 m) ning loomulikult pidime lõunastamiseks valima Yullunida nimelise mäekese, milleni viis (mõne meie matkagrupi liikme hinnangul) maailma kõige raskem matkarada (raja pikkus 2 km, edasi-tagasi siis ca. 4 km, tõus 890-1225 m merepinnast). 2 km 1,5 tunniga... Pärast seda kasutasime veelkord Rahvuspargi suurepäraseid pesemisvõimalusi ning õhtusöögist unistades vudisime pisitasa linna tagasi.

Õhtusöök väikse veini ning vestlusega oli tore ning meie suureks üllatuseks paigutati meid veel õhtul puhaste linade vahele ka. Pärast hommikusööki otsustas pereisa Tim, et helistab paarile tuttavale farmerile ning nii juhtuski, et paar tundi hiljem pöörasime Fjodori vööri Läände, Cryoni poole, kaasas perekond Loganite parimad soovid ja nende koduaiast korjatud mandariinid, et jõuda kahe tunni pärast Pian Creeki tee veeres asuvasse farmi. Thank You Tim and Karen, for the wonderful time!

Coomalah (must pori!!!) on koha nimeks, kuhu me lõppeks maandusime. Pereproua Auralee (kanadalanna!) võttis meid rõõmsasti vastu ning sokutas meile ühe tööliste elamu väikese tiigi veeren. Esimesed kaks päeva möödusid koristades, koristades, koristades, sest eelmine elanik oli kohutavalt suitsetanud ja mitte eriti tihti puhtusele mõelnud.
Tõeline farmitöö algas teisipäevast. Kuna hetkel vili ja vill alles kasvavad, siis on meie peamisteks ülesanneteks koristamine ja korrastamine, lisaks veel mõningad tööd lammaste kallal, näiteks vahepeal söötmine ja kokkukorjamine.
Lambatööd on need kõikse toredamad, võtad aga mootorratta ja vudid mööda 5x5 km karjamaad ringi ning jooksutad lambad sinna kuhu tarvis. Ainus häda on pimedaks jäänud lammastega, need ei tea, kuhu ja kuidas minna, ning talledega, kes omapäi kaotavad täiesti pea. Lisaks nendele tegemistele koristab Kristi hoolega ning teeb aiatöid ja Tarmo remonteerib tehnikat ning mööblit. Vot selline olustikupildike siis.
Nüüd veel pisut mustast porist. Seda on siin peidetud kujul kooohutavalt palju ning rünnakule asub ta alles vihmade saabudes. Siis kleebib ta end kõigile ja kõigele külge, muutes autorattad poole suuremateks, nii et sõiduautoga siit suurele teele pääsemine on surnult sündinud plaan. Ahjaa, üle õue hiilides saavad jalatsitallad iga sammuga sentimeetri jagu paksemaks ning raskemaks ja raskemaks... Säh sulle musta pori näkku.
Lähimasse linna, nimega Walgett, läheb Coomalah'st ca. 50 km pinnaseteed, ning kaks päeva pärast vihma näeb see just selline välja.

Vihma sajab siin õnneks (kahjuks?) üsna harva, aga see-eest kui sadama hakkab, siis ikka korralikult. Nii, et kaks kuni neli nädalat saab kodust välja vaid paadiga või suurte traktorimürakatega ja süüa tuuakse helikopteriga. Ja lambad tuleb kõrgematesse kohtadesse ajada. Kõrgemaid kohti teab aga siinkandis vanaperemees Rex, kes on kogu oma 81 aastat siin elanud ning on näinud nii mõndagi suuremat üleujutust. Üleujutused tulevad siia kolmel kombel: kas mööda Pian Creek'i (jõgi, mis läheb majast mööda), kohaliku suure paduvihmaga või siis suure piirkondliku vihmaga. Viimane oli siin veebruarikuus ning tavaliselt tulevad need üsna oma suva järgi. Mõnikord iga aasta, siis jälle peavad mitu aastat vahet. Tavaliselt pidada kahe uputuse vahel olema 3-4 aastat.
Loomulikult pole me jätnud hooletusse oma misjooni, õppida tundma Austraaliamaa silmapaistvamaid rahvamajanduse saavutusi. Pildil näete Austraalia raadioteleskoopi, mis koosneb neljast suurest antennist ning uurib ilmaruumist tulevat kiirgust raadiolainete spektris.