Täna peesitasime poole päevani farmis, pesime pesu ja aitasime Nickil mullakotte tühjaks laadida. Mehed müdistasid vasaraga Karihiire muhke-lohke pisut siledamaks ja õnneks jäi auto ka peale seda suhteliselt terveks.
Selle kõige järel otsustasime taas pisut ümbruskonnas ringi kruiisida. Kuna silma oli jäänud veel üks järjekordne Wildlife Park siinsamas läheduses, siis võtsime plaaniks seda külastada. Koht oli tore ja üsna teiste turistide vabalt saime ka ringi matkata mille tulemusena võite näha üht suuremat sorti sisalikku pildi ülal paremas nurgas, lisaks sebisid meie ümber ringi ka känksad kes ei olnud nii julged, kui keskuse juures olevad (pilt all paremas nurgas). Matkarajal komistasime ühe väga tuttavliku liigi otsa, mis meilgi rabades kasvab (huulhein; pilt ülal vasakus nurgas). Eilsest töörabamisest suht küpsed, lohistasime end suure vaevaga tagasi keskuse juurde, kus luusisime veel veidi ringi, kohtasime üht Poola päritolu prouat, kes siin kaua elanud ja lobises mis hirmus. Vabanenud tema küüsist, lonkisime keskuse hoonesse ja sirvisime mõnd raamatut, kui lõõtsutades tormas sisse üks pargi töötajatest, kes hõiskas, et tulge nüüd ruttu vaatama kuidas koaala-beebi ronis ema seljale. See on uskumatu lugu ja seda pole siin kunagi juhtunud! Me vahtisime teda kalapilguga ja oleks peaaegu öelnud "So what?". Siis aga võtsime end kokku, manasime näole naeratuse ja tormasime ilmaimet kaema :) Hämmastav-hämmastav, polekski uskunud et ta ise sinna sai, tavaliselt tõstab neid sinna ju valvsa aborigeeni kohvikarva kämmal.
Selle kõige järel otsustasime taas pisut ümbruskonnas ringi kruiisida. Kuna silma oli jäänud veel üks järjekordne Wildlife Park siinsamas läheduses, siis võtsime plaaniks seda külastada. Koht oli tore ja üsna teiste turistide vabalt saime ka ringi matkata mille tulemusena võite näha üht suuremat sorti sisalikku pildi ülal paremas nurgas, lisaks sebisid meie ümber ringi ka känksad kes ei olnud nii julged, kui keskuse juures olevad (pilt all paremas nurgas). Matkarajal komistasime ühe väga tuttavliku liigi otsa, mis meilgi rabades kasvab (huulhein; pilt ülal vasakus nurgas). Eilsest töörabamisest suht küpsed, lohistasime end suure vaevaga tagasi keskuse juurde, kus luusisime veel veidi ringi, kohtasime üht Poola päritolu prouat, kes siin kaua elanud ja lobises mis hirmus. Vabanenud tema küüsist, lonkisime keskuse hoonesse ja sirvisime mõnd raamatut, kui lõõtsutades tormas sisse üks pargi töötajatest, kes hõiskas, et tulge nüüd ruttu vaatama kuidas koaala-beebi ronis ema seljale. See on uskumatu lugu ja seda pole siin kunagi juhtunud! Me vahtisime teda kalapilguga ja oleks peaaegu öelnud "So what?". Siis aga võtsime end kokku, manasime näole naeratuse ja tormasime ilmaimet kaema :) Hämmastav-hämmastav, polekski uskunud et ta ise sinna sai, tavaliselt tõstab neid sinna ju valvsa aborigeeni kohvikarva kämmal.
0 kommentaari:
Postita kommentaar