Vahepala Austraalia-jutustustele

Teisipäeval 19.jaanuaril saime kōige maalilisema maandumise osaliseks. Uus-Meremaa Lōunasaare fjordid pilvetunnelites, tuhanded lambad nagu pisikesed vaglad rohe-rohelistel aasadel. Jōudsime pisikese Queenstowni veel pisemasse lennujaama, kus päris hoolega usutleti, et kuhu me läheme ja mida teeme. Rahule jäädi vastusega, et kobime hostelisse ja rendime auto. Paar tundi hiljem olime aga juba tee veeres pöidlad püsti ning ōhtu leidis meid Lumsdenist. Enne suurt seiklust soetasime endile pisut matkavarustust, üritasime kulutada minimaalselt. Teadsime, et siinne suvi pole Austraalia suvi, tuli aga välja, et see vōib sellegipoolest üsna ebameeldivalt üllatada. Kohalikudki on hämmunud nii kehva ilma üle, ei jäänud meil muud vōimalust, kui osta soojemad magamiskotid. Kujutate vast ette Eesti külmi sügisvihmasid. "Kiwi's summer" lausus üks rattur, kui poest välja astudes totrate nägudega taaskordset vihmasadu vahtima olime jäänud.

Sõnad on liigsed

Kunzdizaaliz, kunzdizaalis

Mis juhtub, kui esitada talumeestele, kohalikele koolilastele ja väikelinnaelanikele valem jalgratas+vanametall+loomad? Eks vaadake ise:
Psühhedeelik, kas pole?

Ülejäänud pildid pistsin Delfi albumisse: http://pilt.delfi.ee/album/159903/
Veel rohkem lugemist leiate siit: http://www.animalsonbikes.com.au/

Üks kaks kolm neli, üks kaks kolm

Tere taas me lemmik-lugejad! Seekord lugu sellest, kelle me kätte saime ilma seda soovimata ja kuidas meil kohe alguses õigus oli.
Kõiksepäält peaks alustama sellest, et pärast aastavahetust sai lõpuks päriselt päriselt ka villaviskamise töö otsa. Kuna Uus-Meremaa reisini jäi sellest hetkest aega pea kaks ja pool nädalat, siis otsustasime selle aja jooksul ära proovida rivi-seljakotiränduri igapäevase tegevuse, ehk siis igasuguse korjetöö suuremates ja väiksemates istandustes.

Seega pöörasime kõiksepealt Karihiire vööri Albury poole, lootes säält leida sääraseid võimalusi, Alburys kasvatatakse ohtrasti erinevaid luuvilju, apelsine ja teisi tsitruselisi. Pärast sääl kogetud ebaedu ehk siis tööjõu üleküllust suundusime Griffithisse, kus kasvatatakse viinamarju, tomateid ja tsitruselisi. Paraku jõudsime kuu aega liiga vara ning ka seekord jäi meie korjekarjäär enne algust katski. Seega matsime need plaanid pidulikult maha ja otsustasime taas oma neljaliitrise otsimootori mujale suunata.

Ahjaa, teate, mis on maailma parim töö? Korjetöid vahendava tööbüroo infotöötaja: istud päev otsa leti taga ja teatad muudkui, et tööd ei ole :-) Sama tööbüroo välisseinal rippus ka viis aastat vana suuuur plakat, mis teatas, et vajatakse apelsinikorjajaid.

Aga enne korjetöödele suundumist proovisime veelkord kalapüügi üllast kunsti, seekord siis siseveekogu, Albury linna ligiduses asuva Hume järve vetest. Vaadake nüüd ise, kelle me konksu otsa saime:

Nüüd veel mõned hingematvalt megahüperkenad tupsununnu vägakenad järvevaated...


... ja kalastuskunsti viljeleja

Ja nüüd on aeg heita pilk möödunule

Tere taas! Teie lemmik-kirjatsurad on taaskord sule pihku haaranud, aga seekord peamiselt selleks, et pilte ja pildikesi kommenteerida ja kõik vahepääl kajastamata jäänud sündmused meie veebipäevikusse teie rõõmuks üles tähendada. Et mis tehtud, see ei ole tegemata.

Arvake ära, kuidas tekkis Elevandi mägi? (Mt. Elephant). Seda vaadet oleme saanud nüüdseks igal tööpäeval ca. neli nädalat järgemööda naudelda.

Bolaci järv töötab akudega, aga akud on tühjad ning järves on tavapärase 2,5 meetri asemel ainult 0,5 m vett. Muuseas, kõik kivid järves olid auklikud nagu parim Eesti juust. Arvake, miks?

Edukas kalamees tunneb ka mererohu püüdmisest suurt rõõmu. Saak on saak! Pilt tehtud paar nädalakest tagasi Apostlikivide läheduses ookeanirannas.

Minu esimene ookeanikala ehk kuidas seekord kala üle kavaldada õnnestus. Tegemist siis noore ja rumala lõhepurikaga, kes oli ilmselt alamõõduline, aga sellegipoolest pannilt ei pääsenud.

Kala on seekord kavalam, isegi õpikust pole abi. Ilmselt pole kalad seda lugenud.

"Oi, nii pisike auto! Kuidas sinna sisse mahutakse?"
Vaadake, mis ookean teha oskab, kui talle piisavalt aega ja ilusti kihiti laotud liivakivi kätte anda!

Apostlikiva piiravasse turistidehordi võib lihtsasti kaduma minna. Mitut tuttavat turisti näete?

Apostlikivide nimelised napooleonikoogid Lõunarannikul. Ookean närib neid päris hoolega ning paari sajandi tagustest kaheteistkümnest koogitükist on ajahammas ookeaniga kahasse juba mitu nahka pistnud.
Vot sellised järved on siin. Kõnnid aga sisse ja otsid, kus kala on. Ei olnud.

Clarke kuru Kosciuszko rahvuspargis. Sinna oleks võinud vabalt ühe oma üheksast hingest maha matta. Kuru ise on karstilise päritoluga, täis koopaid ja koopakesi.

Metsikud hobesed Kosciuszko rahvuspargis. Neid on sinna pagenud loomulikult sisserännanud eurooplaste käest.

Yarrangobilly koobastesse on vesi hoolega sambaid ehitanud. See koobastik on olnud turismiobjekt ca. 130 aastat ning seetõttu pidid pargitöötajad ca. 20 aastat tagasi koopa uuesti kenasti puhtaks küürima. Kõikide stalakliitide ja stalagmiitide küürimine võttis neil aega ca. aasta.

Snoobieine.
Sinikeel. Üsna lahe käes hoida, kui on tegemist kodustatud elukaga.

Trichosurus vulpecula. Esimene possum, keda meil oli suur au kohata ühel hilisõhtul. Meie suur emakeelearmastus viis selleni, et ristisime loomakese harjassaba-possumiks. Paras teile, süstemaatikud, meie jõudsime ette!

Ühes meile siiani tundmatust linnast läbi sõites nägime tee veeres sellist pilti. Väga tõenäoliselt oli kogu kompott koos kiriku ja kaubanduskeskusega tellitud ühe arhitekti käest.

Hypsilurus spinipes - teda kohtasime Nymboy Binderay (NSW) rahvuspargis keset teed päikese käes käivitumas. Seda, kuidas ta käima läks, näete järgnevast liikuvast pildist.

Jooksik from Tarmo on Vimeo.

Pseudechis porphyriacus

Physignathus lesueurii

Varanus varius