Pisut vett on jõudnud merre voolata aja jooksul, mil teile viimati kirjutasin. Vahepeal oleme tegelenud taluellu sisseelamisega. Päevad on üsna rutiinsed, ilmestavad seda mõningad külalised, kes maksavad siinviibimise eest ja kolleegid, kellele makstakse siinviibimise eest. Meie "laevateki reelinguks" on maandumisraja aed, taamal hobusekoplid. Elu muudavad vahel põnevamaks koduteel jalutavad veisekarjad, kuid mitte enam niivõrd kui alguses. Perenaine ehitab taas teed talust suure maanteeni, mis on samuti siinne iga-aastane rutiin. Kord nädalas käiakse lennukiga linnas toidu järel, varsti aga veoautoga. Poodlema meie ei pääse, selleks on spetsiaalsed vormid, mida täidame siis, kui tunneme puudust pesupulbrist, hambapastast või mistahes muust endale vajalikuna tunduvast asjast. Kõike muidugi sinna kirja panna siiski pole mõtet, sest rukkileiba ja kilu nad ikka ei leia :).
Viimased paar päeva on kaastöötajad hakanud usinalt eesti keelt tudeerima. On sel nüüd mingi seos kokaga hästi läbisaamisel või mine võta sa kinni? Igatahes oskab meie meeskonnas igaüks öelda: küpsis, kähku! Lendur-Dave eelistab öelda: õlu, kähku! Küpsise-koogisõpru on siin seega rohkem kui üks ja hea on see, et küpsisevalmistamisel saab ka abijõudu kasutada. Nii valmivadki küpsised kähku.
neljapäev, 25. märts 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Meil hakkavad ka teed jupphaaval lagunema ja mingi saab sulab ka kunagi lumealt välja.
Hei hopsti, "väikevend" ja Kristi ka.
Küpsis, kohe!.. Hmm, mind kohe huvitab kuidas see muukeelse rahva suust kõlada võib. :P
Aga kuidas teil juubelitähistamine läks?
Igatahes rutiinset talutöötamist teile ja kollektiivseid küpsise küpsetamisi, aga andke endist rohkem teada ikka! Pisike Triinu saadab kallisid. :)
Postita kommentaar