Paljudel lugejatel on teadmata, et veel enne Uus-Meremaale minekut leidsime endile töö Põhjaterritooriumil asuvas veisefarmis. Tegemist oli vist küll väga õnneliku juhusega, nimelt kohtusime Victoria osariigis pügalas töötades ühe lambaraseerijaga, kes oli varemalt selles farmis töötanud ja kuuldes, et otsime samalaadset kogemust soovitas meil farmi omanikega ühendust võtta. Paari päeva pärast oli meile teada, et peale Uus-Meremaalt naasmist pöörame viivitamatult Karihiire vööri Põhjaterritooriumi suunas ning algab Suur Sõit läbi Austraaliamaa.
Olime endile eesmärgiks võtnud läbida 4000 kilomeetrit nelja päevaga ning see meil ka õnnestus. Tegemist oli peaaegu pideva vahetustega sõiduga, kus üks meist üritas kõrvalistmel silma kinni panna ning teine samal ajal rooli keeras. Suur osa meie teest kulges läbi sisemaa, mis on praegusel hetkel vihmade tõttu roheline. Kui kaks kuud tagasi pisut sisemaal seiklesime, oli pilt hoopis teine - kuivanud ja kollane. Maastik muutus iga mõnesaja kilomeetri järel, teed nii sirged, et meil õnnestus sõita 200 kilomeetrit nöörsirgel maanteel. Muidugi ei saa mainimata jätta üleujutusi, mis nende vihmadega ikka tekivad. Aegajalt kattis teed vesi ning ühes külakeses, kus tee oli suletud pidime mõned tunnid ootama politsei arvamust tee läbitavuse kohta. Ahjaa, lõpuks õnnestus meil ka autoga känksat riivata. Õnneks toimus kõik väga väikesel kiirusel ning känksat jäi meenutama pikk tatiriba auto tagumisel uksel (känksa sai ilmselt sellest kohtumisest peavalu). Kolmapäeva lõunal jõudsime Katherine´i, kus kulutasime oma peaaegu et viimased veeringud. Mõne tunni pärast, kui olime auto parkinud paariks kuuks naabri kuuri leidsime endid pisikesest Cessna lennukist. Nimelt on lood sellised, et maanteelt Bullo Riverisse läheb küll tee, kuid see on ca 90 km pikk pinnasetee, mis kulgeb läbi ca 20 jõe ja oja. Reisiväsimus murdis tol õhtul meid kohe ja korralikult, lisaks muidugi ka 100%-line õhuniiskus ja hirmus palavus. Õnneks pidi see palavus varsti ümber saama ning elamine-olemine pisut mõistlikumaks minema. Praegu küll ei ole vahet, kas käia dushi alt läbi või mitte, hetke pärast on puhtad riided täiesti läbi higistatud. Tarmo igatahes vajab aegajalt prillidele kojamehi-klaasipuhastajaid.
Tänu sellele niiskusele ja palavusele on siin ka päris arvestatav putukafauna. Juba esimesel õhtul tegin lähemat tutvust sajajalgsega (mäletate seda, kelle pilt meil Coomalah´ ajast blogis on putukate piltide seas), kes dushiruumis salaja mu jala peale ronis. Õnneks lõppes kohtumine lihtsalt ehmatusega.
Meie elamine on peamajast paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Korteriks 9 ruutmeetrine toauberik ning naabriteks kõik teised farmi töölised. Kuna elu keerleb peamiselt ümber peamaja, siis pole väljapuhkamiseks ka erilist lossi tarvis. Vähem koristamist ka muide!
Esimesel õhtul hämaras peamajast söögilt tulles ning üle oja jalutades kuulsime mõne sammu kaugusel kopra plärtsatust... ei mis kopra?! Kuskohast need siia said? Nüüdsest peab ümber harjuma, et sellist plärtsatust tekitavad krokodillid. Ärge ülemäära ka muretsema hakake, hoiame end neist eemale ja pealegi suured ning inimesele ohtlikud vedelevad suures jões.
Neljapäev (18.veebruar) anti meile reisiväsimusest väljapuhkamiseks niipalju, kui seda siin leitsakus teha saab :).
Praeguseks on paar tööpäeva ka juba läbitud, minul kokana ja Tarmol farmitöölisena. Algus on väga raske, vähemalt minule. Meeletu palavus ning üsna harjumatu on valmistada süüa kaks korda päevas vähemalt kaheteistkümnele inimesele. Lisaks muidugi peatselt ka turistid. Samas on aga väga huvitav ning uusi asju õpib juurde iga päev.
Niipaljukest veel, et kuna ikka ja jälle küsitakse, et millal me Eestisse tagasi tuleme, siis siinkohal väike selgitus. Tööhooaeg selles farmis kestab novembrini, mis tähendab, et taotleme teise aasta viisa. Peale seda on meil meeles mõlkumas veel mõned reisiplaanid, kuid tagasi me tuleme siiski.
... (mõni aeg hiljem)
Tööpäevad siin algavad kella seitsmest, seega tuleb endale jalad juba varem alla ajada. Tööpäeva algusele järgnevad mitmed kiired tunnid pliidi taga. Lõuna- või õhtusöögi tegemisest vabal ajal tegelen magusa kraami valmistamisega (koogid, küpsised). Seejärel on vahel pisuke hingetõmbeaeg ning siis õhtusöögi kallale. Päev lõppeb kell seitse õhtul, vahel hiljem. Kuna üsna pikka aega ei ole töötanud suuremas köögis, kui väike koduköök, siis on algus üsna kummaline. Kõike peab nii palju valmistama, et vahel jookseb juhe kohe päris kokku. Üldiselt vist tulevad toidud üsna kenad välja, mõni on metsa ka läinud. Kõigest hoolimata pole ma kedagi veel nälga jätnud ja isegi fännklubi on tekkinud.
...(täna)
Homme saabuvad kaks uut töötajat. Tulemas on üks eestlane ja üks austerlane. Selle kõigega seoses loodan, et mul köögis elu pisut helgemaks läheb.
Tarmo on siin vahepeal tegelenud jahituristidele trofeede keetmisega (vesipühvli sarved) ning tuleval esmaspäeval võtab Tarmo senise töötaja Trevori käest tööülesanded lõplikult üle. Mulle lubati eile, et üsna peatselt surutakse mürüstaja kätte ja läheb verevalamiseks, sest neli pulli on vaja kätte saada ja lihaks teha. Ümber farmi hiilib karjade viisi veiseid ning mõned pullid võivad teinekord kole kurjaks ning inimesele ohtlikukski saada. Aeg-ajalt võetakse siis neid tigedusi rajalt maha.
Järgmise kirjutamiseni!
Sageli peatusime ainult tankimiseks. Öösiti olid tanklad täis kõikvõimalikke putukaid ning see pilt meenutas parasjagu õudusfilmi. Pildil on sentimeeter mingeid lutikaid ühel hommikul ühes teeäärses tanklas.
Nii pikka maanteerongi meil näha ei õnnestunud, neli treilerit oli maksimum.
Teed olid nii sirged, et tuli lihtsalt rool otseks keerata ning pea õrnalt roolile toetada, siis sai järgmised 200 km ka juht magada.
Tänu sellele niiskusele ja palavusele on siin ka päris arvestatav putukafauna. Juba esimesel õhtul tegin lähemat tutvust sajajalgsega (mäletate seda, kelle pilt meil Coomalah´ ajast blogis on putukate piltide seas), kes dushiruumis salaja mu jala peale ronis. Õnneks lõppes kohtumine lihtsalt ehmatusega.
Meie elamine on peamajast paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Korteriks 9 ruutmeetrine toauberik ning naabriteks kõik teised farmi töölised. Kuna elu keerleb peamiselt ümber peamaja, siis pole väljapuhkamiseks ka erilist lossi tarvis. Vähem koristamist ka muide!
Esimesel õhtul hämaras peamajast söögilt tulles ning üle oja jalutades kuulsime mõne sammu kaugusel kopra plärtsatust... ei mis kopra?! Kuskohast need siia said? Nüüdsest peab ümber harjuma, et sellist plärtsatust tekitavad krokodillid. Ärge ülemäära ka muretsema hakake, hoiame end neist eemale ja pealegi suured ning inimesele ohtlikud vedelevad suures jões.
Neljapäev (18.veebruar) anti meile reisiväsimusest väljapuhkamiseks niipalju, kui seda siin leitsakus teha saab :).
Praeguseks on paar tööpäeva ka juba läbitud, minul kokana ja Tarmol farmitöölisena. Algus on väga raske, vähemalt minule. Meeletu palavus ning üsna harjumatu on valmistada süüa kaks korda päevas vähemalt kaheteistkümnele inimesele. Lisaks muidugi peatselt ka turistid. Samas on aga väga huvitav ning uusi asju õpib juurde iga päev.
Niipaljukest veel, et kuna ikka ja jälle küsitakse, et millal me Eestisse tagasi tuleme, siis siinkohal väike selgitus. Tööhooaeg selles farmis kestab novembrini, mis tähendab, et taotleme teise aasta viisa. Peale seda on meil meeles mõlkumas veel mõned reisiplaanid, kuid tagasi me tuleme siiski.
... (mõni aeg hiljem)
Tööpäevad siin algavad kella seitsmest, seega tuleb endale jalad juba varem alla ajada. Tööpäeva algusele järgnevad mitmed kiired tunnid pliidi taga. Lõuna- või õhtusöögi tegemisest vabal ajal tegelen magusa kraami valmistamisega (koogid, küpsised). Seejärel on vahel pisuke hingetõmbeaeg ning siis õhtusöögi kallale. Päev lõppeb kell seitse õhtul, vahel hiljem. Kuna üsna pikka aega ei ole töötanud suuremas köögis, kui väike koduköök, siis on algus üsna kummaline. Kõike peab nii palju valmistama, et vahel jookseb juhe kohe päris kokku. Üldiselt vist tulevad toidud üsna kenad välja, mõni on metsa ka läinud. Kõigest hoolimata pole ma kedagi veel nälga jätnud ja isegi fännklubi on tekkinud.
...(täna)
Homme saabuvad kaks uut töötajat. Tulemas on üks eestlane ja üks austerlane. Selle kõigega seoses loodan, et mul köögis elu pisut helgemaks läheb.
Tarmo on siin vahepeal tegelenud jahituristidele trofeede keetmisega (vesipühvli sarved) ning tuleval esmaspäeval võtab Tarmo senise töötaja Trevori käest tööülesanded lõplikult üle. Mulle lubati eile, et üsna peatselt surutakse mürüstaja kätte ja läheb verevalamiseks, sest neli pulli on vaja kätte saada ja lihaks teha. Ümber farmi hiilib karjade viisi veiseid ning mõned pullid võivad teinekord kole kurjaks ning inimesele ohtlikukski saada. Aeg-ajalt võetakse siis neid tigedusi rajalt maha.
Järgmise kirjutamiseni!
Sageli peatusime ainult tankimiseks. Öösiti olid tanklad täis kõikvõimalikke putukaid ning see pilt meenutas parasjagu õudusfilmi. Pildil on sentimeeter mingeid lutikaid ühel hommikul ühes teeäärses tanklas.
Nii pikka maanteerongi meil näha ei õnnestunud, neli treilerit oli maksimum.
Teed olid nii sirged, et tuli lihtsalt rool otseks keerata ning pea õrnalt roolile toetada, siis sai järgmised 200 km ka juht magada.
0 kommentaari:
Postita kommentaar