Tere kõik kallid eestimaised blogilugejad! Nüüdseks on Kristi Pullijõe kokanoa ja pudrukulbi igaveseks nakki riputanud ning minagi vikati ja heinarullimassina vaaluvahele poetanud ning enam kui nädalajagu on meie Karihiire rataste all veerenud rännutee. Aga veel enne, kui saate taas rännujuttu lugeda, haaran ma oma põllutööst väsinud käppade vahele looreha ja rehitsen kokku mõned lood Pullijõe talust, õpetuseks noortele ja lustlugemiseks vanadele.
Vabanduseks ja seletuseks meie reisikirja mittetäienemise kohta peame ütlema, et interneedus käis Pullijõel vist postilennukiga ning kõigile seda miskipärast ei jätkunudki.
Vahepääl toimus sääl nii mõndagi, möödusid munadepühad, tehti heina, võeti virnaviisi külalisi vasta, mürati lehmadega ning remonteeriti aeda.
Meie väikese rahvakillu osakaal tõusis lõpuks Pullijõe farmis peale Anti saabumist ühe neljandikuni, s.o. neli kuueteistkümnest püsielanikust. Anti on Mirjami poiss-sõber, kes saabus Pullijõele kaks nädalat enne meie lahkumist. Jutujärjest ette tormates võin öelda, et eestluse järjepidevus Pullijõel pole mitte katkenud, sest järgmine kokk on jälle eestlane.
Nüüd siis kõigest pisut ligemalt. Siinkirjutaja peamiseks ülesandeks oli heinategu, mis siin tähendab palavas päikeselõõsas traktoriga ring-ringi haaval püstistest kõrrelistest kenade rullide produtseerimist. Pääle seda tuli kogu lehma rullbiskviidivaru tõstuki ning punase tuletõrjeauto abil lehmasorteerimisaedikute juurde suurtesse virnadesse laduda ning loota, et lehmakari neile valel ajal jaole ei pääseks. Heinateo käigus õnnestus mul vähemasti üks goanna saba jagu lühemaks lõigata, vähemasti üks vallabi rulli keerata ja igapäevaselt vähemasti kahtekümmet must-harksaba rohutirtsudega toita. Vallabid armastavad nimelt kasvavas heinas või siis heinavaaludes magamas käia ning seetõttu olen korduvalt näinud, kuidas mõni neist kohutava ehmatusega otse heinaniiduki või rullimismasina ees heinast välja kargab. Lisaks tuleb igal õhtul sadakond mitmest eri liigist vallabid värske ädala pääle toituma. Farmi ümber hulgub ka ohjeldamatul hulgal dingosid, kes end aeg-ajalt näitavad. Austraalia trappidest, brolgadest ja iibistest ei maksa rääkidagi.
Tarmo heina rullitamas.
Need linnud ongi rohutirtsumaiad harksabakullid.
Kui traktor katski läeb, tuleb kokk maastikumassinaga ja remondib ära!Lihavõtted a'la terra Australis. Austraallaste jaoks tundub see üks tähtsamaid pühasid olevat, kus pered kokku korjatakse ja ohtra lihakärsatamise kõrvale sama ohtrasti õlut juuakse. Pullijõe külalistemajja saabus seks puhuks suuremal hulgal pererahva tuttavaid ning kogu hoov oli lihavõtete ajal nagu lennuaparaadinäitus, mille pärliks 1981. aastal toodetud Nõukogude hävitaja Jakovlev 52. Lennuk olla muuseas Lätist ostetud. Lisaks istus õuemurul kaks kiilisilmset helikopterit, üks riidest kokku lapitud pisilennuk, mis muruniiduki häält tegi, paar kahemootorilist ja kuni kakskümmend reisijat vedavat õhubussi ning mõned neljakohalised Cessnad. Kõikse rohkem lusti oli Jakovlevist, millega kõigile soovijaile lustisõitu tehti. Loomulikult ka siinkirjutajale, kes lennukisse istudes piloodile vapralt "Show me what this machine can do!" ütles. Seda piloot ka tegi. Ma jätan sõidumuljed piltide kirjeldada, võin teile vaid öelda, et enne lendu pidi taskud igasugu asjadest tühjendama ja rihmadega tuli end ikka vääga tugevasti istmesse kinni tõmmata.
Kristi saabub vigursõidult.
Tarmo läheb vigursõidule.
Siuh ja vilksti! 360 km/h...
Oioi, nüüd ajas lendur massina idiprugat!Aiategu. Nagu ühes tõelises karjafarmis ikka, on ka siin karjaaiad, tõsi küll, väga palju suuremad kui Eestis. Seetõttu on aiaremontimine siinmail iga-aastane töö, vaja on parandada suurveekahjustusi (kilomeetrite kaupa ärakantud ja pikalilükatud aedu), vahetada välja vanaks jäänud aiaposte ning aedu võsast puhastada. Lisaks veel tuleb vanu aedu üles korjata ja uusi ehitada. Sellega tegelesid peamiselt Anti, Mike ja Kathy.
Aia-Anti lõikab traati.
Hästi tehtud aed valmistab tegijaile ohtralt rõõmu. Pildil kaevur Kati ja asjatundja Mike pärast edukat postiistutamist.
Palm võitleb palmiga ehk nii käib aialiinide puhastamine.
Vot mis juhtub vana massinaga. Sõitsime üle künka, esiotsast kostis ragin ja ühe poole vedrusid enam polnud. Võin vihjeks öelda, et sellest uhkest tungrauast abi ei olnud, ländkruiser liipas nõnnasama garaazi ja pärast vanarauahunnikus sorimist ja kolmetunnist remonteerimist taas tööle.
Ta liigub siiski!Kes teist on kuulnud hundi ulgu? Mina võin uhkelt käpa püsti tõsta ja öelda "jah!". Pullijõel äratasid meid öösiti aga mitmel korral aia taga ulguvad dingod, röhkivad vallabid ja haukuva kaku haukumine. Võin teile kinnitada, et dingo ja hundi ulgumine kõlab vägagi sarnaselt, dingo laulule peale sattuda on aga palju lihtsam kui hundi omale. Viimast korda kuulsin Austraalia metskoeri laulmas mõned päevad tagasi, ühel puhkealal ööbides. Nimelt on dingod palju nahhaalsemad ja vastupidiselt meie inimpelglikule pajuvasikale on nendega mittekohtumine peaaegu võimatu. Järgneva videojupi salvestasime juba Pullijõelt lahkudes, dingokutsikad hullasid nimelt väljasõiduteel (mäletate, see 70 km pikkune pinnasetee?).
Mida teha, kui sul on 300 000 aakrit maad ja mööda seda on laiali puistatud ca. 6000 veist ja vesipühvlit? Eriti, kui sul on veel soov nende veiste müügist raha teenida?
Austraallaste lahendus on lihtne: võtame helikopteri ja peletame nad aedikusse, sorteerime parajad "poisid" välja ja valmis! Helikopteriga kokkuajamine jäi taluperemehe Franzi hooleks, sorteerimisel on selliste poolmetsikute elajaloomade jaoks pisut rohkem inimjõudu tarvis. Nii suundusime 18. aprilli hommikul sorteerimisaedikutesse, kus pereproua Marlee tuletas meile veelkord meelde, kuivõrd suured ja ohtlikud need elajad olla võivad, et värava taga ei tohi kunagi seista ja et aedikutes peab alati liikuma aia läheduses, parem veel, kui käsi kogu aeg aiatoru küljes. Põhjus lihtne: kui mõni pooletonnine pull leiab, et su käitumine või lähedus ärritab teda, siis pead olema valmis oravakiirusel mööda aeda üles ronima. Sellise valmisoleku vajadust tuletasid päris mitmed pullid päeva jooksul meelde ja mõnede eriti närviliste loomade puhul pidi Marlee neile piitsaga õpetust andma. Õnneks midagi väga hullu ei juhtunud, ainult ühel korral jäi vana Evan ühe paarisajakilose punikuga kimpu, nii et siinkirjutaja pidi nobedasti üle aia kargama ja tolle pullihakatise kõrvupidi Evanist eemale kiskuma. Tagajärjed? Evan ei kaotanud isegi mitte oma sigaretti, ainult paar päeva hiljem, kui ta külalistega koos IPK-dega sõitmas käis, hakkas üks murtud roie valu tegema.
Sorteerimisprotsess käis sedasi: meie Mickiga ajasime portsu loomi suuremast aedikust järjest väiksemasse aedikusse (käsi pidevalt aiatoru küljes, loomulikult), viimases, kõikse väiksemas aedikus korraldas asju 14-aastane perepoeg Ben ja väikseima aediku väljalaskeväravat opereeris Marlee. Säält edasi tuli ringaedik, millest lähtus rida nummerdatud väravaid, mida sai avada aediku keskelt kõrge postamendi otsast. Marlee ütles siis, millisesse väravasse/aedikusse loom minema peab, Kathy tõmbas hooba ja Anti kamandas kõhkleva looma ringaedikust minema. Ainus kord, kui keegi aia otsast alla ei astunud, oli siis, kui aedikutest jalutasid läbi vesipühvlid. Need pooleteist-tonnised elajad on oma massi kohta ootamatult nobedad ja samavõrd metsikud.
Sorteeritavad.
Vaade ringaediku postamendi otsast. Paremal on otsustaja Marlee, kes ootab parajasti, kui suurematest aedikutest loomi ette aetakse.Nii toimib ringaedik. Oranzis särgis lehmaajaja-Anti, postamendi otsas nukujuht Kati.
Karjasorteerimine from Tarmo on Vimeo.
2. mai oli aga meie espitsiooniliikmete viimane tööpäev selles farmis. Õhtul istusime veel viimast korda kogu töötajateseltskonnaga ümber laua, limpsisime õlle, jutustasime lugusid ja legende, vahetasime aadresse ja numbreid ja õpetasime Dave-le veel mõned väga olulised laused: "Sul on ilusad silmad!" ja "Sul on ilus tagumik!" Dave oskab lisaks sellele eesti keeles numbreid lugeda, tervitada, süüa küsida, õlut tellida, head ööd, hääd isu ja head aega soovida, tänada jne jne. Loodetavasti jätkab uus eestlasest kokk Dave-i suurepärase keelevaistu arendamist ja eesti keele õpetamist.
Puhkehetkel hoidsime vaimu virge ja mängisime kabet...
...ning malet. Mõlemal pildil on vastaseks koduõpetaja Geoff...
...kes armastab hirrmsasti Kristi tehtud ANZAC-küpsiseid...
...ja oskab neid nüüd ka ise teha. Küpsiste õpikoda päev enne meie lahkumist. Taamal juhendaja Mirjam.
Nagu näete, oli küpsistel ka teisi andunud austajaid. Teistest küpsistest Pitsu ei hoolinud, kuid Antsuküpsised läksid nagu kuumale kerisele.
Aeg-ajalt saime mõne kõne Eestist.
Juuksurisalong Austraalia pärapõrgus. Juuksuriks James, ohvriks Dave, olukorda hindavad Pitsu ja Geoff.
Mesilasenäpp, kes lendas aknasse.
Pullijõe parimad mehhaanikud Tarmo ja Dave pullipüüdjat elustamas.
Öine põõsapõlengu tulekuma. Igal aastal põletatakse sellistes farmides tuhandete hektarite kaupa metsade alustaimestikku.
Pisike draakonikutsikas metsavaheteelt. Suurest peast jooksevad need väga nobedasti, kuid seda oli väga lihtne püüda.Kindlasti kripeldab teie keelel küsimus: miks me ei jäänud Pullijõe tallu terveks hooajaks, nagu mõnes varasemas postituses kirjutasime? Põhjus lihtne: kõik pole alati nii, nagu alguses lubatakse-räägitakse. Tihtipeale juhtus, et koka tööpäevad venisid kümnetunnisteks, tööd tuli teha mitu nädalat järjepanu ilma puhkepäevadeta ja kõige tipuks palgati majahoidjaks intrigant ja nuhk Marg, kes püüdis kõigi töötajatega käituda nagu väike füürer. Tema arsenali kuulus avalikult laimamine, pereproua Marlee juures valetamas ja sorkimas käimine, enda tehtud põrssatempude teiste kaela veeretamine ja muud sarnased võtted. Lisaks käitus ta ka külalistega ebameeldivallt ja ebaviisakalt. Kristi proovis temaga hästi läbi saada, püüdis ignoreerida, püüdis temaga rääkida ja röökida, aga kõik jäi tulutuks.
Kuna tädike oli seniilne, poolkurt ja lisaks ka peretuttav, siis loomulikult ühegi lihtsureliku hammas tema peale ei hakanud ja nii otsustasimegi võtta Anti ja Mirjami oma paati ja 3. mai hommikul lahkuda. Peagi lahkub säält ka koduõpetaja Geoffrey (ta oli meie lahkumise pärast ikka väga õnnetu) ning mõni teinegi on lahkumisplaane heietanud.
Lisaks kõigele tundsime väga puudust ka lubatud internetiühendusest, ladusast suhtlemisest tööandjaga ja inimlikust suhtumisest. Näituseks ei öelnud peremees Franz lahkumishommikul meile isegi "tere hommikust!". Muu töökollektiiv oli aga väga tore ja Geoffist, Kathyst, Dave-ist, Evanist, Mike-ist ja Phyllisest oli päris kahju lahkuda.
Peagi saate lugeda ka meie uusi reisilugusid Kakadu rahvuspargist Darwinist ja Kananurmest, seniks aga lehvalehva!
0 kommentaari:
Postita kommentaar