5A!!!

Selle nädala esmaspäeval avastasime enda postkastidest rõõmusõnumi: Austraalia kodakondsus- ja migratsioniamet otsustas anda meile loa soovi korral aastajagu veel Punasel Mandril viibida. Tõenäoliselt tervet aastat siin siiski ei veeda, sest väike koduigatsuse-uss uuristab juba pikemat aega rännutahte tüve. Enne tagasirändamist püüame aga veel pisut turistida ja tööd teha, et kodumaale naastes kohe käppa imema ei peaks hakkama.

Hetkel vuramegi tasapisi Perthi poole, sest Perthi külje all ootab meid viljakasvatusfarm, kuhu otsiti traktorijuhte. Meie, vanad traktoristid, muidugi lähme ja külvame-väetame-pestitsiiditame. Töö saamise lugu on taaskord erandlik, nimelt see koht tuli ise meieni. Meie riputasime kuulutuselehte gumtree.com.au oma teate ning paari päeva pärast kopsaski kirjakasti huvitundvas toonis kirjake, millele me ka vastasime ning täna lõunal ka helistasime. Vastas Sanny, saksa päritolu perenaine, kes oli meist päris huvitet, rääkisime asjaolud läbi, keksisime traktorijuhtimisoskusega ning nii mõõdabki Karihiir juba viiendat korda Victoria magistraali. Ahjaa, palju jahedam on sääl kah, päeval 27, öösel 7 kraadi üle nulli.
Mis vahepääl toimunud on? Käisime Darwinis pitsat söömas ja kohvi joomas (Mirjam, ei ole selles kohas Darwini parim pitsa kus me seltsis käisime, hoopis sadakond meetrit edasi, Itaalia restoranis!) Säält edasi viis rännutee läbi niiskusest paksu ja lämbe öö Lichtfeldi rahvuspargi poole, kuhu jõudsime paar tunnikest enne südaööd. telk püsti, söök kõhtu, uni silma.
Järgmisel hommikul käisime magnet-termiite imetlemas ja praktiliselt pool päeva hõljusime Edith Fallsi looduslikes kivibasseinides. Vesi oli läbipaistev, rohekassinine, päike kükitas pilve taga ning basseinipõhjas, 3-4 meetri sügavuses veiklesid kaotatud asjad, pisut prügi ja läikivad kivid. P.S. Ärge minge fotoaparaadiga koos ujuma! Ei, meie pildikarp elab veel, lihtsalt olime tunnistajateks ühe supleja meelehärmile, kui ta pärast ilusat vettehüpet avastas, et tasku on raske (jah, neil on siin TASKUTEGA ujumispüksid...) ja säält väljavõetud kaamerakene ainult veel õnnetult siples.
Hiljem käisime veel Florence joa all, see aga oli väga rahvastatud ning pärast lüheldast sulberdamist suundusime mööda troopilise vihmametsa rada tagasi autoparklasse, kohates teel veel pisikest varanuse perekonda kuuluvat loomakest. Õhtuks otsustasime üle kaeda Katherine-st paarsada kilomeetrit eemal asuva kuumaveeallika. Jõudsime sinna lähedusse õhtul, peaaegu pimedas ning laagriplatsini pidime sõitma ca. 9 km pinnaseteed. Kuna päeval oli omajagu vihma sadanud, siis vahetas Karihiir päris põhjalikult oma värvi, võttes selga kaitsevärvi punase kasuka. Õnneks meie kusagile kinni ei jäänud (hehh, Eestis on kevaditi külavaheteed viis korda hullemad :-D )ning pärast telgipüstitust ja kiiret einestamist korraldasime kultuuriõhtu, st. vaatasime paljukiidetud ja kõiki Austraalia mõeldavaid ning mõeldamatuid poekesi täitvat filmi Avatar.
Filmiarvustus. Paraku ei saanud me nautida seda filmi ei 3D ega hiidekraanilt, seetõttu seda külge väga kirjeldada ei saa. Üldmulje poolest vägagi tüüpiline hollivuudikas, muinasjutufilm. Humanoidid olid küll sinised ja pikad, kuid käitusid üldjoontes samamoodi nagu suvalise äksjonfilmi kangelased-antikangelased. Teadlastest head, pahad ja hoolimatud ärikad ja sõjardid, etteaimatav süzee. Vaesed kannatajad pärismaalased, kellele "valge mees" peab õpetama, kuidas ja mida teha. Läbiv teema? "Kuidas mees endale jalad alla saab." Njah, siinsed aborigeenid on euroopaliku kultuuri suhtes rohkem tulnukad kui sinised mehed planeedilt ".......". Teisalt, kui vaataja ei saa end kangelasega suhtestada, siis pole vist lootustki filmi edule. Ja suhtestamise eelduseks on mõistmine, sarnased väärtushinnangud. Seega, eduka filmi tulnukas ei tohigi vist väga tulnukas olla. Siniseid unenägusid!
Eilse päeva ja õhtu laisutasime Katherines ning täna hommikul, pärast varude täiendamist, Karihiirele uue peegli, esi-ja tagatule ning mõningate iluasjade (bensiinipaagi luuk, tagaluugi plastserv) ostmist seadsimegi end teele. Loomulikult ei saanud seegi kord Victoria jõe teemajas peatumata-einestamata ning kui kõik hästi läeb, jõuame täna veel Lääne-Austraaliasse. Postituskoht: Timber Creek, ca. 200 km enne Lääne-Austraalia piiri.