Kalalkäik ja taltsas kotkas

Tundub, et nüüd on siis aeg teha kaotatu tasa ning ohjeldamatult blogi täiendada. Tahtsin teile vahendada muljeid äsjasest kalalkäigust ja kuna on vaba päev, siis pole siin niiehknaa midagi eriti rohkemat teha kui süüa, kalal käia või blogistada.

Põhiliseks liigiks, keda siin vetes jahitakse on barramundi (http://en.wikipedia.org/wiki/Barramundi) ning potti pistmiseks lubatud minimaalne mõõt on vähemalt 55 cm. Püügile minnes tuleb arvestada loodeid ning kõrghetk on kuskil kella seitsme paiku hommikul. Nii seadsime koos Tarmo ja Trevoriga end minekule hoolimata sellest, et on vaba päev ning võiks poole lõunani põõnata. Esimesse kalastuskohta sõites kohtasime teel lugematul hulgal Austraalia trappe (http://en.wikipedia.org/wiki/Australian_Bustard), naljakalt suured ja kohmakad linnud. Selles kohas meil õnne ei olnud ning suundusime parematesse paikadesse, kus minul õnnestus saagiks saada üks ca 60 cm pikkune kalake ning Trevoril vast sama suur. Kalast pilti teha seekord ei õnnestunud, sest vaevalt olid mu mõtted jõudnud liikuda fotoaparaadi juurde, kui Trevoril liikus juba nuga käes siuh-säuh ning kalafileed külmakastis olid. Sellest polnud ka midagi hullu, sest sellele välgukiirusel tehtud kalafileerimisele järgnes mõnus elamus. Ühtäkki tiirles ümber meie üks hele-merikotkas (http://en.wikipedia.org/wiki/White-bellied_Sea-eagle) ning nurus süüa. Viisin fileest järelejäänu kalda äärde ning kotkas korraldas meile väikese saagisööstu etenduse. Maru julge elukas, hää ainult et käest sööma ei tulnud :).
Tarmogi püüdis mitu-setu kala, kuid kõik olid kahjuks alamõõdulised. Viimases kalastuskohas nägime veepiiril soolakroksi jälgi ning isegi paljunäinud Trevor muutus Tarmo sõnutsi pisut rahutuks. Igatahes olime ettevaatlikud, jalgupidi vette ei roninud ning kalastasime pisut kõrgemate kallaste peal. Seega elus ja terved :).
Kuna hetkel on tarvis juba heina teha, siis on Tarmol see ülesanne ka täna õlul. Eks ta sääl heinamaal seda vihma võlub. Tundub, et ilma vihmata me täna ei jää.
Ahjaa, eile juhtus kööki üks pooleteistmeetrine mustpea-püüton. Perepoeg-Ben püüdis eluka kinni nagu kogenud maopüüdja kunagi ning tegi talle eluaseme halli akvaariumis ning treenib teist nüüd iga päev.
Viimaste andmete järgi tulevad uued töötajad homme, mitte täna. Ootame.

Mõned pildid iseloomustamaks siinset elu:


Vahel on sellised õhtud.


Mehed kontrollivad, kas dziibiga saab läbi. Saab küll. Tegemist on sama teega, mis Bullost viib suure maanteeni ning mis hetkel on tulvavete poolt räbalaiks kistud.

Veel üks kahtlane koht kümnete omasuguste seas.

Saab läbi küll, kui pisut labidatööd teha ning õiget massinat kasutada.



Bullo River Station linnulennult (vasakpoolne jõgi on Bullo). Tarmo esimene kopterilend, pilt on üsna terav :P