Lootusetu looduseblogi.

Heihopsti kallid lugijad! Viimasel ajal on meie blogi pihta tulnud mõningaid etteheiteid, et reisi- ja loodusepäevakirjast on saanud tehnikablogi. Paraku on nii, et meie päevakiri kajastab enamvähem seda, mida me parasjagu teeme ning kuidas aega täidame. Kuid kuna eestimaisele rahvale on töö ilmselt sama tavaline kui hingamine ja söömine, Austraalia loodus aga oma kängurude ja eukalüptustega väga eksootiline näib, siis püüame taas rohkem looduse- ja reisujuttu kribada elik ka päevapilta üles panna.

Nüüdseks oleme viljakülvi lõpetanud ning meie tee on meid toonud Rohelise Õlipuu puukooli, mille peremees Ian tegeles eelmise sajandi kaheksakümnendatel aktiivselt taasmetsastamise poolt ja metsade põllustamise vasta. Nüüd saab meist metsapinnase ettevalmistusmees- ja naiskond, hakkame ühe traktoriga pinnast kratsima, et istutusseltskond saaks lihtsamini puu mulda ja et noor puuke saaks juured alla. Esialgu sätime massinaid valmis, keevitame ja käiame, esmaspäeval aga läheme Mukipudingu külje alla ja alustame 600 hektari harimist. Põllud metsadeks, hurraaa!!!
Mukipuding on meile juba tuttav paik, säälse kõrtsi seinal on ilusti eesti keeles kirjutatud: "Palun üks õlu!". Arvake, kes tegid ;)
Ja nüüd looduserubriik:
Muki vaatab torusse, lihtsalt niisama lusti pärast.

Piirkonnas, kus oma külivitööd läbi viisime, oli palju soolajärvesid. Taamal Bonnie Rock.

Mida rohkem, seda uhkem?

Nisu.
Vaadake, mispidi siin Kuu ripub. Pilt tehtud kella seitsme paiku õhtal.

Jahist Austraalia moodi. Võtke arvesse, et siin on ohtrasti igasugu elajaloomi, kes siin olema ei peaks. Loendi neist esitasime vist juba pärast Pullijõelt lahkumist. Siinkandis valmistavad erilist peavalu küülikud ja rebased. Esimesed söövad saagi, teised lambatallesid. Viimasel päeval viljaloteriitaluniku Cameroni alluvuses õnnestus Kristil lõpuks jahile minna. Cameron andis meie kätesse väikesekaliibrilise Saksa päritolu vintrelva ning andis loa kõmmutada mõned kängurud, rebased ning jänesed. Meie otsustasime känksad rahule jätta ning proovida õnne rebaste ning jänestega. Jänesed kriipsutasime enda loendist peagi maha, sest nende küttimine oleks liiga igav olnud: ettevaatamatu astumisegagi oleks neile viga teinud. Seega: ettevaatust, rebased! Võtsime endaga üten ka sakslase Marki ja hollandlase Simoni. Tulemus? Pärast esimese rebase tabamist (Kristi tabamuse läbi) läks Simon hasarti ning sakslane hakkas kartma. Niisiis, panime poisid magama ja läksime kahekesi tagasi rebastega arveid õiendama. Seekord sai siinkirjutaja "käe valgeks". Minu esimene jahisaak oli Austraalia rebane.

Harjutame kätt liivatünni pihta märki lastes.

Selle repsiga kohtusime Mukinbudini ligidal, kohas, kus me hoolega puuistutusvagusid künname. Juhin tähelepanu vaese loomakese rullis kulmule ja juhmile ilmele. Ilmselt põhjustas selle näoilme kole koerailm, sest taevast sadas hunnikutena vihma ning tuul puhus sada kiltsa (tegelikult ka!) tunnis. Ei pane just naeratama, isegi kui sul on rebasenahast kasukas üll.

Ka sügaval Austraalia pärapõrgus võib leida märke salaeestlusest.

No ei saa ilma tehnikata enam, andke andeks, ei saa lihtsalt...