Jääb seljataha farm, taas läeme reisuleeee!

Viktooria jõe teemaja, külm õlu, kaks burksi ja laupäeva pärastlõuna. Selline on tänane idüll. Hommikul alustasime teistpoolt Timber Creeki (jutt on siis Victoria magistraalist) ja käisime Victoria jõest paaris kohas kala nõutamas. Kalade õnneks edutult. Ahjaa, õuemurus röögivad haraklõokesed (vabandust, linnuspetsialistid, minu meelevaldse linnunimeloome pärast!).
Victoria teemajast oleme me juba neljat' korda möödunud, kõiksepealt Pullijõele minnes, siis Pullijõelt Darwinisse vurades, seejärel Kununurra poole rallides ja viimane, tänane kord, Katherine-i minnes. Loodetavasti sõidame sama teed veel viiendatki korda, sest Põhjaterritooriumilt Lääne-Austraaliasse tavalise autoga muud teed pidi ei saagi.
Vahepeal oleme aktiivselt turisteerinud, Mirjamile ja Antile auto ostnud ja pisut-pisut ka tööd otsinud.
Alustuseks vudis Karihiir joonelt Pullijõelt Darwinisse, teel kohtasime juba eelnevas postituses mainitud dingosid ja metsistunud eesleid.

Austraaliasse on ohtrasti igasugu võõrliike sisse toodud, millest nüüd püütakse lahti saada. Esmalt meenuvad jänesed, küülikud, kodusead, eeslid, veised, rebased, suhkrurookärnkonnad ja lisaks veel ohjeldamatul hulgal taimeliike. Lisaks on veel Euroopast sisse toodud hulk linnuliike.

Meie meisterplaani järgi püüdsime aidata noortel reisikaaslastel rattad alla saada (kas siis Darwinist või mujalt) ja siis edasi vaadata, kuidas, kas ja kuhu liikuda. Darwinis kohtusime Jamesiga (noormees, kellega tutvusime Pullijõel), kes soovitas heita pilgu seljakotirändurite hosteliseinale. Säält valisime välja kaks Ford Falconi müügikuulutust ning loomulikult otsustasime, hoolimata mõningasest õllesisaldusest veres, mõlemad sõidukid kohe üle vaadata. Esimene Karihiire vend seisis hostel Melaleuca hoovil, selle omanikeks kolm saksa noormeest ning esmasel vaatlusel (ööhämaras, väiksed õlled sees) tundus massin meeldivalt heas korras ja puhas. Aga! Kõik pakkumised tuleb üle vaadata! Helistasime teise massina omanikele, kes kohe rõõmsasti autot näitamas. Taaskord sakslased, seekord kaks näitsikut. Auto oli paraku räpane ja vigane ning ilmselt minevikus ka avarii teinud, seega pärast taskulambiga auto all ja peal ronimist ning möönmist, et neiud pole auto õlivahetusvajadusest kuulnudki, jalutasime tagasi kõrtsu ja leidsime, et hommik on õhtust targem ja "tegeleme esimese massinaga homme edasi".
Järgmine keskpäev leidiski meid proovisõidult ning pärast väikest kauplemist langes auto hind 2500 AUD pealt 2200 dollarini ning käed said löödud. Auto sünniaasta siis vastavalt mõnevõrra uuem kui Karihiir, 1996, kuid ega vigadeta olnud seegi. Kesklukk tegi diskot, st. nupud käisid sekundilise intervalliga üles-alla, kuid uksed siiski lukustusid. Lisaks hakkas üks roolivõimendi küljes asuv andur õli lekkima ning üks esimestest piduriketastest soovib pikemas perspektiivis samuti vahetust.

Üks Kristi sai tänaval krokodilli käest nõelata.

Üldiselt olid Anti ja Mirjam oma uue, ratastel koduga rahul ning järgmisel päeval pärast varude soetamist võttis meie seltskond, kuhu lisandus ka James oma ländkruiseriga, suuna Kakadu rahvusparki, et sääl lõbusasti aega veeta ning kala püüda. Kuna Kakadu on suuur märgala, kus vihmaperiood äsja lõppes, siis olid osad teed veel suletud (pool meetrit vett tee peal ja teised põhjused), kuid hoolimata sellest õnnestus Kristil näha mitmeid uusi linnuliike (muuseas, tal on nüüd uuem ja edevam binokkel!), James püüdis kõigi kõhurõõmuks piiraka kala ning teisedki said pisut kala väljatirimise rõõmu tunda.
Kalastustehnikaid on erinevaid.Ärge küsige, mis sordist need kalad kõik on, me oleme laisaks jäänud. Ainult Jamesi püütud kala teame, ei ole Kuno Rajasalu, saratoga on.

Ahjaa, soolaveekroksi nägime ka. Ja veemadu.

Pärast Kakadud viis meid me tee taaskord Katherine-i, kust James ida poole, Cairnsi suunas liikuma pidi hakkama. Tundelised hüvastijätud kõrtsulauas, seltsis samal puhkealal ööbimine, ning 9. mai hommikul vurasime taas Victoria magistraali pidi Kununurra suunas, kuhu jõudes pidime taas teise Eesti ekipaaziga kohtuma.
Ca. 150 km pääle Katherine-i leidsime teeveerent aga üsna nukra vaatepildi: valge ja näkase välimusega Ford Econovan (mis on tegelt miski Mazda), mille põhja alla piilus mureliku olekuga noormees ja mille ümber jalutamas kusagilt aasiast (hiljem selgus, et Koreast) pärit neiu. Kuna Austraalias on vahemaad suured ja nendel maanteedel liiklus hõre, pidasime kinni, et uurida, kas ja mis mureks. Lähemal uurimisel leidsime, et see 1986!!! aastal ehitatud ja belgia noormehe sõnul 7000!!!!!!!!! AUD maksnud matkabussikese plokikaane tihend on katski. Kohe nii katski, et käivitamisel puhus too kogu veesärgi tühjaks. Mis sääl's ikka, pakkusime noortele küüti esimese asustatud punktini, ca. 20-30 km kaugusel asuvasse Victoria jõe teemajja, kus nad saaks oma remondiabi-ettevõttele helistada (NRMA), et need tuleks ja noored hädast päästaks. Nemad läksid helistama, meie einestama.
Kümne minuti pärast selgus, et kaugeim maa, kuhu NRMA tasuta autot pukseerima tuleb, on 32 km linnast. Saja viiekümne kilomeetri kauguselt auto äratoomise eest küsitakse aga 700 dollarit. Vot sulle siis kindlustunnet.
Seega: ärge kunagi usaldage automüüjaid ja nende ilusat juttu, kui masin näeb juba kole ja räbal välja, siis see suure tõenäosusega ka on. Kui teil oma usaldusväärset mehhaanikut võtta pole, siis olge ostuga väga ettevaatlik. Igasugused Roadside Assistance ettevõtted on tulundusettevõtted ja nagu selle juhtumi puhul näete, pole nendega sõlmitud lepinguist suures Austraalias eriti kasu. Mida uuem auto, seda parem! Hoiduge vanadest matkabussidest!
Jätsime õnnetud bussiomanikud koos mõningate soovitustega teemajja (sõitku bussiga Katherine-i või Darwinisse ja unustagu see buss, kaubelgu enda auto mõne teemajas peatuva tühja veoauto peale, palugu mõnel maasturiomanikul oma autot pukseerida jms) ning suundusime edasi läände.
Enne Kununurrat (eestipäraselt Kananurmet) peatusime veel Lääne-Austraalia ja Põhjaterritooriumi piiripunktis, kus uuriti, ega meil juhuslikult puur- ja juurvilju elik siis mett, seemneid vms. kaasas pole. Neil on nimelt Lääne-Austraalias naljakas karantiin, üle piiri eelloetletud asju ei lubata. Meil muidugi polnud neid makadaamiaid, mida me pea neli kuud oma autos kaasa olime tassinud, ja nii smugeldasime need Läände.
Enne Kananurme põikasime veel kiiresti Argyle järve äärde ning otsustasime, et sinna läheme järgmisel päeval tagasi. Argyle järv on üks maailma suurimaid tehisjärvi ja Austraalia suurim. Järve täitva Ordi jõe veeren kalastades kohtusime lõpuks üsna piraka mageveekroksiga.




Mõistke-mõistke, kes on see, kas putukas või inime?

Meie reisikaaslased Mirjam ja Anti, kellele me pärandasime oma ustava telgi Franki.

Ah et miks me ikkagi tagasi Katherine suunas liigume? Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime lõpuks elektroonselt oma teise aasta viisataotluse esitada. Peale seda kui viisa avaldus täidetud, maks tasutud, avastas elektrooniline süsteem, et ohhoo!, peame minema tervisekontrolli tegema. Lähim koht selleks on aga Darwin.
P.S. Victoria magistraalil võib öösiti sõitmine olla eluohtlik, sest teel jalutavad suured valged lehmad.