Säästuturism Pika Valge Pilve Maal ehk rändrotid annavad aru

Oleme teile võlgu pika selgituse, miks te nii kaua meist kuulnud ei ole. Asi sai alguse möödunud aasta novembris, kui ostsime endile lennupiletid Uus-Meremaale ning planeerisime seal veeta tervelt neli pikka nädalat. Reisi Aotearoa poole alustasime 19. jaanuaril, Karihiir jäi meist maha Sydneysse Kaja ja Dave´i hoolde. Lend, mis kestis kolm tundi, viis meid esmalt Lõunasaarele Queenstowni. See maandumine oli küll maailma kõige ilusam, fjordid, pilvetunnelid, imepisikesed lambad valgete täpikestena rohelistel mägiaasadel. Kes plaanib sellele maale ringi tuustima minna aga alguspunkt veel paika panemata, siis kindlapeale soovitame selleks valida Queenstowni. Linn on küll imepisike, kuid imearmas ning sobiva ilma korral ahhetamapanevate vaadetega.

Lennujaamas läks kõik üsna kiiresti, kui välja arvata see, et nii meilt kui ka mõnedelt teistelt võõramaallastelt uuriti ja puuriti, et miks me Uus-Meremaale tuleme ja kuhu me läheme ööbima, kunas tagasi lendame. Ülekuulamisest vabanemiseks luuletasime, et kimame kohemaid autot rentima ja öö veedame Queenstowni seljakotiränduri hostelis (sellest olen õige põgusalt ka eelmises postituses juttu teinud). Väike aps juhtus ka kottide läbivalgustamisel, kui tollitöötaja väite peale, et kotis on mingi toiduaine kohe mitte kui midagi ei meenunud. Kõik sai ju ometi välja tõstetud. Siiski kotti lahti võttes kargas sealt ninna kohviaroom ja meenus hommikul Kaja antud kohvipakikene. Sellest ei tehtud probleemi ning me sammusime vapralt poodlema.

Olime juba austraalias arvestanud, et matkavarustuse ostame kohapealt, et end lennureisi ajal mitte koormata.
Koha meie seljakottides leidsid gaasiballoon (450 gr 13 raha), gaasipõleti (25 raha), lebomatid (17 raha tükk), väike säästutelk (99,99 raha - allahinnatud), Uus-Meremaa kaart (ei mäleta mitu raha), kahvel ja lusikas (paar raha) ning tulemasin. Seejärel tankisime ka toiduvarud ning sibasime tee veerde. Esimene hääletamine vist oligi üks kõige pikemaid, enne esimese auto tabamist avaldasime tee veeres soovi küüti saada ligi 1,5 tundi. See tekitas algul ka väikese ärevuse, et kui nii edasi, siis kas me üldse Aucklandi kunagi jõuame. Siiski kulges edaspidi hääletamine tunduvalt ladusamalt ning hoolimata sellest, et meid oli tervelt kaks pluss veel kaks suurt seljakotti. Uus-Meremaa on pöidlaküüdiga reisimiseks kahtlemata üks väga tore paik. Kohalikud on ülilahked ning ega turistidki meid tee äärde jätnud. Sealhulgas nii mitmelgi korral korjati meid peale ilma, et oleksime selleks eelnevalt märku andnud, üsna sageli tutvustati kohalikku ümbrust, viidi linnast läbi tee veerde, näidati kauneid paiku, kus polnud väljas viita turistidele ning pluss veel imepakkimised, kui inimesed viitsisid oma kola täis autos meile ja reisikottidele ruumi teha ja palju muud.
Esimesed paar päeva kulusid täielikult sisseelamisele ning tõdemisele, et paraku on pakutavat liiga palju (lisaks sellele, et meil raha liiga vähe oli). Kõigest sellest lähtuvalt võtsime oma reisiseltskonnaga vastu otsuse, et kuna meil on aega rohkem kui raha, siis kuni reisi lõpuni me lihtsalt kulgeme ühest kaunist kohast teise ning ei vaeva oma päid sellega, et kindlasti kõik "kohustuslikud" turismiobjektid läbi käidud saaksid. Reisi lõpus tõdesime, et see otsus õigustas end täielikult, vähem stressi ja rohkem tähelepanu Uus-Meremaale. Samuti tundsime alul väga puudust Karihiirest ning lõpuks tüdinesime pöidlaküüdiga reisimisest täielikult ära. Ahjaa, selle retke nimetasime proovireisiks. Seda sellepärast, et ühel kaunil päeval plaanime sinna tagasi minna.
Järgnevatel päevadel, kui suurem saabumisepohmakas juba mööda hakkas saama, avastasime, et 19. jaanuari hommikul suure kiiruga pakitud seljakotid (sest eelmine õhtu kulus Kaja ja Dave´i meeldivas seltskonnas) sisaldasid endas palju ebavajalikku ja kahjuks ei sisaldanud mõnda vajalikku asja. Mõned ebavajalikud asjad saime prügikasti poetada aga mõnda tuli terve reisi vältel ikkagi endaga kaasas kanda.
Esimestel päevadel saime kätte ka peaaegu kogu vihma terve reisi vältel. Kolmandal päeva õhtupoolikul, kui olime joonud paar tassikest kohvi kohalike juures, kes meid kohvile ja küpsisele kutsusid, jäime minekuga pisut halvale ajale ning väga tugeva vihma kätte, mistõttu tuli ööbimiskoht leida tee veerest suure puu alt. Selleks küsisime muidugi maaomanikult luba, mille ka saime. Valdavalt on kõik maa maksimaalselt tarastatud ning telgi ülespanemiseks ei leia jalatäitki maad. Mõnikord õnnestus hea ööbimiskoht leida hoobilt, kuid teinekord jäime otsingutega päris pimeda peale ning päris mitmel korral telkisime seal, kus seda tegelikult ei lubatud. Aga mis sa ikka hädaga teed. Sellist vabadust nagu Austraalias, et maanteed on palistatud puhkealadega, kus ka ööbimine lubatud, seal ei ole. Praktiliselt igas sellises puhkekohas leidsime ka sildi No camping vms. Üheltpoolt tuleb mõista, et ka kohalikud tahavad oma karavanparkide ja motellide-hotellidega raha teenida, kuid teisalt muutub selline suhtumine lausa häirivaks. Seda eriti siis, kui üsna reisi lõpus ühe karavanpargi perenaine meile resoluutselt teatas, et tasu eest ta meid oma parki pesema ei lase ja et meil ei ole mingit võmalust kuskil metsikult telkida, sest meid viiakse ära. Ei tea kuhu? Meile oli 30 dollarit telgikoha eest tol hetkel liiga palju küsitud ja kuna ka kohtlemine ebaviisakas, siis võtsime asja teadmiseks ja sammusime sõbralikumaid paiku otsima. See tädike oleks võinud vähemalt aimata, et meie näol on tegu maailma kõige paremate rott-telkijatega. Siinkohal selgitame, et ega me kõike tasuta ka ei taha, kuid antud juhul oli teenus ülehinnatud ja teenindus alla igasugust arvestust.
Turismindusega on sealmaal vist üldse inimesed pisut totraks läinud. Kõik müügiks. Austraalias turiste ausalt teenivad I-punktid osutusid Uus-Meremaal aga turismiatraktsioonide tellimise keskuseks. Nimi I-site oli selgelt eksitav. Nii komistasime seal mõnel korral ebaviisaka suhtlemise otsa ning sellest õppides otsisime hiljem ise endile vajaliku (nt. pesumaja). Siinkohal ka üks väike episood sellest. Olime lahkunud Mt Cook´i külakesest ning jõudnud mõnikümmend kilomeetri kaugusel oleva kohviku juurde, kus oli üks stseeniliste liustikulendude tellimise keskus. Hiilisime korra sisse ja müüja-tädi uuris meilt kohe, et kas me oleksime huvitatud ühest stseenilisest lennust, mis maksab ju ometi nii vähe (kõigest üle 300 dollari inimese kohta). Kui oleks ka raha olnud ei oleks lendama läinud aga meie vastuse peale, et meil on 400 dollarit kahe peale ja seagi kaheks nädalaks, vajus tädike näost üsna ära ja tegi hoopis oma kolleegidega juttu, meid tema jaoks enam ei olnud. Sellistel hetkedel igatsesime Austraalia avalaid inimesi ja lahkelt infot jagavaid I-punkte. Mõningate radade kohta infot küsides oldi ka suu peale kukkunud, giidid teavad, tellige neilt matkapäev. Pisut teine teema oli DOC-i (Department of Conservation) I-punktidega kaitsealadel, kus ei olnud õnneks võimalik tellida stseenilisi lende ega muid atraktsioone, kuid väga pädevat matkaraja- või loodusinfot ka ei saanud.
Ah, mis seal ikka. Alljärgnevalt mõned pildid asjalike kommentaaridega :)

Idüll. Kassid, kes sõid õhtueineks suuri ööliblikaid.

Hommikukohvi keetsime ikka suure lähkriga. Manapouri järve ääres tegime esimese tutvuse kurikuulsate liivakärbestega, kes meile suurima rünnaku otsustasid teha alles reisi lõpupoole.

Igasugu imemasinaid peeti meie hääletamise peale kinni. Selda masinat kasutati kõrgete hekkide pügamiseks.


Mt. Cook´i mäe ligiduses on päris mitu liustikku. Üks neist siis ka siin pildil esindatud. Oli teine õige tillukeseks sulanud.

Tarmo kogus õhtuks kokteilijääd.

Kurviliste teede peal oli üsna keeruline hääletada ning alati pidi kohta hästi valima. Mõni sirgem lõik juhtus ikka ka.

Ühe jõe äärde ööbima jäänud, leidsime sealt järgmisel hommikul ühe PÄRIS kullaotsija, kes oma hobi meile lähemalt tutvustas.


Kulda oli ta leidnud paari grammi jagu aga mütanud pool päeva.

Põhjasaarele jõudmine osutus ka omamoodi seikluseks, kui hilisõhtul Wellingtonis maabudes leidsime, et parasjagu on käimas suur ragbimatš ning sellega koos paras karneval. See tähendas, et kõik majutusasutused olid kihiti rahvast täis ja seetõttu otsustasime seada suuna raudteejaama, et põrutada võimalikult linnast välja ning leida parkimiskoht telgile. Jõudsime aga Wellingtoni äärelinna, sest meid korjas raudteejaamast üles karnevalikostüümis pritsimees John. Tema ja abikaasa Sharmaine pakkusid meile öömaja ning takkapihta tutvustasid ka kohalikku tuletõrjekomandot. Igatahes oligi nii, et igal hetkel komistasime võrratute ja lahkete inimeste otsa, keda kõiki ei jaksa siin äragi mainida.

No suisa igasuguste autodega sõitsime.

Maastik meenutas raba. Taamal paistab Ruapehu vulkaan, mis meie sääloleku ajal pilvedesse jäigi.

Teadsime, et kusagil teiste (kommerts) kuumaveeallikate läheduses peaks olema üks priilt kasutatav ning taas kohaliku abiga selle üles leidsime. Vesi oli üsna kuum, väga kaua seetõttu vees olla ei kannatanud. Mõnus paik ööbimiseks, kuigi see oli keelatud ning karistuseks selle eest närisid rotid meie telki augu sisse.

Ikka päris suur rott sehkendas öösel meie prügikoti kallal.