Ja nüüd on aeg heita pilk möödunule

Tere taas! Teie lemmik-kirjatsurad on taaskord sule pihku haaranud, aga seekord peamiselt selleks, et pilte ja pildikesi kommenteerida ja kõik vahepääl kajastamata jäänud sündmused meie veebipäevikusse teie rõõmuks üles tähendada. Et mis tehtud, see ei ole tegemata.

Arvake ära, kuidas tekkis Elevandi mägi? (Mt. Elephant). Seda vaadet oleme saanud nüüdseks igal tööpäeval ca. neli nädalat järgemööda naudelda.

Bolaci järv töötab akudega, aga akud on tühjad ning järves on tavapärase 2,5 meetri asemel ainult 0,5 m vett. Muuseas, kõik kivid järves olid auklikud nagu parim Eesti juust. Arvake, miks?

Edukas kalamees tunneb ka mererohu püüdmisest suurt rõõmu. Saak on saak! Pilt tehtud paar nädalakest tagasi Apostlikivide läheduses ookeanirannas.

Minu esimene ookeanikala ehk kuidas seekord kala üle kavaldada õnnestus. Tegemist siis noore ja rumala lõhepurikaga, kes oli ilmselt alamõõduline, aga sellegipoolest pannilt ei pääsenud.

Kala on seekord kavalam, isegi õpikust pole abi. Ilmselt pole kalad seda lugenud.

"Oi, nii pisike auto! Kuidas sinna sisse mahutakse?"
Vaadake, mis ookean teha oskab, kui talle piisavalt aega ja ilusti kihiti laotud liivakivi kätte anda!

Apostlikiva piiravasse turistidehordi võib lihtsasti kaduma minna. Mitut tuttavat turisti näete?

Apostlikivide nimelised napooleonikoogid Lõunarannikul. Ookean närib neid päris hoolega ning paari sajandi tagustest kaheteistkümnest koogitükist on ajahammas ookeaniga kahasse juba mitu nahka pistnud.
Vot sellised järved on siin. Kõnnid aga sisse ja otsid, kus kala on. Ei olnud.

Clarke kuru Kosciuszko rahvuspargis. Sinna oleks võinud vabalt ühe oma üheksast hingest maha matta. Kuru ise on karstilise päritoluga, täis koopaid ja koopakesi.

Metsikud hobesed Kosciuszko rahvuspargis. Neid on sinna pagenud loomulikult sisserännanud eurooplaste käest.

Yarrangobilly koobastesse on vesi hoolega sambaid ehitanud. See koobastik on olnud turismiobjekt ca. 130 aastat ning seetõttu pidid pargitöötajad ca. 20 aastat tagasi koopa uuesti kenasti puhtaks küürima. Kõikide stalakliitide ja stalagmiitide küürimine võttis neil aega ca. aasta.

Snoobieine.
Sinikeel. Üsna lahe käes hoida, kui on tegemist kodustatud elukaga.

Trichosurus vulpecula. Esimene possum, keda meil oli suur au kohata ühel hilisõhtul. Meie suur emakeelearmastus viis selleni, et ristisime loomakese harjassaba-possumiks. Paras teile, süstemaatikud, meie jõudsime ette!

Ühes meile siiani tundmatust linnast läbi sõites nägime tee veeres sellist pilti. Väga tõenäoliselt oli kogu kompott koos kiriku ja kaubanduskeskusega tellitud ühe arhitekti käest.

Hypsilurus spinipes - teda kohtasime Nymboy Binderay (NSW) rahvuspargis keset teed päikese käes käivitumas. Seda, kuidas ta käima läks, näete järgnevast liikuvast pildist.

Jooksik from Tarmo on Vimeo.

Pseudechis porphyriacus

Physignathus lesueurii

Varanus varius